Aastaid viinakuradiga kimpus olnud Jan Uuspõld ei siruta enam kätt napsu järele. Näitleja pihib, et kui ta ongi koost lagunemas, pistab ta plaadimasinasse Richard Wagneri ooperi «Tannhäuser» avamängu ning laseb pisaratel ohjeldamatult voolata - see aitab ta tagasi reele!


Kuigi eeltöö ühes äripartneri Karl Kermesega algas juba kuid varem, edastas Jan Uuspõld (35) läinud nädalal avalikkusele kindla signaali, et ta on pööranud oma elus uue lehekülje. Karl Kermes ja Jan Uuspõld viivad kahasse ellu Jani paari aasta taguse unistuse monoteatri käivitamisest ja juba märtsi alguses annab Jan sellele jõulise avapaugu esietendusega, uue versiooniga kunagisest monotükist «Ürgmees».
Parema meelega aga toimetaks Jan, kes võitis rahva südamed Zorrona aastatetaguses teleseriaalis «Wremja», sootuks Virumaal maakodus Vihula kandis. Seal hoiab taluhäärberil igapäevaselt silma peal kaasa Marion (26) ning silkab ringi nende kolmeaastane poeg Fred. Jan ehitab seal talli oma hiljuti soetatud kahele hobusele ning ootab põnevusega, millise ilme võtab lõpuks puisniit, mida ta suviti vikatiga hoole ja armastusega on kujundanud. 
Kuidas sul kärakaga praegu on?
Praegu on null. Praegu ei ole isegi aega mõelda selle peale. Ma ei võta ka tervitusnapse ja sihukesi asju - ei hakka üldse narrimagi. Mulle ei sobi lihtsalt. Teeb uimaseks ja lolliks.
#end#
Päris ilma ka ju ei saa.
Räägivad jah, aga ei tea... Mina olen nagu saanud.
Sinust on tehtud film. Mihkel Raud on müünud edukalt raamatut oma jooma-aastatest - ja nüüd tahetakse tema elust filmi vändata. Oled sina omakorda raamatule mõelnud?
Kusjuures, sa ei ole esimene, kes küsib. Aga ei ole mõelnud, jah. Olen tähele pannud, et sellised asjad lähevad paremaks, kui neid ei tee - et neid ei maksa teha ummisjalu.
Kolisid Tallinnast ära maale, käid iga päev Vihula kandist pealinna tööle?
Ei, iga päev ei käi. Pere on küll seal. Käin siis, kui sobib - põhiliselt nädala alguses, kui ei ole etendusi. Katsun korraldada kolme-neljapäevaseid tsükleid, mis on vabad. Kui linnas ei ole tegemisi, sõidan alati maale.
Miks te sinna kolisite - olete kohaga kuidagi seotud?
Ei, juuri seal ei ole. Olen mitmenda põlve tallinlane. Mingi vahe olin lapsepõlves perega küll Keilas, seal tekkis talupidamine, ja mulle see väga meeldis - talutööd, üleüldse maamajapidamine. See praegune elamine Vihula kandis ei ole meil suvila, vaid ka ikka pigem maamajapidamine.
Mul on alati olnud unistus maal elada, ja paar aastat tagasi sai see teoks. Lapse ja teismelisena tegin palju maatöid. Käisin ühes talus, kus sain süüa ja... Nõukaajal oli ju nii, et kui tahtsid saada normaalset liha, pidi olema tuttav, kellel on talu ja kes kasvatab loomi. Tegimegi seal tööd ja saime sigu ja igast' teisi loomi söögiks.
Kuidas sinu päev maal algab? Puude lõhkumise ja maja putitamisega siit-sealt?
Sellist vaatamist ja mõtisklemist on palju. Maja on suur ja nõuab muidugi pidevalt hoolt. Talvel suure osa hommikuvõimlemisest võtabki ära puude lõhkumine - meil muud kütet polegi kui ahiküte. Iseenesest ei ole seal ka suurt maad, üks hektar ainult. Aga see maa-ala, kus hobused (Jan soetas hiljuti kaks hobust, kes saavad ajutiselt ulualust naabrite juures - toim.) ringi käivad, see on suurem. Varsti saabki tall valmis - see on pooleli -, siis saavad hobused talli, saavad enda kodus elada.
Siis oli mul mõte puisniit rajada. See oleks hästi ilus, sinna kasvab palju erinevaid lilli. Sealt saan heina teha. Vikatiga olen seal nüüd juba ühe osa maast kujundanud. Ei kujuta ette, mis sest välja tuleb... (Mugistab naerda.) Võib-olla saab kunagi näiteks sellise tiitli nagu «Parim puisniit 2013» kätte. Hehee, ega varem ei saa.
Viljeled ka naturaalmajandust?
Ei, seal on õnneks paepinnas, ei saa atra maasse lüüa. Samas, mulle meeldib selline iidse eestlase elutsükkel. Suvel tehakse heina, siis on jaanipäev, siis talv - pikk, pime ja masendav -, ollakse kodus ja aetakse juttu, mõeldakse muinasjutte välja, kedratakse. Siis tulevad lihavõtted, võetakse liha, ja siis kevad, kus kõik on rõõmus, kõik lähevad peast lolliks, kilkavad ja... kuni tuleb jälle tööle hakata! Selles on midagi. Üleüldse selline loodusega kooskõlas elamine mulle meeldib.
Nüüd, kui rasked ajad, soovitavad isegi majandusspetsid, et põrutage maale, pange kartul ja muu juurikas maha - kui tööd pole, elab ka oma saadustega ära.
Tegelikult tõesti, maal, eriti sügisel on võimalik niimoodi, et ei lähegi mingit raha. Välja arvatud kohustused panga ees. Ja meil ju enamikul lähebki kogu see palk krrdi laenudeks. Siis ongi targem maal ise midagi maha istutada.
Mis sa hobustega plaanid? Käid lihtsalt ratsutamas või käivitad tõuaretust?
Ma ratsutan, jah. Ma alles hiljuti sain nad ka. Iseenesest ei ole ma ratsutamises mingi käpp. Longin niisama mööda metsa nendega ringi. Need on ilusad käigud - hobusega näeb palju. Natuke rohkem kui jala.
Peamiselt hoiab siis majapidamisel silma peal kaasa Marion?
Hobused on praegu naabri juures kostil. Et ei ole meil kellelgi kohustust seal kogu aeg olla. Alati on võimalik minna igale poole.
Kuidas sa pingeid leevendad?
Kui ikka roll ketrab peas, siis tegelikult üks variant ongi see maakoht - seal on võimalik teatriluuludest lahti saada. (Muigab.) Ei unda peas midagi! See, mida ma pole ka ammu teinud, on bänditegemine (Jan laulis kunagi bändis nimega Luxury Filters, ning võitis südameid looga «Tramm nr 66» - toim.), mis võtab hästi stressi maha.
Mis liini ajaksid, kui peaksid uuesti musitseerima?
Vot ei oskagi öelda. Tean seda, et bändiga laval olemine, rock-kontserdi andmine on selline esinemisvorm, mis võtab sind lõpuks alati süldiks - ühest küljest oled sült, teisest küljest tohutult energiat täis, mida on vaja kuhugi maha laadida. Mingist stressist ei ole juttugi, stress on kadunud. See võib tulla siis, kui oled tuuril, kus annad kuu jooksul kolmkümmend kontserti. Aga kuus kord üks kontsert - see on väga hea stressimaandaja!
Aga mida ma praegu bändiga teeksin? Lärmakas muusika on kuidagi hakanud mulle vastumeelt olema. Eriti vastumeelseks on muutunud muusika, kus on tähtis subjekt, esitaja. Eelmise sajandi 50ndatest, või isegi varem, kui muutus tähtsaks popartist, on minu arust alanud popmuusika allakäik. Praegu on see tohutult sitas seisus, midagi head ei tule. Nüüd on ainult popiidol tähtis. Tähtis on see, mida muusika kannab ja mida iidol räägib - enamjaolt lolli juttu! Ja siis üritavad koolitüdrukud ja -poisid neid käibefraase järgida, ja lõpuks ongi  t ä h t i s  see loll jutt, mida iidol rääkis.
Hesse (saksa kirjanik Hermann Hesse - toim.) ütleb muidugi, et tema jaoks algas allakäik juba Bachi ja Mozartiga. Neis veel Hesse arvates oli sellist Universumi touch`i (puudet) ja inimeseks olemise mõõdet ning põhjuslikkust, aga Wagner, kes on minu lemmikhelilooja, Hessele enam üldse ei istunud. Hesse väite kohaselt muusika peegeldab ajastut, on näitaja. Ants Eskola on öelnud, et näitleja on ajastu lühikroonika. Tegelikult on seda tõesti ka muusika. Wagneri muusika järel tuli ilmasõda, see oli üks äärmiselt rahutu aeg. Wagner oli ka Hitleri lemmikhelilooja. Hessele see ei meeldinud, samas ei ole Wagneri süü, et ta oli Hitleri lemmikhelilooja. Aga ta peegeldas seda ajastut, kus vask kärises, tohutud tunded ja... Minule meeldib.
Wagner passib sinu plaadimasinasse tihti?
Wagner juhtub sinna tihti. Suurim lemmik, mida ma kõige rohkem kuulan, kui olen stressis ja tahan ennast koondada, on «Tannhäuseri» (Richard Wagneri 1844. aastal valminud ooper - toim.) avamäng. Ja siis ma nutan tavaliselt.
Nutan ükskõik kas... Saab mõlemat pidi nutta, võib nutta kurvastusest või rõõmust, kui seda avamängu kuulata - ta on nii ilus lihtsalt! Okei...
Siis mõistad sa ka naisi, kes nutavad enda sõnul vahel rõõmust. Mehed kipuvad tõlgendama seda õnnetu-olemisena...
Jajaa... Nutma peab...
(Muigab.) Olen kuulnud, et pisarate kaudu väljuvad ka mingid mürgid. Selles mõttes peaksid naised eriti nutma, et need on ju, krrt, nii hullult mürki täis, et...
Sul on kogemusi?
Ei, minul pole, aga on küll meestel kogemusi. (Muigab.) Kusjuures naised nutavad ju ka tihedamini, neil on ka rohkem mürki sees kui meestel.
Katkestasin sinu hea mõttelõnga.
Selle mõttelõngaga tahtsingi sinna jõuda, et ma liigun staatilisema ja ürgsema muusika poole, mida ei ole ehk mõtet bändiga teha. See oleks muusika, kus pole tähtis subjekt, vaid muusika on vahend tähtede ja loodusega, Universumiga suhtlemiseks. Iidsed rahvad tagusid trummi selleks, et viia ennast konditsiooni, tuksuda ühes rütmis Universumiga. Ja nad saavutasid selle. Mul on plaanis üks reis. Ma ei tea, kas see teostub või ei, aga tahaksin hirmsasti minna Tuvasse kõrilaulu õppima. Eks see on komplitseeritud - seal võib nuga saada. Kuritegevus on seal päris suur ja olukord pole kiita. Kui leian õige saatja, mõne kohaliku, kes teab, mida öelda, kuidas tervitada, kuhu istuda ja astuda, et valesse kohta ei astuks ega istuks.
Kui õpiksin seal kasutama oma häält nii, et saaksin esitada samaaegselt ka teist häält, saan ühel ajal kahehäälselt laulda, ei ole bändi vajagi enam - see eesmärk on täidetud juba! Aga see kõrilaulu õppimise plaan ei ole lõplik «ei» bänditegemisele. Need on lihtsalt mõtted, mis mul liiguvad praegu muusikaga seoses.
Mis sind tavaliselt lõhub, mis sind häirib?
Ega mind väga ei häiri mitte miski. See aga, mis mind rõõmustab - loll on seda võib-olla rääkida, äkki keegi pahandab -, aga tõesti rõõmustab see surutis, majanduslangus. Sellest räägitakse palju, aga minul on mingisugune rahu hinges. Minu meelest hakkas rahvas vahepeal täiesti napakaks muutuma - kurat, osteti igasugust lollust kokku ega antud endale enam aru! Mina ise kaasa arvatud!
Mulle meenub, et sinu õuele veeres MiniCooper!
No MiniCooper on iseasi. See on mu lemmikauto, ma lihtsalt pidin selle endale ostma. Aga no mingeid muid asju, noh!
Näiteks kaks mikrolaineahju?
(Muigab.) Ju ma mingit sitta ostsin. (Mugistab naerda.) Ma ei oska öelda, mida ma ostsin konkreetselt. Mmm? No, tegelikult mina ei ostnud sitta, a teised ostsid! Muahhahaa... Mina ostsin harmooniumi näiteks! Mida ma ei oska mängida. 19. sajandist pärit harmoonium. Aga mulle meeldib selle kõla, ja harmooniaid ma sealt ikka kuulan. Mu üks väga hea sõbranna Võrust, Celia Roose õpetas natuke, kuidas mängida - ja sellega ma ennast rahustan ka. Aga kui ma ta ostsin, siis ka tänu sellele, et (Jan manab muretust) õuu, kõik on nii-ii hästi, jeee, harmooniumid-möllud... Aga ega see olukord kiita lõpuks ei ole, kui saad ükskord laksaki pähe.
Selles mõttes on mingi rahu, et inimesed hakkavad nüüd jälle rohkem ise otsustama, ise mõtlema. Vahepeal ta ei otsustanud üleüldse millegi üle. Mida talle ette söödeti, selle peale ta tormas ja seda ta ostis. Praegu on kaubanduslik, äriline ajupesu juba sääsepinin inimese kõrvus, ja selle üle võib ainult heameelt tunda. Aga veel aasta tagasi oli see veel põhiline, mida ta kuulas. (Jan imiteerib hüpnotiseeriva häälega reklaame.) Mineee, ostaaa - see oli jube! Siis oligi, et ahahh, jah, tehke minuga, mis tahate, võtke eest ja võtke tagant, pange veel pähe ka, eks!
Just see tekitabki rahu, et inimene ei ole enam nii tainapea, ta mõtleb jälle ise.
Kuidas sul austajatega lood on? Mehed lähenevad pudeliga, naised lille ja telefoninumbriga?
Ei ole hullu. Eestlased on tagasihoidlikumad. Pudeliga tullakse küll. Tihti kutsutakse sinna ja tänna, aga noh, ei jõua ju igale poole ega peagi võõra inimesega minema. Aga kas või tänaval kohtumised on lahedad. Ma räägin hea meelega - küll käigu pealt, sest vahel pole üldse aega. Aga räägin! Hea tunde annab see! Ega sellist päeva polegi, kus tänaval kellegi võõraga ei räägiks. Samas, kui mul oleks mõnest inimesest ettekujutus - Leonard Cohenist näiteks -, siis ma ei ole sugugi kindel, kas ma tahaks temaga väga rääkida või tema juurde koju minna. Võib-olla on ta hoopis teine inimene ja ma pettun temas. Ehk ongi parem teatav distants säilitada.
Aga naiste poolt selliseid kambaga ründamisi ei ole olnud kahjuks. Kirju saan mõõdukalt, ei saa öelda, et nende kätte upun. Väga palju on selliseid kirju, kus oodatakse, et ma kontakti võtaks. Seda ma ei tee tavaliselt.
Tavaliselt?
Ei ole ühtegi korda teinud tegelikult. Just sel põhjusel, et ei ole vaja. Teater on ju suur illusioon. Kui saan pärast etendust kirja telefoninumbriga ja tormaksin kohtuma, lõhuks see selle illusiooni austaja jaoks ära. See oleks ka ebaprofessionaalne, kui helistaksin. (Muheleb.) Kujutluses võib ju ükskõik mis käia, eksole.
Aga neid on küll vähemaks jäänud, kes puu tagant hõikavad - vouuu! Ma ütlen, ei olegi mõtet karjuda puu tagant. Kui tahad tulla rääkima, tule räägi! Selles mõttes on eestlastega veider vahe, et vene keelt kõnelevad inimesed, kes tahavad minuga rääkida, astuvad julgelt ligi, suruvad kätt, on hästi viisakad, tänavad ja lähevad edasi. Venelastest pole ükski puu tagant hõikunud.
Käid sa ka vennal vanglas külas?
Ei ole käinud. Olen selles majas, kus ta on, küll käinud korra tema eest asju ajamas, tema eest seisnud, aga rohkem mitte. See on nii eripärane maja, et võtab nagu...
Hüljanud sa teda igal juhul pole?
Ei, ei, ma suhtlen. Ta saab mulle helistada, ja ta helistab pea iga nädal aeg-ajalt. Jah, minu jaoks ei ole see tegu piisav, et ma peaksin hülgama oma venna.