«Jäääär on palju püsivam kui mõni abielu,» arutleb bändi 20. sünnipäeva eel selle raudvara Tõnu Timm. «Me pole nagu briti rockbänd, kus kõik liikmed on vahetunud...»
«Jäääär on palju püsivam kui mõni abielu,» arutleb bändi 20. sünnipäeva eel selle «raudvara» Tõnu Timm. «Me pole nagu briti rockbänd, kus kõik liikmed on vahetunud...»
Tarvo «Tarz» Jaaksoo (43), kah bändi raudvara, võtab temalt jutulõnga üle: «...ei ole ära surnud... ega isegi mitte südame-stimulaatoriga.» Pundi esimesest eluaastast koos olnud Tarz, Tõnu «Tõun» Timm (46), Jaan (lihtsalt Jaan) Sööt (46) ja Teet (kah lihtsalt Teet) Velling (44) on enne proovi muhedas tujus. Saabunud Tõuni Tallinna südalinnas asuvasse korterisse, pillid õlal, sätivad nad end elutuppa keskpõrandale kokku. Akustiliselt avara kõlaga kõrgete lagedega korteris on nad proove teinud poolteist aastat, ajast, mil Tõun sinna perega sisse kolis. «Niikui kolisime siia, esimese lumega sõideti autole sisse...» rehmab Tõun käega.
Mehed pistavad kringlit, mis on värske ülejääk Tõuni kodus peetud ööistungist — kuulati üle uue plaadi «Juuuubel» materjali ja tehti veel parandusi.
«Suht inimliku eksituse tõttu on natuke veini alles veel,» pakub peremees. «Tõun, äkki paned väikse teevee hoopis?» arvab Tarz. See on juba tuline, Tõun end sellega kosutabki. Ka kohv juba mulksub. Suitsetamiseks aga pole Tõuni kodus kohta ette nähtud — Nõukogude sõjaväes külge saadud pahe jättis ta kohe pärast teenistuse lõppu maha, sest lihtsalt enam ei tahtnud. «Kui keegi küsis, miks maha jätsin, ütlesin, et siis jääb rohkem viinaraha. Nii said kõik aru,» lisab ta muigega.
Tõun võtab riiulilt mustvalge post-kaardi, millel kõrvuti musitseerimas, kitarrikeeltele tuld andmas kaks hallipäist tudi. «Vaat see on tähelepanuväärne kaart, mille Jaan saatis Itaaliast! Eks sellised me välja näeme, kui kaheksakümmend saame...» arvab Tõun.
{poolik}
Jäääär ei lähe lahku isegi siis, kui peaksite 80aastaseks elama?
Tarz: Assa kurat... Jah. Kui me nii vanaks peaksime elama.
Tõun: Siin seina peal on mul samasugune maal, aga kakskümmend aastat tagasi kitarri mängimas, pikkade juustega. Me Jaaniga pidime kaks päeva samas asendis olema, kui maalitudengitele poseerisime.
Tarz: Ja Tõun sai lõpuks veel selle õlimaali kingituseks.
Tõun: Kuulge, astuge ligi! Keskel on tassid, kohv, piim ja mesi. Piparkoogid võib ka ära süüa. Need on nipiga tehtud, siia on klaaskomm sisse sulatatud.
Kui tervislikult te elate?
Teet: Mina olen taimetoitlane. 21 aastat.
Tõun: Mina olen mõelnud, et peaks taimetoidu maha jätma ja ainult liha sööma.
Teet: Seda on inimeste haiguspraktika tõestanud, mis siis tavaliselt juhtub — liigne lihasöömine toob südame-veresoonkonna haigused, ateroskleroosi, tromboosid...
Jaan: (Hindavalt) Jah, ma olen küll juurde võtnud.
Tõun: Arvan, et lihasöömisega sel küll otsest seost ei ole.
Jaan: (Pahvatab naerma) Ma olengi lihtsalt paks?!
Teet: Tõun võiks lihasöömise asemel proovida lillkapsast. Proovi kodus — lõikad sibulaviilud, veidi küüslauku, segad ära, praed võiga... Ei pane seda palju, aga ka ei koonerda, see on kõige maitsvama toidu vundament. Siis keedad lillkapsast, ka brokkolit veidi vähemas koguses, lased praadida nats või-sibula-
segus ja riivid juustu peale.
Tarz: Brokkoli... Tartus oli meil välja kujunenud menüü rasketel hommikutel — pudel Normandia siidrit ja brokkolipüreesupp — ja nagu uus inimene tulid välja!
See oli väga võimas, kuidas eestlaste armastus hakkas teid `90ndate alguses kohe saatma...
Jaan: See läks küll kiiresti, jah. Tegime selle esimese kasseti valmis ja korraga avastasime, et meil on väga palju publikut ja kõik juba teavad meie laule. Ilmselt oli inimestel vaja sellist asja, ebakindlad ajad olid. Kui praegu laulame rohkem kogemuslikku muusikat, siis sel ajal tegime romantilisemat.
Tarz: Meie tegevuse teisel aastal Pärnu Fiesta ajal vahetus rubla krooniks. Meie lood elasid inimeste seas järjest paremini, aga meil ei olnud ikka ei rublasid ega kroone.
Jaan: Soome margad olid...
Tarz: Ja kortsus dollarid. Kui lõpuks sai raha otsa, siis meie tollased kunstnikest tüdruksõbrad läksid linna peale, isetehtud kõrvarõngad ja ehted kaasas, et äkki keegi ostab. Pärnu hotelli ees seisid mingisugused vene kandid, diplomaadikohvrites Eesti krooni pakid, mida nad vahetasid ainult valuuta vastu. Tüdrukud, tulles tagasi ebaõnnestunud reidilt, proovisid nendele mägedepoegadele siis neid kõrvarõngaid pähe määrida. Lõpuks hakkas neil tüdrukutest nii kahju, et andsid neile pataka rublasid, mis kohe kaotasid kehtivuse. Aga meil muusikutena olid niinimetatud fiestakaardid, mille omanikele kehtis rubla teatavates kohtades pühapäevani välja. Me olime siis täielikult või sees — saime jälle süüa-juua.
Teil oli näljapäevi?
Tarz: Oli. Tõuniga elasime Tartus toredas korteris Rüütli tänaval (praegune klubi Maailm), mille meie toetajad meile kasutada andsid. Seal sõime tihti, noh, vaata et praetud kaerahelbeid. Järgmisel hommikul võis aga olla, et tuli noor mänedžer ja viskas meile rahapakid voodisse. Siis olime ootamatult rikkad — elu käis tihti taevast põrgusse ja tagasi.
Tõun: Meil ei olnud üüri vaja maksta, meil ei olnud peret.
Murdsite naiste südameid?
Tõun: Meie ei murdnud midagi, naiste südamed murdusid ise.
Tarz: Praegu on selline huvitav nähtus, et tulevad meie tollased fännid, kes kakskümmend aastat tagasi olid pikkade karedate kampsunitega tütarlapsed, tänaseks aga saanud tublideks kodanikeks — ja tulevad juba oma 17-18aastaste tütardega kontserdile. Ei teagi, kas ema on kutsunud tütre või tütar ema, aga sõnad on mõlemal peas. Oleme terve põlvkonna vastu pidanud. Väga paljud on Eesti muusikast läinud välismaale, paljud on joonud end põhja, paljud läinud ärisse.
Vaatame, mis järgmised põlvkonnad toovad.
Kuidas ühildate praegu oma argielu ja bändiasjad?
Jaan: Töötame nii, et lähme reeglina kuskile maale. Oleme näiteks Sagadi mõisas käinud. Ja seal teeme kolm-neli päeva proovi, lihtsalt mängime koos ja mõtleme. Siis lindistame. Teeme kuskil kolm tuuri aasta jooksul: ühe kevade paiku, kõige pikema suvel ja vahel ka talvel. Sel talvel ei teinud, lihtsalt paar kontserti.
Tarz: Koos oreliga!
Jaan: Sellises rütmis teeme ja liigume juba aastaid. Proovi teeme argiselt Tõuni kodus, sest ta elab kõige keskel.
Teet: Tal on kõige kõrgemad laed ka.
Tarz: Ja ülejäänud aeg on ülejäänud bändid ja... argielu.
Elasite kunagi ka ühe katuse all?
Jaan: Tartus oli seda vast rohkem, jah. Tegelikult me elasime ka Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänavas Tarziga paar aastat koos. Üürisime kahepeale suurt korterit, siis tegime seal proovi. See lõppes paar aastat tagasi ära.
Tarz: Praegu on seal Dubliners pubi, selle kohal elasime. Aga seal läks pahatihti niimoodi, et need proovid ei tahtnud ära lõppeda kuidagi enam. Jälle tuli uus inimene uue pilliga — vahepeal mängisime non-stop. Ajataju hägustus. Õnneks käis seal väga palju toredaid ja ägedaid inimesi, sest see korter oli meil lihtsalt nii toreda koha peal — «Lähme vaatame, mis Jaan ja Tarz teevad seal...»!
Teet: Mina olin siis Rootsis. Aasta oli vist 2008, mil leidsin võimaluse pikemalt aja maha võtta piiritagusest ülikoolitööst. Tulin sadamast läbi vanalinna sinna Suurde Karja. Seltskond magas ilusti. See oli lahe aeg.
Tarz: See oli igati sümpaatne koht, aga läks kohati liiga intensiivseks.
Jaan: See oli praeguse Jääääre jaoks väga vajalik aeg, sest sealt koorus meil kaks plaati. «Pojaga restoranis» ja «Öö on öö» on selle perioodi plaadid, kuigi me lindistasime need Leigo talus.
Tarz: Leigo talu oli meil aastaid selline baaslaager. Super ilus ja võimas koht.
Jaan: Nüüd, juubeliks anname välja plaadi, mis on retrospektiivne, kus on erinevate perioodide olulised lood. Selle kohta, kuidas iga lugu sündis, on jutt ka juures. Mõtlesime, et mängime need plaadile nii, nagu neid praegu mängime, kuidas need praegu kõlavad. Mõned lood on, mida me too aeg ei salvestanudki ära.
Teet: Selles mõttes pull, et lood on vanad, kuni kakskümmend aastat tagasi mängitud. Seltskond on aga küpsenud. Mõtted on teised, oleme uusi mõtteid vanasse asja seganud.
Tarz: Erinevatel aegadel on Jääääres mänginud mitmeid tublisid ja toredaid muusikuid. InBoil, üks asutajaliikmeid, on mänginud meil vahelduva eduga 17 aastat, Riho Sibul, Indrek Kalda, Arvo Urb. Aga saatuse teed on käänulised. Õnneks ajavad kõik mehed edukalt oma asja edasi.
Kui palju tuleb korrektiive teha, kui inimesed, nagu InbBoil ja Riho Sibul lähevad ansamblist ära oma asja tegema?
Jaan: Huvitav, meie muusika puhul eriti ei tule. Võib-olla see ei ole nii ära sätitud muusika. Aastal 2008 jäime keset suvetuuri kolmekesi ja suutsime selle täitsa eduliselt lõpule viia. Võib-olla ka, miks meie muusika on populaarne — see on täiesti ühe pilli peal ka ette kantav. Kodus võid mängida, igal pool.
Tarz: Olen ise ka kuulnud, kuidas noored vabas õhus meie lugusid kitarril plänistavad. Mõned inimesed on teatava nostalgilise kahetsusega ka öelnud, et te mängite praegu liiga hästi! Igatsevad tagasi seda lihtsamat, natukene häälest ära pille... Osad arvavad jälle, et praegu teeme õiget bändi, et enne olime veel lapsemeelsed.
Jaan: Sina, Tarz, mängisid paremini kui praegu. Kui piltidelt vaadata, ta tõesti mängib väga usinasti, alles Otsa koolist tulnud.
Tarz: Ei olnud alles Otsa koolist tulnud! Isegi Vene sõjaväes olin ära käinud. Minul on Vene sõjaväega suhteliselt head mälestused.
Mis seal Vene sõjaväes toimus?
Tarz: Pool aastat oli küll täielik õudus, aga poolteist aastat mängisin seal viiulit ja bassi, olin Riias ansamblis. See oli põnev, sõitsime Tallinnast Kaliningradini ja nägime ära isegi kõige salajasemad maa-alused väeosad, millest tavainimene ei teadnudki. Andsime täiesti avalikke kontserte, näiteks Jurmala sanatooriumites, mis olid täis sõjaväepensionäre ja ohvitseriprouasid. Saalid olid rahvast täis ja nad aplodeerisid — braavo! Sõjaväe pillimehed olid ju juba Tallinna, Riia või Vilniuse konservatooriumites õppimas või kohe sinna minemas — professionaalid. Ansamblis oli umbes sada inimest, balletitrupp uhkete kostüümidega, meeskoor ja täismõõdus estraadiorkester. Kahju, et Vene ajal ei olnud väikseid videokaameraid. See oli aastal ‘86, oleks hirmsasti tahtnud jäädvustada. Et istud kuskil Vene kasarmus aia taga, pilotka viltu peas, kirsad jalas, ja mängid Mozar-tit.
Tõun: (Rihib pilguga kella.) Varsti tuleb mul 3. klassi poiss siia kitarritundi. Nüüd on mul kolm õpilast juba, tuleb neljas ka. Jaan on meil staažikam pedagoog, ta on koolis ametlikult palgal. Mina olen õpetaja juhuse tahtel, mul on õpilased, kelle emadele meeldib Jäääär.
Kui paljudest õpilastest muusikuna asja saab?
Jaan: Viimasel ajal on päris paljudest korralikult asja. Mina tegin õpilaste hulgas väikse valiku, kuna meie koolis oli neid palju. Kui teen ühe või kaks päeva nädalas individuaaltunde, võtadki õpilasteks 12 inimest, rohkem ei jaksa, öö tuleb kätte lihtsalt. Ega neist ei pea ju muusikud tulema, aga see protsess ise lapsega, kes on sellest huvitatud ja kellel hästi välja tuleb, on jube äge. Kunagi olid mul tudengid Viljandi akadeemias, kes tulid lihtsalt oma pubekapõlve pikendama — tunnis ei käinud, viilisid kogu aeg. Kusjuures see on ju kool, kust saad diplomi ja elukutse, nii et mõtlesin tihti, et mine kuskile mujale, mina sellele küll alla ei kirjuta! Aga Pärnus Sütevakas on väga head lapsed ja andekad ka. Proovin oma tüüpidele õppimist lihtsamaks teha, vältida asju, mis lapsena mul tõrkeid tekitasid — ja mul on hästi meeles, mis mind segadusse ajas. Kitarri õppisin hiljem omal käel, kooli ajal õppisin viiulit ja muusikateooriat.
Kõik on kõrgelt haritud mehed teil...
Tarz: Ega keegi meist ole õppinud täpselt seda, mida Jääääres teeme. Mina olen paberitega viiuliõpetaja. Tõun on õppinud puhkpilliorkestri dirigendiks näiteks. Teet on bioloogiadoktor.
Teet: See oli täiesti selge, et tahan õppida edasi. Pilli mängisin lapsest peale niikuinii. Side loodusega oli mul alati olemas olnud, nii hakkasin vaatama arsti ja bioloogia vahel. Kui Jäääär juba tegutses, vantsisin hilja öösel Tartus koju, pill näpuotsas, ja mõtlesin, mida ma seal nüüd teen. Tundsin, et ülikool on vaja ära lõpetada. See oli kohusetunne.
Jaan: Ja siis oli kuusteist aastat Rootsis Uppsalas.
Teet: Läksin kümneks päevaks. Eks ma pruudi juurde läksin. Ülikooli edasi õppima ka. (Tegi endale Uppsala ülikoolis doktorikraadi. – toim.) Siis tulid juba lapsed. (Praegu TTÜ Geenitehnoloogia instituudis vanemteadurina töötav Teet naasis kaks aastat tagasi koduigatsuse sunnil jäädavalt Eestisse.) Olen jõle palju mõelnud, kuidas asju tasakaalus hoida. Kumb kummalt — põhitöö ülikoolis või muusika — aega ja energiat varastab. Selge, et kahte jumalat ei saa teenida. Eks see ole väikese kohusetundliku inimese asi, et tahaks igas asjas rohkem pühenduda. Mõnu on nii ühest kui teisest. Mõtlen aga, et inimesed, kes teevad ühte tööd, kellel puudub tõsine huvi millegi muu vastu, siis mida nad teevad oma ülejäänud ajaga! Vaatavad televiisorit, klubid, peod, värgid... Ükski selline asi mind ei huvita. Mul seisab televiisor köögipõrandal maas.
Kust te oma sügavaid sisekaemuslikke mõtteid ammutate?
Tarz: Otse elust. Tegelikult meil on need lood kuidagi lihtsalt sündinud. Elu on ise paika pannud selle muusika. Paljud meie head ja toredad sõbrad on selleks muidugi ka kaasa aidanud. Bänd on aga kuidagi väga loomulikus voolus välja kujunenud. Vahest võiks isegi konkreetsem olla.
Tõun: Siis ei oleks see enam see bänd.
Teet: Kui endal on muusikat tehes mõnus, hea olla, ei olegi rohkem vaja.
Tõun: Praegu tuli minu noorem poeg koolist koju ja ütles, et klassijuhataja oli meie kontserdile pileti ostnud.
Kuidas Jäääär vananeb?
Tõun: Ma ei tea, millest me tulevikus laulma hakkame! Enam ei saa laulda: «Ema, laena veel sada...»
Teet: (Teet haarab külmkapilt eurokalkulaatori ja arvutab.) Ema, laena 6.39!
