Ivo Linna üleilmastumisest: patrioot tuleb olla, sest muidu jääb hing juurteta
"Üleilmastumine on paratamatu ja selles ei ole midagi halba, kuid patrioot tuleb olla, sest muidu jääb hing juurteta," ütleb tuleval laulupeol tarkust jagava vanaisa rollis üles astuv Ivo Linna.
Tõnis Mägi ütles äsja, et viimasel ajal ei julgegi ennast enam patrioodiks nimetada, sest äkki pannakse natsidega ühte punti…
Mina julgen! Ma lugesin ka seda Tõnise intervjuud. Mina julgen küll, kuigi vahel ei räägita enam valjul häälel eestlusest või isamaalistest tunnetest, kuigi see peaks olema absoluutselt esikohal.
Üleilmastumine on paratamatu protsess, maailm on muutunud väga väikeseks. Maailm on muutunud kümneid kordi väiksemaks, kui ta meie nooruspõlves oli. Selles ei ole võib-olla ka midagi halba, sest tänu sellele, et me oleme vabaks saanud, saame me liikuda ja näha, mis pall on maakera ja kes on need putukad-mutukad, kes selle palli peal elavad. Aga kuivõrd meile on antud nii pikk ajalugu sellel maatükil, siis isamaalisus-patriotism on esimene asi. Meil ei ole vaja minna mujale välja surema. Me peame hoidma seda maad – kõlagu see kui tahes pidulikult –, hoidma seda keelt ja oma rahvast. Selles mõttes olen ma väga suur patrioot.
Maailm on muutunud kümneid kordi väiksemaks, kui ta meie nooruspõlves oli.
Kui me omal ajal olime selle lause mõju all, et „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks”, siis selle lause sisu ei ole ju pelgalt see, et lähme kuhugi mujale Euroopa linna elama ja oleme kohe eurooplased valmis. See on sügav kultuuriline nii-öelda pakkumine. Aga unustada kodumaa ja minna välismaale, sest seal on elu parem? Sellele ma vaidleksin vastu, sest kui kaovad su juured, siis sa oled hukkunud inimene. Kas just füüsiliselt, aga hingeliselt kindlasti.
Aga korraks ära käia ja siis tagasi tulla on hea?
Korraks ära käia on selles mõttes väga priima, et kusagilt kaugusest näeb asju palju teravamini. Kaugus ei pruugigi väga suur olla. Näed ka seda, mis siin toimub, palju teravamini. Tulebki käia ja maailmaga tuttavaks saada.
Mida tähendab kultuuriliselt eurooplane olemine? Kas selleks tuleb ära käia või mitte?
Ei pea minema Pariisi, et tunda kohvikute hõngu. Võib-olla piisab ka sellest, kui sa loed, harid ennast, mõtled ja süvened asjadesse. Informatsioonitulv, mis meid praegu ründab, on ju lausa kohutav. Väga osavad on inimesed, kes sealt hunnikust terad välja nokivad. Niimoodi see kultuuriline harimine minu arvates käibki.
Aga loomulikult kehtib vanasõna „Oma silm on kuningas”. Mõnd objekti, mõnd nähtust, mõnd elu sa saad ikkagi näha mitte telekaekraani kaudu, vaid vahetult kohapeal. Värv, lõhn, hääled – kõik see, mida meeled tajuvad, mida kompad… Siis saad paremini aru, mis seal kandis toimub. Üks ei välista teist.
