Ithaka Maria esimene koer Dodge oli tema tütrele Vegale nagu lapsehoidja. «Andis mulle alati märku, kui beebi niheles või häält tegi. Vegal oli väga mõnus näiteks lamava koera najal end püsti ajada ja loom kannatas rahulikult ära isegi beebi näpud oma ninaaukudes!»
Tänaseks teise ilma lahkunud truu sõber Dodge tuli Rahulate perre ootamatult, kuid sai armastatud ja vääriliseks kaaslaseks pikkadeks aastateks.
«Kui pikalt me koeravõttu arutasime? Midagi me ei arutanud, nagu tavaliselt. Esimese koera võtsime Tomiga siis, kui olin 16aastane. Küsisin, kas tal kunagi on kodulooma olnud, ja ta vastas, et mingid hamstrid elasid nende juures nädal aega. Siis anti need ära, vanemad ei lubanud loomi pidada. Seepeale otsustasin, et võtame koera!» jutustab lauljatar Ithaka Maria Rahula (31).
"DODGE, BEEBIT TULEB HELLALT HOIDA!"
Ithaka Maria pidi enda meest Tomi enne tähtsa otsuse tegemist siiski pisut julgustama. «Ütlesin, et elame ju kolm kuud suvel tema vanemate suvilas Kiisal. Kusjuures seda, mida sügis toob, me tol hetkel ei teadnud. Kindel oli, et meil on vähemalt auto, punane Dodge.»
Ühel päeval istusidki noored armunud masinasse ja põrutasid ajalehekuulutusest leitud koera vaatama. «Mõtlesime, et võtame pesakonnast kõige suurema kutsika. Toodi meile siis näha kolm palja kõhuga pojukest. Kaks mängisid omaette ja kolmas, kõige väiksem, istus mulle jala peale, tema võtsimegi. Nime sai ta meie auto järgi,» muigab Maria.
Kui Mariale ja Tomile tütar sündis, oli Dodge juba kuueaastane. «Esimese asjana, kui koju tulime, näitasin koerale beebit ja jutustasin talle kõik ära. Seletasin, et meie kõige pisemat tuleb kõige hellemalt hoida. Seejärel läksime kõik koos jalutama – auringe tegema. Dodge oli nagu lapsehoidja. Andis mulle alati märku, kui beebi niheles või häält tegi.»
Ustavat semu meenutab naine tänagi vaid ülivõrretes – lustlik, tundeline, mängu- ja lauluhuviline.
Ehkki Dodge’i surmast on tänaseks möödunud kuus aastat, tunnistab Maria, et ta ei ole hea semu lahkumisest veel päriselt üle saanud. Pärast koera surma ostsid nad kiiresti uue lemmiku. «Tomil oli sünnipäev lähenemas ja tahtsime, et selleks ilusaks päevaks oleksime taas õnnelikud loomapidajad. Vaatasime erinevat tõugu kutsikaid, kuid rotikat (rotveilerit – toim.) enam ei tahtnud, sest elasime tema kaotust veel sügavalt üle.»
SHAR-PEI PIANO - UNISE PILGUGA HÜPNOTISÖÖR
Järjekindlate otsingute tulemusena viisid Rahulate koeraotsingud ühe Shar pei pesakonnani. «Ja seal oligi meie Piano – põrnitses ja hüpnotiseeris mind nagu ei ükski teine, ja lihtsalt tundsin ära, et tema on see! Piano sai ta nimeks, sest meil sel hetkel kodus klaverit polnud.»
Kui rotveiler Dodge oli lusti täis energiapomm, siis Piano on otsekui vastand. «Ta on täpselt korteri koer – unine, korralik, sõnakuulelik, ta loeb mõtteid, pole kunagi ühtegi kinga ära närinud. Ühesõnaga, käib kodus ringi valge ülikonnaga,» naerab Ithaka.
EDASI LOE KROONIKA KODU-ERIST!
{poolik}
FAUST – KASS, KES LIHTSALT PIDI TULEMA
Kus on, sinna tuleb tavaliselt ka juurde. Nii otsustasid Tomi ja Ithaka Maria ühel hetkel viiendaks perekonnaliikmeks ka kassi hankida. «Kiisu kinkisime Vegale (8) seitsmendaks sünnipäevaks. Tegelikult on see nii, et sa lihtsalt tunned ära, kes peaks veel sinu perekonda kuuluma. Tahtsime valget kassi ning plaanisime ta võtta varjupaigast.» Samal ajal aga, kui kohtumispaika kasside esindajat ei saabunud, leidsid nad netis surfates uue kuulutuse – pakkumisel olid Scottish Foldi pojad.
Asja üle järele mõeldud, pandi autole hääled sisse ja juba suundutigi kiisuperega lähemalt tutvust tegema. «Kohale jõudes selgus, et mingit Foldi ei olnud, hoopis Scottish Straight. Fausti kohates sain taas aru, et tema ongi see õige. Selgemalt nähakse ju ikka südamega,» usub Maria.
