Jaanus Nõgisto: pärast Rujat olin zombilaadses seisundis, ma ei näinud mingit võimalust muusikuna jätkata

 (16)
Väljavõtteid värskest elulooraamatust!
Jaanus Nõgisto: pärast Rujat olin zombilaadses seisundis, ma ei näinud mingit võimalust muusikuna jätkata
Foto: Andres Putting

Ilmunud on mahukas elulooraamat "Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi", millesse raamatu autor Tiina Lang on koondanud Nõgisto kui muusiku, endise rokkansambli Ruja kitarristi, telerežissööri ja purjetaja eluseigad, -hoiakud, mõttemaailma ja mälestused. Publik toob oma lugejateni väljavõtteid raamatust, milles leidub nii vältimatut nõukaaja absurdi kui ka leppimatust, mida paljud toona võimaluseks pidasid.

* Olin 13aastane, kui tulin Nõukogude Liidu meistriks. Mul kohutavalt vedas, et selle esimesena noortest purjetajatest ära tegin.

* Tagantjärele on mul kahju, et ma ühel hetkel intensiivselt pilli mängima hakkasin ja jäin sellest aastateks kõrvale. Purjetamine on olnud mu elu üks tähtsamaid asju, mis on kuradi oluline ja näitab ka mu iseloomu nõrkust. Ühel hetkel ma lihtsalt tüdinesin ära. Võib sõltuda täielikust juhusest, kas satud füüsikute või kaabakate seltskonda. Mina sattusin muusikute seltskonda ja see muutis mu elu täiesti.

* Saatuslikuks murranguhetkeks kujunes õhtu, kui sattusime Aatomitriikrauaga 10. keskkooli Nõmmel. Seal mängis ansambel Varjud, mille koosseisus olid Urmas Alender ja Tiit Haagma. Kui meie lavale ronisime, siis meil õnnestus tekitada väike maavärin. Minuvanused tüdrukud ja kutid elasid meile juba rohkem kaasa kui meist vanematele Varjudes. Jäin neile kuttidele silma. Paari aasta pärast kutsus Urmas Alender mind ansamblisse Ruja. Olin kümnendas klassis.

Seotud lood:

* Minu kätte jäi igavene ports Ruja seltskonnas liikunud samizdati raamatuid. Hommikul kell pool seitse kõlas väga tungiv koputus uksele. „Tervist. Mina olen Rein Sillar.“ Siis oli ta KGBs veel väike tegelane, kuid temast sai aastaid hiljem Eesti NSV KGB pealik. „Te peate kaasa tulema.“ Mind viidi Pagari tänavale, mille keldris oli olnud mitu nädalat ka mu isa enne, kui ta viidi Patarei vanglasse.

* 1979. aasta detsembris ilmus Ruja plaat esimese progressiivse roki plaadina Eestis. Selle tiraaž oli väga suur, seda müüdi ka Venemaal. Jõudis kätte palgapäev. Bändiliikmed said palka neli ja pool rubla. Töö eest, mida olime teinud kaua ja mille eest ise maksnud sadu rublasid. Mina sain teistest kümme rubla rohkem, mis oli absurd! Olin nimelt kirjutanud plaadi annotatsiooni ja tagumise külje teksti. Minu viie minuti kirjatöö maksis märksa rohkem, kui meie mäng ja looming.

* Mind oli saadetud pedagoogilisest instituudist 1977. aasta suvel praktikale Nõmme Kultuurimajja, mille direktoriks oli erihariduseta Voldemar Ibrus. Minu juhtimine seisnes selles, et sai ära peletatud kudumisklubid ja taidlusmuusikud ning ühtäkki olid Nõmme Kultuurimaja koosseisulisteks ansambliteks Ruja ja Haak, Riho Sibul, Ain Varts ja Gunnar Graps. Kogu meie tolleaegne sõpruskond oli sinna kogunenud ja Nõmme Kultuurimajast kujunenud rock´n´rolli pesa. Tantsuõhtuid keskeealistele ei tehtud, küll aga sõideti Nõmme Kultuurimaja võimenduse ja bussidega ka täiesti „pimedatele“ mängudele.

* „Ruja teeb oma esimest heliplaati, ma ei saa praegu sõjaväkke minna.“ Sõjakomissar kaotas enesevalitsuse: „Meil lähevad ka baleriinid sõjaväkke!“ Tegin igasugu trikke, et sõjaväest pääseda. Mind ähvardas Riia spetsiaalsesse sõjaväehullumajja saatmine, mistõttu järgisin doktor Tepi soovitust. Tulin selge mõistuse juurde mitme päeva pärast.

* Kolm päeva valati mulle sisse värvilisi ja valgeid jooke. Kui me Budapesti jõudsime, olin terve ja täis saatanlikku energiat. 1985. aastal selgus, et meile Alenderiga oli määratud igavene väljasõidukeeld.

* Minu arvates ei pidanuks lähedased rokkbändi tuuril osalema. Seal juhtub igasugust jama. Me polnud ju mungaklooster, kes tegi ringsõitu teise mungakloostri juurde. Olime noored kutid ja karvamüts radiaatori vahel polnud meie profiil.

* Pärast Rujat olin zombilaadses seisundis, ma ei näinud mingit võimalust muusikuna jätkata. Elukutseline pillimäng lõppes kümneks aastaks.

* Hea poisi ja osava režissööri imidžiga polnud mul ETVs enam midagi peale hakata ― minust sai sealsete inimeste vaenlane.

Omapoolseid lugusid Jaanus Nõgistost vahendavad raamatus "Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi" ka tema sõbrad, bändikaaslased ja kolleegid Tiit Haagma, Margus Kappel, Igor Garšnek, Priit Kuulberg, Rein Ottoson Olav Osolin, Mariina Mälk, Aare Varik ja Toomas Lepp.

Loe veel

Teosega kaasneb CD "Valge lind...tagasivaataja laulud", kuhu Jaanus on valinud 11 enda loodud parimat lugu. Raamatu ja plaadi esitlus toimub 21. septembril kell 16 Apollo Raamatumajas Solarise keskuses (Estonia pst 9), 22. septembril kell 16 Pärnu ja 23. septembril kell 16 Tartu Rahva Raamatu raamatupoes.