Seelikukandjana kaaslaste ette ilmunud ellujäämissarja «Džunglistaar» üllatusosaleja JAANUS RAIDAL ajas naised ärevile ja pani mehed end kahtlustavalt vaatama.
Džunglistaaride meeskonna Tiigrid kapten Jaanus (41) seisab kärestikulise padrikujõe suudmes,
ainsaks kehakatteks ruuduline sarong ehk seelik, mida saab kanda nii minina kui ka maani variandis. Kuna väljas ulatub kuumus üle 40 kraadi, on mees sarongi vastavalt äärmisele lämbusele lühikeseks sättinud. Jaanus ajab käe seeliku alla, kummardub, toob nähtavale ujumispüksid ja paneb need toika otsa kuivama. Seda pealt näinud, pöörab katoliiklikust Leedust pärit kantrilaulja Liveta Kazlauskiene pea põlglikult ära. Liveta arvates paneb Jaanus naismängijad oma käitumisega piinlikku olukorda.
«Liveta ütles, et sarongi vastu pole tal midagi, aga ta olevat kummardamise hetkel mu teatud kohta näinud. Ta oli nördinud,» selgitab Jaanus.
Ta ei jää aga Livetale võlgu. Veidi hiljem, kui naine lõdvaks lastud rinnahoidjaga ringi patseerib, astub Jaanus talle ligi ja ütleb: «Kulla tütarlaps, on häbematus oma büsti niimoodi paljastada.»
Risti ette ei löö
Raidal on aastaid Eesti poliitikast ja avalikust elust eemal olnud. Ta ütleb, et on pärast poliitiliste vastaste poolt tema ümber keerutatud intriige aja maha võtnud ja puhkab. Poliitikuna hoiab ta olukorral siiski silma peal ja on valmis sobival hetkel taas areenile astuma.
«Ma elan kokkuhoidlikult ja õpin seda džunglis juurde,» on Jaanus oma elatusvahenditest rääkides napisõnaline. Ta meenutab, et poisikesena nähtud film üksikule saarele sattunud Robinson Crusoest külvas ta hinge kadedust. Jaanus oleks ise tahtnud merehädalise nahas olla. Nüüd avanes tal võimalus lapsepõlveunistus teoks teha.
«Ma olen ekstreemne natuur ega löö risti ette. Saan siin oma mõtete ja tervisega tegelda. See on täielik vaimne, hingeline ja füüsiline puhastuskuur,» tõdeb Jaanus.
Tiigrite pealik ei tunne džunglis millestki puudust. Isegi mitte sigarettidest, kuigi ta on 22 aastat ahelsuitsetaja olnud. Kui saatejuht Tõnu Kark kuulutab välja võistluse, kus tuleb aja peale rohutirtse süüa, on ta esimesena oma meeskonna eest väljas. Tirtsud maitsevat nagu roheline salat.
«Paljud on tulnud siia sisemist rahu otsima, sest nende elukäigud on krussi läinud. Õigesti teevad, hingerahu tuleb keha piitsutades,» teab Jaanus.
Peale selle võib troopikatihnikust kaasa viia 10 000 eurot auhinnaraha. Jaanus ei pea raha määravaks, kuid kui väljakutse on vastu võetud, tekib soov ka võita.
«Ma pole nii maniakaalne kui mõni, kes vist sureb ära, kui ei võida. Näiteks leedulanna Renate on nagu väike tiiger. Ta pole oma eluga rahul ja tahab mehest lahku minna. Ta loodab siin elamiseks raha võita ja teeb selle nimel kõik,» valgustab Jaanus.
Vaadatakse imelikult
Jaanus kannab seelikut ja Erich Kriegerit ehivad kõrvarõngad. Lätlased ja leedukad sosistavad isekeskis, et need kaks eestlast pole justkui päris mehed. Jaanus võtab asja tuima rahuga. «Ma olen kuulnud jah, et mind ja Erichit imelikult vaadatakse. Ju siis pole vaba mõtlemine ja demokraatlik maailm nendeni jõudnud,» nendib ta.
Varemgi Aasia riikides reisinud Jaanus võttis sarongi džunglisse kaasa praktilistel kaalutlustel. Seelik ei aja higistama ning seda saab kasutada ka lina või tekina. «Suguorganid tahavad õhku saada — tundub, et nii mõnigi mees on siin minu peale kade,» eeldab Jaanus. «Sarongi kantakse Aasias ja ma austan nende kultuuri. Mul oleks siin narr Armanit või Versacet kanda.»
Jaanus tunnistab džungliseikluse oma senise elu ekstreemseimaks kogemuseks. Kuigi ta on ennegi lõunamaal käinud, on peavarjuks alati konditsioneeritud hotellituba olnud. Looduslähedasest eluviisist sai ta lähemalt aimu alles eelmisel aastal Viljandi järve ääres magamiskotis tähistaeva all ööbides. «See oli uus ja huvitav elamus,» tunnistab Jaanus.
Kuigi mees rõhutab, et askeetlus on talle meelepärane, on ta siiski paaril korral öise vihma käes ligunedes tabanud end mõttelt, et mida kurat ta siin teeb.
Samad mõtted käisid peast läbi ka filmikuulsusel Eve Kivil, kelle Jaanus džunglistaaride esimest ülesannet täitma valis. Eve, kes ei oska ujuda, seoti bambusrestile ja suruti viieks sekundiks vee alla. Õhu kätte pääsedes pidi ta kiiresti ühele küsimusele vastama ja… nii mitu korda järjest!
«Kristuse kannatused polnud kah nii suured. Ma tahtsin Evele parimat, aga nagu ikka tihti juhtub, ei tulnud see välja. Ma palusin temalt pärast vabandust,» lausub Jaanus.
