Jaan Kallas, teejuht teise maailma


Mitmeid suurettevõtteid juhtinud JAAN KALLAS teab, et kui keegi teda veel saja aasta pärast mäletab, siis mitte kui Tartu Kaubamaja või Sangari direktorit, vaid Maarja küla ehitajana.

Maarja küla ei ole lihtsalt küla Põlva lähistel metsa sees, mille paari aasta pärast asustavad vaimupuudega noored. See on aken teistsugusesse maailma, kus elavad teistsugused inimesed, keda normidele vastaval enamusel on aastakümneid olnud mugavam mitte märgata. Vaimse puudega poja Joosepi (15) isast Jaan Kallasest (47) on saanud justkui teejuht sellesse teise maailma. Hiljuti tunnustas Eesti Naisliit pärast abikaasa surma üksi kahte poega kasvatavat Kallast aasta isa tiitliga.

Jaan tuli!

Jõuame Maarja külla krõbekülmal sügishommikul pisut enne Jaan Kallast. Oktoobri algul siia kolinud kaks esimest elanikku laovad tugiisiku juhtimisel puid. Küla sihtasutuse juhataja Ly Mikheim näitab meile ümbrust.

Järsku hakkab puukuuri tagant kostma valju rõõmukisa. «Jaan tuli,» ütleb Ly meie jahmunud nägusid vaadates. «Poisid armastavad teda, Jaan ajab nendega pikad jutud maha.»

Ametlikult on Kallas Maarja Küla sihtasutuse nõukogu esimees. Aga külaelanikele võiks ta olla kasuisa või vanema sõbra eest. Kommivabriku Kalev juhtkonna nõuandjana töötav Kallas jõuab Maarja külla paar korda kuus. Muul ajal räägib ta igal võimalusel väsimatult sellest, et ka vaimupuudega inimesed võiksid elada inimväärset elu. Nagu mõne kauge riigi suursaadik tutvustab oma kodumaad.

Millegipärast on vaimuvigadega inimeste probleeme kergem mõista, kui neist räägib hästiistuvas ülikonnas tippjuht, kellel endalgi kodus vaimupuudega poeg. Siis jõuab inimestele paremini kohale, et kohtumine tolle teise maailmaga ei olegi nii võimatu. Et ka neil või mõne nende lähedase peres võib sündida niisugune laps. Sellepärast ongi Kallasest saanud Maarja küla vapiloom ja eestkõneleja.

Kallas arvab, et hea asja eest väljas olles tuleb ainult kasuks, kui eestvõitlejal on antud looga isiklik suhe. Siis on motivatsioon suurem. Aga Kallas on veendunud, et heategevusega oleks ta ka siis tihedalt seotud, kui mõlemal pojal oleks naaskelterav mõistus.

«Kas see oleks olnud just vaimupuudega inimestele küla ehitamine ja kas ma oleks olnud eestvedaja, aga kusagil meeskonnas kindlasti,» usub Kallas. «Hea teo tegemisest saab lihtsalt niivõrd tugeva positiivse energialaengu.»

Heategevus on nende peres geenides. Vanem poeg Jaanus (18), kelle kirg on ratsutamine, on kahel aastal korraldanud Baltimaade noortekoondiste takistussõidu meistrivõistlusi. Võistluste tulu annetasid noored ratsutajad vaimupuudega noortele hipoteraapia (ratsutamine ja hobuste eest hoolitsemine) tundideks.

Heade tegude muuseum

Maarja küla on nii looduslikust kui ka inimeste headest tegudest tekkinud positiivsest energiast tulvil. Sissesõidutee otsas moodustavad kolm põlispärna loodusliku energiasamba. Kaugemal metsas asub nõidade tavapärane kokkutulekupaik. Eks neil ole sinna minnes aega ka külast läbi astuda. Seitse nõida on oma keppide ja pendlitega käinud Maarja küla uurimas ja kõik on leidnud, et sellel kohal on erakordselt tugev hea aura.

Enamik Maarja küla aitajaid ei piirdu rahasummade kontolt kontole tõstmisega, vaid tahavad ise kohale tulla ja käed külge panna. Maarja küla ehitised on nagu heade tegude ajalugu: Kristiine kasiino rahva ehitatud suveköök, Philip Morrise omade kõpitsetud kelder.

Kallas meenutab, kuidas Nordea panga tellerid küünte klõbinal kartuleid võtsid ja herneid rookisid. Mehed ehitasid samal ajal juurviljapõllule aeda ümber. Ja kõige suurem ülemus Juhani Seilenthal pani oma kätega värava paika. Päeva lõpuks oli pangarahvas väsinud, kuid õnnelik. Ütlesid, et nii toredat ja üksmeelset päeva ei olegi neil varem olnud.

«Õnneks pole mul tulnud eriti abi mangumas käia, abipakkujad on ise meid üles leidnud,» ütleb Kallas. Neid väheseid kordi, kui ta enda sõnul tõesti mangus Eesti Energiat, et külla pandaks tugevam vool, lõppes ikkagi sellega, et uued elektriliinid veetakse üle põllu Rootsi rotaryte raha eest.

Suvel aga sõitis ühel hetkel õuele bussitäis Saksamaa Waldorfkooli abituriente, kes teatasid üllatunud pererahvale, et tulid nüüd siia kaheks nädalaks tööle. Ja tõepoolest, kaks nädalat raiusid võsa, ehitasid kiige ja leivaküpsetusahju.

Kallas kirjeldab, kuidas ta ropprikaste Ameerika rotarytega suvel pärast leili sauna kõrval istus ja õlut rüüpas. Jänkid kurtsid, et tahaksid oma rahaga midagi asjalikku teha, aidata kedagi, nii et sellest tõesti kasu tõuseks. Aga enamasti satuvad ikka mõne petise otsa. «Aga selle peale me polegi tulnud, et küla ehitada,» vangutasid miljonärid imetlevalt pead.

Julged unistused

Kallas on külastanud samalaadset küla Põhja-Norras, kus on 400 maja ja mis hakkab juba väikeseks linnaks kujunema. Tervetel inimestel on kombeks nädalavahetustel perega sinna väljasõite korraldada, umbes nagu vabaõhumuuseumi, et imetleda sealsete mahepõllundusega tegelevate elanike arhailisi eluviise ja siirast suhtlemisrõõmu.

Suurem osa Maarja külast on praegu veel paberil ja tegijate julgetes fantaasiates. Jalutame Kallase ja Mikheimiga tulevase küla piirides. «Siia tulevad esimesed kaks elumaja.» «Siia tuleb kaev.» «Siia töökojad.» «Varemetesse ehitame hobusetalli hipoteraapiaks.»

Tundub, et need kaks juba näevadki seda kõike. Kallase peas on Maarja küla valmis juba mitu aastat. Pitsatite ja allkirjadega paberite järgi peab 2007. aasta 15. maiks valmis olema viis elumaja, kus elavad 50 vaimupuudega elanikku ja 14 tugiisikut.

Elu eest

Praegu on vaimupuudega lapsi õpetav Maarja kool tupiktee. Nagu vanastigi, ootab neid hooldekodu või üksindus koduseinte vahel. Ainult et nüüd, kui nad on koolis inimväärsest elust maigu suhu saanud, on see kõik veel hulga rängem.

«Paljud vaimupuudega inimesed lihtsalt surevad kurbusest, kui nad hooldekodu seinte vahele suletakse,» teatab Kallas. «Koolis tegeldi nendega, sealt vanade- või hooldekodusse minek on täielik šokk. Kirja läheb muidugi südame seiskumine või hingamispuudulikkus, kuid tegelikult nad kustusid kurvastusest.»

Eestisse oleks tema hinnangul vaja kümme sellist küla nagu Maarja, siis ei peaks ükski vaimupuudega noor enam vanadekodus närbuma.

Puhast heategevust on vähe, eriti varakapitalistlikus Eestis. Sestap räägib Kallas, et küla pole kasulik ainult vaimupuudega noortele, vaid sellest võidab kogu ühiskond. Kui hooldekodus oleksid need inimesed täielikult riigi, see tähendab meie kõigi ülalpidamisel, siis külas elades ja lihtsaid maatöid tehes võivad nad ennast suures osas ise ära majandada. Skandinaaviamaades, kus selliseid vaimupuudega inimeste külasid on palju, teenivad nad 60–80% eluks vajalikust rahast ise.

Seda, kas ta ka ise Maarja külla pensionipõlve veetma kolib, Kallas ei tea. Kuigi talle kui suurele aiandushuvilisele siinne elustiil istuks. Aga Joosep tuleb pärast kooli lõpetamist kindlasti siia. Papa Kallase süda on seejuures absoluutselt rahulik. Kuigi ta võiks oma pojale hooldaja palgata ja Joosepi koju jätta, on poisil külas omasuguste seltsis lihtsalt täisväärtuslikum elu.

Naisliidu antud aasta isa tiitel on Kallasele seitsme aasta jooksul tehtud töö eest esimene ametlik tunnustus. Sümpaatia on vastastikune. Kallas on Maarja küla asju ajanud nelja sotsiaalministri ajal. Naisliidu esinaist Siiri Oviiri meenutab ta neist kõige parema sõnaga.

Läks Kallas sotsiaalministeeriumi uue ministriproua jutule eelhäälestusega, et teeb viisakusvisiidi, kuna sellest käigust tulu nagunii ei tõuse, nagu kordi eelmiste ministrite juures käieski. Igaks juhuks pani paberile kaheksa punkti, milles Maarja külal oleks riigi abi vaja. Oviir aga haaras pastaka ja kirjutas igale punktile kuupäeva taha, mis ajaks peab see olema tehtud.

Ja eelmise valitsuse viimase istungi viimane punkt, n-ö viimane tahe oli — anda Maarja külale kuus hektarit riigimaad 49 aastaks sümboolse tasu eest rendile.

2. “Abipakkujad on ise meid üles leidnud.”