Ivo Linna elas üle raske gripi - poeg kartis isa karjääri lõppu
"Olin muhus, pidin tulema Tallinna. Sõidan ja tunnen end uimase ja uduse olekuga," kirjeldab Linna esimesi grippi haigestumise märki. "Sain koju. Naisuke ütles, et mul on väga huvitav nägu peas. Otsaesine särises ja palavik oli 39," ütleb Linna.
Kuigi grippi haigestumine on tänapäeval tavaline nähtus, tundus olukord tõsine. Saatejuht Jüri Butšakov olevat perepoeg Robert Linnalt kuulnud, et poeg nägi oma isa võimalikku karjääri lõppu. "Ta oli mures, sest pole varem näinud oma isa niivõrd kiduras seisus. Tol hetkel mõtles ta selle peale, et võibolla see ongi hetk, kus isa paneb pillid kotti," meenutab Butšakov vestlust laulja pojaga.
"Asi oli selles, et mitte ükski koht minu korpusest ei olnud terve. Sa ei saa ennast kamandada, aju on paks," meenutab Ivo gripi rasket lööki. "Sa ei taha midagi, lihtsalt oled käpad laiali." Õnneks meenutab laulja, et väga halb tunne möödus paari päevaga. "Kui juba tunned, et hommikul võiks midagi näksida, siis süstid optimismi endasse ka."
Sageli meres ujuv ning ennast karastav loodusemees usub, et paari aasta tagune kogemus muutis tema suhtumist vaktsineerimisse. "Suhtusin sellesse alati, et võib ja teha, aga kas on mõtet. Olen ikkagi oma mees ka. Loomulikult on igal inimesel oma suhtumine," ütleb Linna. "Nüüdsest vaktsineerin end iga aasta, sest meie sügis ja kliima on nutune. Sööd vitamiine. Eks need viirused liiguvad nii või teisiti." Täna rääkis Ivo vaktsineerimisest ka poja Robertiga. "Isana mul on ka õigus jäänud. Küsisin, kas ta on vaktsiini ära teinud? Ta liigub rahva hulgas palju ringi."
Ivo on varemgi silmitsi seisnud vastiku haigusega. "Üks kord tundsin, et midagi on nagu valesti. Läksin kontrolli ja tundsin, et mul õnnestus näpata ühepoolne kopsupõletik." Lauliku sõnul tabab mingisugune bronhiit teda ikka siis, kui on tarvis teha palju tööd. "Meeletu köhaga pole vaja lavale minna," arvab Linna. "Rahvas ei oota mingit tatistavat lauljakest."
Novembris tuuritab Linna Eestis kontserdisarjakesega "Kummardus Jaak Joalale." Noorusest Joala sõber Ivo püüab lavale tuua tunnet, mida tema sõber toona edasi kandis. "Minu sõprus Joalaga ulatub aastasse 1968. Ma mäletan väga hästi, kuidas Jaak neid laule laulis."
