Paar nädalat tagasi etendus Jaanus Rohumaa lavastatud IT-sugemetega näidend "Kuldne mees", eelmise aastavahetuse etendus "Ajaväravad" oli samuti tema lavastus.

End suurlinnades koduselt tundev Linnateatri lavastaja Jaanus Rohumaa põgeneb jõuludeks Hiiumaa metsade vaikusesse, et lubada endale üle mitme kuu aja mahavõtmist.

Iseloomustada meesterahvast sõnaga pehme on küll kohatu, kuid Linnateatri lavastaja Jaanus Rohumaa jätab endast kõige paremas mõttes pehme, sooja ja südamliku inimese mulje. Temas on olemas nii vallatu poisike kui ka kaalutlev ja sügavuti minev mõtiskleja. Viimane pool on kõvasti ülekaalus.

Jaanus Rohumaa on oma eesmärkides kindel. Nõudes eneselt rohkem kui keskmine inimene, loodab ja nõuab ta palju ka teda ümbritsevatelt inimestelt. Temaga ühes seltskonnas viibides ei ole võimalik end lõdvaks lasta. Ühiskonnas aktuaalsetel teemadel oskab ja tahab ta alati sõna võtta.

Kui talt pärida, mis valdkonnas peale teatri ta end veel pädevaks peab, jääb ta üsna pikalt mõttesse. "Kindlasti kuni mingi piirini eesti kirjandus, ühiskonna tulipunktid, ja üsna pea tean ka palju lastest," lausub ta iga sõna eraldi rõhutades.

Aastaid on Jaanusel harjumus igal hommikul sirvida läbi kõik päevalehed, et hoida end toimuvaga võimalikult hästi kursis.
Jaanus Rohumaaga intervjuu kokkuleppimine osutus üsnagi keeruliseks. Suurimaks takistuseks sai sobiva aja ledimine. Kusjuures Jaanuse mobiilile on võimalik helistada vaid mõnel tunnil päevas – hommikul enne kella kümmet ja päeval kella kolme ja kuue vahel ning ka hilistel õhtutundidel. Vaid siis on ta telefon sisse lülitatud, ülejäänud aja tahab ta segamatult tööle pühenduda.

Väldib pingeid

Kolm viimast kuud on Jaanusel kujunenud aasta kiiremaiks. Kuid masendust see Jaanuses ei tekita, sest nii tööl kui ka kodus on olnud rõõmsaid sündmusi. 24. oktoobril sündis pisitütar Emili.

Jaanus Rohumaa tunnistab, et isaroll on järsk üleminek muretust noorusest rõõmsasse isapõlve. Ja see olevat üks maailma põnevamaid kogemusi. Ta on kindel, et tänu kahele tütrele, nelja-aastasele Mia Mariale ja kahekuusele Emilile, on ta hakanud aru saama suurest osast elust, mis varem oli abstraktne ja hämar.

"Isaks saamine tuleb alati ootamatult. Oled ju harjunud sellega, et kuulud iseendale ja enda lähedasele. Põhimõtteliselt oled sa kõikides oma otsustes vaba, aga ühel hetkel sünnib üks väike tegelane, kes seab paljud asjad heas mõttes uude valgusesse," seletab Jaanus Rohumaa rahulolust pakataval häälel.
Kiiresti ja ehk pisut ka vabandavalt lisab ta, et vabadusest ei tunne ta küll puudust. "Mul on hästi mõistev abikaasa," kinnitab ta.

Jaanus Rohumaa ja ta teatrikunstnikust elukaaslane Mae Kivilo otsustasid, et intervjuu annab vaid Jaanus. Põhjuseks ebausk, et kui oma kodu ja perekonda ajakirja tarvis pildistada, siis korraga võivad muutuda kodu ja abielu ametlikuks. "Ja see võib tekitada pingeid," kardab ta.

Jõulud Hiiumaal ja aastavahetus teatris

22. detsembril esietendub Linnateatris Martin McDonaghi "Inishmaani igerik", mis on Jaanus Rohumaa 18. lavastus. "Pisut jõululik etendus. Võib tõmmata paralleele Uue Testamendiga, mis on üks kultuuri võtmetekste," räägib lavastaja. Näidendi tegevus toimub Iirimaal, mis on Jaanus Rohumaa üks unistusreiside sihtpunkte. Alati, kui keegi ta sõpradest või tuttavatest
Iirimaale satub, toob ta Jaanusele mõne meene.

Mingis hingesopis igatseb ka Jaanus Rohumaa rahulikku ja vaikset jõuluaega, mil saaks segamatult olla perekonnaga ja iseenda mõtetega. Jõulupühad veedab Jaanus Hiiumaal suvekodus, uue aasta võtab vastu Linnateatris, kus toimub suur teatrifestival.

"Olen iseendale tööd võtnud. Nagu tavaliselt," lausub ta mõtlikult. Jaanus Rohumaa tunnistab, et ka tema kipub mõnikord tööle liialt palju pühenduma ning unarusse jäävad nii perekond kui ka sõbrad.

#p2p#Suurim probleem – ükskõiksus

Eesti ühiskonnas peabki Jaanus Rohumaa suurimaks probleemiks ükskõiksust ja hoolimatust ehk elementaarse tähelepanu puudumist. Lähedustunnet välditakse ja kardetakse. Inimesed siblivad üksi.

"Ega seda hoolimist ole mõtet abstraktselt rõhutada, siin on küsimus tegutsemises ja selles, mille peale inimesed aega kulutavad. Prantsusmaal või Itaalias inimesed naudivad üksteisega suhtlemist, rääkimist, läbikäimist. Siin kulutatakse suurem osa aega tööle. Ja esimesest infarktist haiglavoodis toibudes mõtled, et pagan, mis üldse toimus, mida selle ajaga nüüd ära tegin."
Jaanus Rohumaa tõdeb, et lavastajana on tal maailma tundlikem töövahend – näitleja, elav inimene, kellel tema tundlikkus võimaldab parimatel hetkedel tabada, mis parasjagu õhus hõljub, mis on tegelikult paljudele inimestele oluline ja millest tuntakse puudust.
"Teatri asi on ümbritsevat sõnastada, et tekiks samastumise või kohaloleku tunne."

Mõjutab inimesi lavastustega

Tema tahab inimesteni jõuda lavastuste abil. "Põhimõtteliselt ma ei talu füüsilist ega vaimset vägivalda ükskõik kelle kallal. Loodan näidendite abil vägivalda vähendada. Sellist tagasisidet, et mõrtsukas oleks tulnud minu juurde ja öelnud, et kuule, leidsin meeleparandust, nüüd lähen ja tunnistan kuritööd üles... Nii ekstreemseid asju ei juhtu. Etendused ei pea pakkuma lohutust, et teeme pai ja ütleme, et ära nuta, inimesed on head."

Jaanus Rohumaa tahab vaatajatele pakkuda alternatiivseid olemisvõimalusi. "Et nad saaksid aru, et pole ainult üks ja ainuvõimalik elurada. Et sa ei ole täiesti läbikukkunud, kui sa pole juhtumisi tippsportlane või ärimees. Paraku on jõmmikultuuri ikka veel liiga palju kultiveeritud."

Samas see kõik ei tähenda, et ta oleks klassikalises teatris pettunud. "Pean lavastajavahendeid pidevalt uuendama, hoolitsema, et areneksin. Kas või selleks, et oleks trupile midagi uut pakkuda. Kõik need projektid värskendavad vaimu ja annavad konteksti teatrile. Muidu võib tekkida oht, et teater kapseldub."

Kui kaks-kolm aastat tagasi tundis Jaanus Rohumaa muret näitlejate väsimuse pärast, siis nüüd pole see enam probleem. "Tollal rabelesid näitlejad mitmel rindel ja nende põhitöö teatris kannatas. Nüüd on õnneks möödas need ajad, mil inimesi klassifitseeriti vaid majandusliku edukuse ja selle järgi, kui palju sa jaksad kuus midagi ära tarbida.”

#p3v#Leiab põhjusi, et olla õnnelik

Jaanus Rohumaa on oma loomult üsna kokkuhoidlik. Laristamist ta ei talu. Samas ta tunnistab, et häda on selles, et ilusad ja kvaliteetsed asjad on kallid. "Ja siis tabad end mõttelt, et kas see kultuur või ka näitlejate töö pole kallis? Palk on ju näitlejatel väike. Aga teatreid hinnatakse ja paljusid etendusi kiidetakse, siis ei saa öelda, et nad teevad tööd halvasti. Järelikult pole asjade hindamiseks ainult rahaline mõõde."

Pisut üle kahe aasta tagasi väitis Jaanus Rohumaa, et kogu ta senine elu on olnud üks lõputu rahulolematus iseendaga. Ega ta ka praegu iseendaga täiesti rahul ole, siis kaoks mõte areneda, mida Jaanus peab üheks tähtsamaks eemärgiks. Kuid nüüd, 2000. aasta lõpus, suudab ta leida rohkem põhjusi, et olla õnnelik.

"Mingit pidevat õnneseisundit pole võimalik saavutada. Võib-olla peaks siis lõpetama igasuguse töö ja vaid iseendaga tegelema. Aga ma pole kindel, et ma niimoodi suudaksin. Naudin teatris töötamist."