«Elu muutub ajaga lihtsamaks, arusaadavamaks ja sa mõistad, et ei peagi väga tõmblema,» sõnab Ivo Linna. Muhumaalt vaid vajadusel pealinna põikav laulja hindab saarel rahu – ta on seal enese jaoks välja mõõtnud ka tempo, mis aitab toonuses püsida!
Saaremaalt pärit Ivo Linna (61) kolis pealinnast saarele tagasi, Muhumaale Laasu tallu enam kui viisteist aastat tagasi. Kuigi abikaasa Imbi (54) toimetab raamatupidajana endiselt argipäeviti Tallinnas, peavad nad ennast täieõiguslikeks muhulasteks. See suvi on Ifile ja tema vanadele kamraadidele bändist Rock Hotel veidi teistmoodi. Kuigi vanameistrid on saalitäite kaupa publikut šeikima pannud juba 33 aastat, tunnistab Iff, et kerge ärevus poeb sisse – ta ei mäletagi, millal astus Rock Hotel viimati üles mõnel taolisel rajul suurüritusel, nagu seda on festival Rabarock!
Oled sa veidi eemalt, Muhust vaadates Eesti ja Tallinna eluga rahul?
Minule Eesti Vabariik meeldib, see on selge. Aga ma olen aru saanud, et ma ei kuulu enam Tallinna linna. Ma ei tahagi siia kuuluda. Tallinn on läinud suureks ja närviliseks, vanalinnast on kadunud hubasus. See on turistide linn ja selline õdusus, mida võis kogeda 70ndatel, on kadunud. Ma ei tunne end siin hästi. Ja küllap see on ka sellepärast nii, et lõppude lõpuks olen ma saarlane ja seal ringiga tagasi. Küll mitte Saaremaal, aga Muhumaal. See on minu kodu ja ma tunnen end seal hästi. Ja ma ei taha enam suures linnas olla.
Vat nii ongi.
Noorena ahmid kõike, mida elu pakub, endale tunduvalt intensiivsemalt sisse. Käid üritustel, pidudel, külas, toimetad, tegutsed, ehitad, rabad, töö viib siia-sinna. Vahepeal on selline tunne, et ongi ainult töö, vahepeal
ainult magad natuke.
Aga see ongi nooruse värk. Vananedes lihtsalt paljud asjad enam ei üllata, ei huvita. Midagi sa oled ju elu jooksul jõudnud kogeda, teist korda sama asja kogedes see vaimustus võib-olla ei ole enam nii suur. Minust rääkides – elu muutub lihtsamaks, arusaadavamaks ja sa mõistad, et ei peagi väga tõmblema.
{poolik}
Kui kaua sa enda jaoks olid nii-öelda rattas?
Ma olin nelikümmend aastat rattas, kõige intensiivsemad olid 70ndad, 80ndad. Siis töötasin paralleelselt kõrtsilauljana, olin mitmes varietees, olin bändis, esinesin Eesti Raadio estraadiorkestriga. Siis oli vaja kõik asjad vastu võtta, mis pakuti.
Kuidas Muhus päevi veedad?
No seal tegevusetust ei eksisteeri. Sest et – esiteks on seal ka õuemaad natuke, kivi-
aedu ja võsa kasvab. Seal mõtled alati mingi tegevuse välja. Seal ei taha toas üldse olla – sest õues on jõle hea olla. Ja siis teed. Kui üks töö saab otsa, mõtled teise välja. Kui vihma sajab, loen tavaliselt raamatut. Kõige tipuks on seal ümbruses nii palju vaadata, loodust uurida. Seal igav ei hakka.
Vanusega kipub tervis tunda andma, Joala taastub infarktist. On sul retsept, kuidas end teinekord turgutada, pinge maha võtta?
Põhimõtteliselt ainuke, mis päästab, on mingi heas tempos ja paraja koormusega sooritatud tegevus. Kas see on lugemine, kaevamine, pillimäng, saunakütmine või toidu tegemine. Kui seda kõike on parajalt, siis ma ei tea… (sülitab kolm korda üle õla) minu jaoks on see kõige parem. Liiga palju rabeleda ei taha, liiga vähe rabeledes vajud jälle ära. Aga parajalt, siis on hea. See hoiab tuju hea ja kuidagi vormis. Pole hullu.
Rock Hoteli mehed elavad kõik peale sinu Tallinnas. Proovide tegemiseks sõidate kuhugi kokku?
Me teeme ikka Tallinnas proove. Ma käin iga nädal Tallinnas, mõnikord ka paar korda. See sõit on nii sisse harjunud ja ei tundu üldse pikk. Linna piirilt on Virtsu natuke üle saja kilomeetri – pole mingi probleem. Selle sõidad linnavahelgi päevaga läbi.
Sa oma väikest äri ei ole vahepeal püsti pannud, näiteks Muhumaa ja sealse kadakase pinnasega seoses?
Ei minust ole ärimeest. Ma teen ühte asja ja kõik. Olen selles mõttes jäänud oma liistude juurde. Kui oleks noorem, tekiks mingid väljakutsed. Aga ma ei ole enam teps mitte noorem, vaid hoopis vanem. Ma ei viitsi enam. Teine asi on see, et võib-olla mõnele on antud teha kümmet asja korraga, aga – minule ei ole. Kui ma vahepeal Kuku raadios töötasin, jäi see karjäär mul ka lühikeseks, sest sain aru, et see ei lähe mitte. Muidugi on siiani vahest tore käia korraga «Mnemoturniiri» ja «Miniturniiri» salvestusel ja ka muusikutööl, aga selleks, et pühenduda, peab Ivo Linna pühenduma sada protsenti – siis on paremal juhul võib-olla mingit tulemust loota.
Tuled omadega maal hästi toime?
No ma jõuan keldrisse minna ja kardulat koorida. (Naerab.)
Materiaalses plaanis?
Kõik oleneb ju sellest, palju sa kulutad. See on see. Kui kulutad palju, siis vaata, oled igal pool hädas. Aga mina ei kuluta palju. Tulen hästi toime. Iga päev uusi riideid ei osta ja kuidagi see maaelu on üldse tunduvalt lihtsam kui linnaelu – saad seal päris pikalt ühtede riietega hakkama. Seal ei pea end ka kellegi teise jaoks eriti üles mukkima, tõestamaks, et oled teistest parem.
Sul on ju ka ekstravagantsusi, millele kulutada – kogusid näiteks vanaaegseid ajakirju.
See on natukese taandunud. Aga endiselt on mu hobi number üks Beatles’i plaadid – vinüülid, CD`d, DVD`d, raamatud, VHS`id. Ühesõnaga, kogu biitlite memorabiilia. Seda ma kogun ja korjan ja selle peale pole mul tõesti kahju raisata.
Mis su kogust veel puudu on?
Siinjuures pean tänama Eesti Raadiot, kus rääkisin oma kogust. Pärast seda kinkis üks proua mulle Sgt. Pepper`si plaadi («Sgt. Pepper`s Lonely Hearts Club Band» oli The Beatlesi album, mis ilmus 1967. aastal. – toim.), mille üle olen väga tänulik. Üks hea inimene tõi mulle Hiinast ka kolm topeltplaatidest koosnevat biitlite kogumikku. Kvaliteedi järgi otsustades tundus, et paras piraat – aga see-eest Hiinas välja antud! Ja loomulikult on mul ka originaale, väga kraabitud ja väga 60ndatest, aga originaalsinglid ja originaal-EP`d ja neil on kõige suurem väärtus. Kogu seda kraami on mul ligi 700 plaati, nii et ma ei oska praegu enam isegi öelda, mis mul seal puudu või üle on.
Teiseks ostan raamatuid. Kui mul ikka lugemine otsa saab, lähen raamatupoodi ja ostan juurde. Ma ei hakka ühinema selle halakooriga, et raamatud on kallid. Ja ongi kallid, jube kallid! Aga ma teen südame kõvaks ja ostan.
Mis su viimane lektüür oli?
Praegu loen ma Roald Dahli «Kiisu-kiisu» lugusid. Kuskil on pooleli veel John Grishami «Kamber», enne seda oli apteeker Melchiori lood keskaegsest Tallinnast.
Seekord tuleb Rabarockile esinema ka John Lydon, kellega sa omal ajal Rocksummeril tutvusid.
Jah, mina olin konferansjee, meil on isegi koos kuskil pilt tehtud. Aga seal piirdus minu suhtlus kõikide bändidega sellega, et küsisin, kuidas teid välja kuulutada – ega me seal lava taga rohkem eriti ei suhelnud.
Lydon olevat suhteliselt arrogantne olnud?
Tema muuseas ei jätnud sellist muljet. Neil oli bassi- või kidramees, kes seal käis ja ropendas kogu aeg. Sellele ei meeldinud seal midagi. Aga Johnny Rottenil ei olnud seal mingeid probleeme.
Aga see oli väga pull punt selles mõttes, et noh, selle Lydoni kuulsus Rottenina liikus ju temast tükk maad eespool.
Kuulasid ka omal ajal tema punkbändi Sex Pistols?
Sex Pistolsit kuulasin kohe, kui nad tulid. See oli lihtsalt niivõrd erinev ja näkkusülitav. Nende hitte nagu «Anarchy in the UK» näidati omal ajal Soome televisioonis palju. Infi liikus. Kes tahtis, see sai asja kätte.
Üle mitme aasta Rock Hotel nüüd sellisel suurüritusel nagu Rabarock üles astub?
See on, jah, üle väga tüki aja selline festivalimäng. Ma ei julgeks üldse praegu öeldagi, millal me viimati sellisel kontserdil kaasa tegime. Kurat, sellest on ikka aegu.
Hiljuti näitas üks telekanal omaaegseid Tartu Levimuusikapäevi ja sina said seal Rock Hoteli solistina parima laulja tiitli.
See võis olla 1986 või 1987, mis oli selline aktiivne aeg. Siis oli meiega isegi puhkpillirühm. Aga praeguseks käib meil lõppude lõpuks juba 33. aasta bändi teha, mis on päris pikk aeg. Me oleme, jumal tänatud, koos ja meil on hea olla koos – ja me võtame laisalt, nagu vanad mehed seda tegema peaksidki. Ei viitsi tõmmelda. Olen õnnelik, et ma ei ole olnud glam rocki mees, sest praegu, kus olen juba üle kuuekümne, ei kujuta enam ette, et paneksin endale meiki ja pärleid peale.
Nagu KISSi mehed omal ajal!
(Muigab.) Et see oleks kuradi keeruline. Aga meil läheb lahedalt.
Oled sa bändikaaslaste seas täheldanud väikest elevust enne sellist
suuremat sorti ülesastumist?
Küllap see tuleb. Tuleb iseendalgi. Suur lava on teistmoodi kui väike. Kuigi igal pool peab ennast maksma panema. Teinekord on mõnes külapubis ennast väga raske maksma panna! Kõik oleneb – publikust, sinu enesetundest, ja kõik see muu värk.
Ei suuda uskuda, et teiesugustele proffidele võiks see keeruline olla.
Tead, aga suurel laval on olnud kordi, kus see on lihtsam. Rahvas on ju püsti, kõik on hoos. Samas tunned end teinekord suurel laval nagu väike kribukene ja siis hiilib südame alla hirmutunne, et kuidas läheb. Võõras tehnika ja kõik on teistmoodi. Aga loodan sellele, et me ei mängi ju uut asja, meil on vana kraam ja – küll ta tuleb.
Teete praegu kõvasti proove?
Praegu teeme proove harva, aga alguses oli see meie proovide kontsentratsioon väga kõrge. Küllap uue ansambli kokkutulek ongi selline, kus tahaks ainult mängida. Ja meie tahtsime ja tõesti mängisimegi hommikust õhtuni. Tegime iga päev proove ja, ma arvan, õppisime põhiasjad ära. Nüüd teeme proove siis, kui õpime üks-kaks uut lugu – et ka tantsurepertuaaris oleks vaheldust. Aga muidu ei tee me üldse proovi. (Naerab.) Rabarocki inimesed, kes pakkusid meile võimalust esineda, ütlesid, et nemad tahavad konkreetselt neid lugusid, mis on 1983. aastal ilmunud vinüülplaadil. Vaatasime selle üle. Seal ikka 90 protsenti lugudest on sellised, mida mängime siiani. Eks me Rabarocki jaoks paar proovi teeme ja tuletame mõned lood veel meelde. Ja ega seal rohkem polegi midagi. See plaat ilmus väga ilusal ajal – rock’n’roll oli Põhja-Euroopas väga popp ja Eestistki käis see laine üle. Omal ajal olid need päris popid lood.
Käis teil isekeskis ka see teema läbi, et kuidas te sinna vihaste rokivendade kõrvale sobite?
See ausalt öeldes ei tohiks meid üldse häirida, sest kui korraldajatel oli selline idee nostalgitseda, on see rohkem nende risk. Me ei käi ennast välja pakkumas. Meie mängime need lood ilusasti maha ja kes meid kuulab, see kuulab, kes ei – see ei kuula. Aga ma arvan, et ju seal ka sellist rahvast on, kes on meiega koos kasvanud, ja mõni tuleb lihtsalt nostalgiast kuulama. Muidugi on küll ja küll noori, kes ei tea Rock Hotelist midagi, aga kui nad seal mööda platsi ringi loivavad, siis mõni ehk jääb kuulama ka.
Elad sa Muhus vahel ka saate «Eesti otsib superstaari» tegelastele kaasa? Üks väljakukkunud piiga, Teele Viira, on ju ka sinu kodukandist Saaremaalt pärit.
Kuule, aga see on ju väga hea, et välja kukkus! Siis tal hakkab äkki aju liikuma. Alati on tagasilöök see, mis annab vunki juurde. Küllap on see tema jaoks muidugi kurb. Ma ei tea, mis tal silme ees on, raharull või lavatuled, aga ma arvan, et tagasilöögid on vältimatud ja vajalikud. See annab palju jõudu juurde. Palju rohkem toovad kasu tagasilöögid kui võidud. Minu praktika ütleb seda.
