"Mul on viimasel ajal olnud tõsiseid raskusi keskendumisega, sest see õudus, mida olen püüdnud oma mõtetest välja tõrjuda, kõik see, mis lõppes aastal 1991 ... tuleb välja, et see ideoloogia, see kõige jälestamisväärsem mõtteviis elab edasi ja see omal ajal välja aretatud nõukogude inimese genotüüp on tohutult elujõuline," arutleb ta.

Nähes, kuidas kogu tasakaal võib kaduda paari nädalaga, pani see Nõgistot mõtlema, mis saab Eestist ja kas Eesti riigil ja meestel on tahet oma maa eest võidelda. Tema oleks valmis oma riigi eest võitlema igal juhul, iga kell: "Mina ei karda surma ega üldse mitte midagi. Mina, kurat, sellist jama siin ei võimalda ja kui keegi teine seda pauku ei tee, siis mina teen, raisk!"