Otepääl elav näitleja Veikko Täär vallutas smokingus Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro ja täna naerutab ta suvises komöödias Eesti vaatajaid - ikka ülikonnas nagu tõeline džentelmen.
Meie vestlus algab Salme Kultuurikeskuses, kus käib inglise komöödia «Spioon Venemaalt» peaproov. Istun lavastaja Peeter Volkonski kõrval, kes küsib aeg-ajalt, kas on naljakas. Veikko (33) teeb innukalt ja kuna vahemaa näitleja ja paari kõrvaltvaataja vahel on paar meetrit, siis on iga žest ja ilme hästi näha.
Kas sa oled mäest tulles heas vormis ja tahad mängida?
Muidugi. Imelik, kui näitleja ei tahaks üldse mängida. Siis oleks näitleja kriisis või väsinud. Vana ei saa öelda, sest lavasõltuvuse pisik jääb näitleja sisse alati.
Kas oled varem mänginud nii suures rollis tõelises inglise komöödias?
Ei ole. See on tore võimalus. Minu väljanägemine laval pole harjumuspärane, kuid jäägu see väikeseks saladuseks.
Kas kardad ka meestedresseerijat Merle Palmistet?
Lava olles jah. Muidu ei. Merle on väga meeldiv kolleeg. Ma absoluutselt ei karda teda.
Naisteajakirjad panevad sind ihaldusväärsemate poissmeeste esikümnesse. Kuidas suhtud?
Ei oska kohe kommenteerida.
Kuidas Kilimanjaro oli?
Olen Alpides ja Dolomiitides käinud tehnilisemalt raskemaid radu ja mäetippe. Aafrikas tegi raskeks kõrgus, 5895 meetrit. See on minu isiklik rekord.
Viimane 200 meetrit pidi eriti koormav olema?
Ütleks, et viimased 1000 meetrit on raske. Kõrgusega harjumine võtab aega. Läksin koos kahe sõbra, Margus Püvi ja Varmo Varesega üles kolme ja poole päevaga. Mulle meeldis, et oli madalhooaeg ja tippu minejaid oli vähe. Ma ei kujutaks ette seda vaatepilti, kui üks laulupeo rongkäik rühiks tipu suunas. See oleks katsumus. Kellel natukenegi on soovi, ei ole mõtet pabistada füüsilise vormi pärast. Rohkem on tegemist vaimujõu proovilepanekuga. Katkestamise mõtteid kindlasti tuleb, sest sisemine enesetunne on halb. Kes talub hästi kõrgust ja hapnikupuudust, sel pole põhjust pabistada.
#end#
Tegite üleval smokingus pilte? Tõenäoliselt esimeste eestlastena tegime tipus pilti smokingis, sest talvepealinlane jääb ka peadpööritavates kõrgustes härrasmeheks.
Kas selle triki tõttu paigutas üks Eesti ajakiri sind gigolote edetabelisse koos Koit Toome ja Indrek «Summer» Raadikuga?
Seda peab selle ajakirja käest küsima.
Kas peas liigub ka Euroopa kõrgeim tipp Mont-Blanc? Sinna on kavas sügisel minna, kui kõik hästi läheb. See on tehniliselt keerulisem, kuigi kõrgus on madalam, 4810 meetrit. Põhjamaade, Sloveenia ja Horvaatia kõrgemad tipud on võetud ja paljud veel. Prantsuse ja Šveitsi kõrgemad tipud olid sel sügisel plaanis, aga väga kindel ei saa olla.
Kuidas on Otepää elukohana? Kõik on relatiivne. Kuid mulle see istub. Olen Tartust pärit, aga esivanemad Otepäält. Teatavas mõttes on Otepääl parem kui Tallinnas. Olen aktiivsete vabaõhuharrastuste pooldaja ja Otepää on ideaalne paik hobideks.
Kuidas on sportlik vorm? On niimoodi välja kujunenud, et võistlemas käin vaid talvistel suusamaratonidel. Olen küll suviseid jooksumaratone läbinud, kuid viimasel ajal enam mitte. Triatloni ei ole teinud, kuid ujun, sõidan rattaga, jooksen. Aga seda pigem talvise suusavormi hoidmiseks. Saja hulka Tartu maratonil pole veel jõudnud. (Veikko on Vasaloppetil olnud eestlaste hulgas 14. kohal, üldarvestuses tuli 978. koht - P. K.).
Vahepeal oli su peamine väljakutse õhtujuhi- ja konferansjeetöö?
Eestimaa ei ole nii suur ja lai, seega jõuan kohale sinna, kuhu vaja. Ka Otepäält. Hetkel on tööd vähemaks jäänud.
Vabakutseline? Jäin pärast lavakunstikateedri lõpetamist vabakutseliseks. Tänaseni on nii, kuid ei tea iial. Peamine, et saaks huvitavaid rolle. See on mitmetasandiline kooslus. Oleneb materjalist, lavastajast ja muudest teguritest.
Kas rollide pärast pannakse ka rinnad kokku?
Meie teatri traditsioonis tuleb seda harva ette. Mujal maailmas on valmisolek töösaamise nimel konflikti minna kordades suurem. Eestis vahel ikka pannakse, aga mitte nii otseselt. Eestis tehakse konkreetsed suunatud pakkumised. Mujal on rohkem castingu süsteem.
Kõikjal on esinäitlejad. Draamateatris on selleks vist Mait Malmsten? Mait Malmsten? Aga Ain Lutsepp Aga Ivo Uukkivi? Aga Tiit Sukk, Taavi Teplenkov? Kas Vanemuises on aastaid olnud esinäitleja Hannes Kaljujärv või hoopis Aivar Tommingas?
Seda on keeruline esile tuua, kes on number üks. Ja seda pole ehk vajagi. Sellel alal eriti. Kus on kriteeriumid ja milline on mõõdustik? Meetermõõdustikku ei ole ja kõik sõltub emotsioonidest. Ka publik võtab niimoodi. Mõned näitlejad meeldivad rohkem, mõned vähem. See ei saa olla kriteerium, et üks on andekam ja teine vähem andekas, kuigi nõnda enamasti põhjendatakse.
Sa võid mängida luurajat komöödias, aga ka õpetaja Lauri «Kevades» ja Morna linnapead «Õnne 13's». On need rollid sarnased?
Ei ole ja on. Iga roll on unikaalne, kuid neid seob sama näitleja.
Kas kinos on midagi pakutud? Vähe. Meil tehakse filme suhteliselt vähe ja ju ma pole nõnda filmogeeniline.
Kino mängib põhiliselt Rain Tolk? Tolk ja Taavi Eelmaa.
Tolk sobib mängima nõrka intelligenti, kellest jutustab eesti kirjandus. Sulle on vist vaja midagi jõulisemat?
Ei oska seda kuidagi kommenteerida. See on ikka filmitegijate valik ja nägemus.
Kus sa üle hobuse hüppasid?
1997. aastal hüppasin oma esimeses suveloos «Robin Hood» viimases etenduses üle hobuse koos kaskadöör Mati Tikuga. See oli esimene kord. Me ei saanud harjutada, kuna hobune võib valesti ette keerata. Õnneks või õnnetuseks sadas viimasel etendusel paduvihma ja me olime üle pahkluu vees. Kuid lendtirel üle hobuse selja tuli välja sünkroonis ja olevat olnud väga mõjus.
Isiklikud näitajad?Jalanumber 47, kraenumber 43 ja silmade värv rohekaspruun.
