"Mati tuli Apelsini 1975. a kuu enne mind ja esimest korda kohtusime Tõnu Aare juures prooviruumis. Meie kohtumine iseloomustab teda väga hästi: suur! soe! Ülihea huumoriga ja vahetu. Mingeid pingeid polnud, sõbrunesime hoobilt. Mati sai üldse hästi kiiresti teistega kontakti, seda toetas tema väga hea huumorimeel, mis kummitab mind vahel siiani," meenutab Ivo värske Maalehe veergudel.

Ivoli Linna sõnul võeti ansamblis Apelsin vaat et kõige tõsisemalt just Matit: "Mati avaldas inimestele muljet, aga no mis fännindus see tookord oli. Ta oli meist kõige vanem, ta oli tõsine eesti mees, ja oli teada, et tema noorus polnud lihtne. Inimesed suhtusid temasse pigem respektiga. Talle tehti teed, anti ruumi, kolhoosiesimehed palusid lauda enda kõrvale istuma."

Tavaelus olevat Mati olnud tagasihoidlik ja esile ta ei tükkinud. Sisemuselt oli ta aga hingeline ja pigem oleks tahtnud ta laulda aeglasemaid kantrilaule või nukrameelseid vanaaegseid laule. Tema muusikaline ettevalmistus oli küll vähene, aga näiteks oskas ta perfektselt mängida balalaikat. "See oli päris naljakas – suur mees ja väike pill!" muheleb Linna.

"Selle viie aasta jooksul, kui mina olin Apelsinis, oli Mati meie salarelv, meie superstaar ja tuumapomm number üks! Me võisime teha igasuguseid lugusid, Jaan Arder laulis oma ooperihäälega “Capri saart”, Tõnu Aare virtuoossus kitarril, Ants Nuudi naljad ... aga teatud hetkel me kuulutasime välja Eesti kõige suurema laulja, sõna otseses mõttes. See oli meie kontserdi trump ja see oli meie trump ka Venemaal."

Linna usub, et kui Mati praegu elaks, näeks me teda veel laval: "Oma 60. sünnipäeval oli Mati vokaalselt ju väga heas vormis, laulis nagu lõoke! Ta on näide haruldastest inimestest, keda aeg-ajalt sünnib rahva hulka. Lihtsalt ühel hetkel tuleb selline Mati Nuude! Laulab igasuguseid laule ja ühtäkki on temast saanud niisugune rahvalemmik, et veel 15 aastat pärast tema surma ta laule nõutakse, tahetakse kuulda ja soovitakse raadiost. Selles mõttes on Nuude fenomen."