Meisterlaulja on lahkunud. Pärast tema surma on kuulda olnud arvamusi, et temaga lõppes üks epohh. Ehk oleks õigem arvata, et temaga hoopiski algas see — tulid ju tema kiiluvees kuuekümnendatel Linna, Mägi, Graps ja paljud teised. Ka “üleliidulisele estraadile sillutas neile tee” paljuski Joala.

Jaak Joalal oli erakordne muusikaline anne, vaist ja maitse. Ta armastas ja tundis muusikat, armastas muusikat ennast, mitte ennast muusikas. Suveräänne isiksus. Ülimalt professionaalne. Kuigi ta mängis korralikul tasemel mitut pilli, oli tema peamine instrument siiski hääl ja see oli tal alati perfektne. Ta laulis nagu muusik, mitte nagu laulja — nii öeldi Nat King Cole’i kohta — ja nii võib öelda ka Jaak Joala kohta.

Pärast 1996ndat ta enam ei laulnud. Ei tahtnud. Minu mäletamist mööda ütles ta ühes intervjuus, et kõige raskem tema töös on tabada see hetk, millal päriselt lavalt lahkuda, jäädes väärikaks, kibestumata. Vähesed suudavad seda, tema suutis.

Ühel viimatisel kohtumisel ütles ta äkki, et ilma Kustas Kikerpuuta poleks olnud Jaak Joalat ja ta on õnnelik, et sai seda Kikerpuule ka öelda. “Ilma Kustita oleks ma tõenäoliselt olnud nagu …nagu Heiki Johanson, kes oli ometigi vapustav laulja, aga keda ei mäleta enam peaaegu keegi.”

Ta tahtis sügisel tingimata veel Raimonds Paulsi külastada — et tänada. Meenutas, et kord oli Andrei Voznessenski andnud Paulsile luuletused ja öelnud, et neid peaks laulma see “kena hääl Eestist” ja Pauls peaks tegema muusika. Veel ütles ta, et ta on elanud sellist elu, mis teda ennast vahel kadedaks teeb.

Ütle, kas tead sa kedagi, kes oleks kõrbes kosmonautidega kalal käinud?” “Ei tea,” vastasin mina. “Mina olen”.

Puhka rahus, kallis sõber!