"Nagu te teate, teda jätkus igale poole," ütleb Rõõmussaar ja räägib Aarma armastusest ekstravagantsete sõidukite ja riietuse vastu. "Ah jaa-jaa," meenub talle esimesel kursusel Aarmale müüdud jänesenahkne valge kasukas. "Sellega käis ta tükk aega ringi, võlus naisterahvaid." Rõõmussaarega vesteldes meenutas Aarma veel siiamaani seda väärt kasukat.

Noor Jüri Aarma oli Rõõmussaare sõnul täpselt samasugune, nagu ta praegu oli. "Võimalik, et teadmisi oli vähem," ütleb Rõõmussaar. Küll aga paistis Aarma eredalt silma, eriti, kui mõni pill oli käeulatuses. "Kui kuskil klaver oli, tema näppe eemale hoida sealt ei saanud. Mängis nii palju, kui vähegi suutis, kui vähegi jõuti kuulata. Kusjuures tal oli imepärane oskus mängida peaaegu kõiki instrumente," ütleb Rõõmussaar, et enne kadus kuulaja jaks, kui Aarmal tahtmine mängida.

"Ta oli andekas inimene ja andekus on nagu naaskel. Seda kotti ei peida," räägib Rõõmussaar. Ja Aarmal oli ka sügavust. Kasvatus oli selline, et pealiskaudsust tal sugugi ei olnud. "Tal oli hea omadus – ta joonis raamatutesse triipusid alla, kui ta luges. Et meelde jääks ja kasutada saaks," ütleb Rõõmussaar. "Ta isegi kunagi küsis minult: „Kas sa tõesti ei tee märkmeid või?” Vat ma ei teinud."

Lavaka kuuendas lennus polnud Rõõmussaare sõnul keegi hall hiir, kõik olid suured isiksused. Ent isegi nende keskel torkas Aarma silma. "Paistis välja," lisab Rõõmussaar.