Kuigi laulja JAKKO MALTIS sai kevadel San Diego ülikooli parima meesnäitleja tiitli, on muusikaliteatri õpingute lõpetamine siiski küsimärgi all…
Mait Maltise poeg Jakko Maltis (25) naasis sel kevadel San Diegost täis indu ja lootust. Et kool, kus õpib ühtekokku 36 000 üliõpilast, ta hooaja parimaks meesnäitlejaks tituleerib, on tunnustus, mis andis kindlustunde ka eelseisvaks aastaks. Ja kevadeks, mil ta ainsa eestlasena teatrimuusikali erialal kõrghariduse omandaks. «Aga — raha, raha,» muigab Jakko veidi mõrult. «Lõpetan, kui semestrimaksud kokku saan.» Mitmendal katsel kooli
Isegi kui see ei õnnestu, on Maltis juunior rahul, sest seljataga on kahe semestri jagu õpinguid San Diegos asuva California osariigi ülikoolis. Eestis muusikalides ikka parandamatuid romantikuid mänginud Jakko hellitas juba viie aasta eest lootusi tudeerida muusikaliteatrit raja taga.
«Tegime muusikali «Väike õudustepood», kui lavastaja Georg Malvius küsis, kas ma tahaksin muusikaliteatrit õppida,» mäletab Jakko.
Malviuselt sai ta San Diego ülikooli kontaktandmed. «Nad võtavad kursusele vastu vaid kaheksa õpilast kogu maailmast — ja 40 inimest kandideeris kohale. Arvestades seda, et mina ei käinud kohalgi, saatsin neile oma esinemisega videokasseti, oli minu vastuvõtmine kompliment.»
Maltis kandideeris kursusele juba kolm (?) aastat tagasi, aga jäi paberitega hiljaks. Läinud aastal saatis ta küll õigeaegselt teele videokasseti enda esinemisega, kuid… jänkid ei saanud videomakist kätte ei häält ega pilti — Ameerikas valitseb lihtsalt teine videoformaat.
«Ühel hetkel nad aga helistasid ja pakkusid välja, kas ma saaksin tulla Rootsi, Göteborgi laulma,» muigab Maltis. «Nad tulid sinna sõpruskooli kontserti andma. Uurisid, kas mina saaksin tulla 24. märtsil — aga just siis oli linnahallis «Grease`i» esietendus! Mõtlesin, korras, lükkub see asi jälle edasi!»
Jakko tänab aga õnne, sest Rootsis said San Diego õppejõud tema videokasseti lõpuks ometi üle vaadata. «Olid vist väga rahul, sest mulle helistati kuskil pool kaksteist õhtul pärast «Grease`i» esietendust uuesti. Rääkisin kuue õpetajaga ühtekokku 20 minutit… Kui see kõne lõppes, oli mul pea paks otsas… Minu inglise keel ei olnud siis pooltki nii hea kui praegu.»
Igal juhul istus Jakko augusti lõpus esimest korda elus lennukisse — ja San Diegosse kooli.
Etendus täismajale
See oli käesoleva aasta märts, kui ülikooli päris oma teatris esietendus muusikal «Batboy». Muusikaliteatri osakonnal on, nagu kohane, lausa kahe saaliga teater, kus suur ja väike saal. Väiksem mahutab 150-200 pealtvaatajat, suurem on 500kohaline.
«Batboy» peaosa usaldati Jakkole. Kokku anti kaheksa etendust, mis ka välja müüdi. «Sinna saavad tulla kõik, kes tahavad, 12 dollarit pilet. Põhiliselt esinevad kooli õpilased, bakalaureuse kraadi ja magistriüliõpilased. Teevad kõik ise — kõike, mis puudutab lava, selle kujundust, valgust, heli. Professionaalne töö, sest kõik käib õpetajate käe ja pilgu all.» Olgu öeldud, et «Batboy» lavaletoomiseks kulutas kool ainuüksi valgustustehnika peale 800 000 krooni.
«Batboy» tegevus käivitub ja käib koopast leitud loomastunud poisi ümber. Jakko oligi see metsik poiss Batboy, kes kandis etenduse tarvis kõrvu ja kihvu. Viimased sai Jakko kätte nädal enne esietendust…
«Kui need lõpuks ette kleebiti,» naerab ta, «siis ma läksin ja küsisin lavastaja käest, kas sina s a a d minust aru? Mulle tundus, et ma räägin ja laulan hoopis teises keeles. Kõige lahedam oli see, kui tundsin, kuidas üks kihv pika noodi ajal küljest ära hakkab pudenema. Mingi kerge pausi ajal lükkasin selle siis keelega jälle kuidagi tagasi kinni…»
Jakko üllatus oli suur, kui ta ühel maikuu esmaspäeval kooli infostendi ees seisatas. «Ma ei jälginud infostendi eriti kunagi, aga kuna oli kuu lõpp ja eksamite aeg, vaatasin selle i g a k s j u h u k s üle. Ja loen, et kell 12.00 on awards (auhinnad — toim)! Mingite auhindade jagamine ja ka minu nimi viie nominendi seas, kes kandideerivad parima meesnäitleja tiitlile!»
Maltis meenutab, et tal polnud sõnu. Igal juhul mõenud ta – okey, täitsa tore, miks mitte! Ja nii mitu korda järjest. «Ja auhinna saamine, see oli tore tunne,» seletab Jakko. «Meie lavastaja andis selle veel üle ja ütles: «See läheb näitlejale, kes pidi pea kiilaks ajama — mida mina ei oleks teinud!»»
Üle ülikooli poiss
Kuigi Jakko Maltis on mänginud muusikalides …, …, … ja… arvab ta Batboy oma senise lauljakarjääri tipuks. «See oli füüsiliselt raske, kaheksa laulu oli kokku — see oli tõesti elu roll,» kinnitab ta.Vanemad õppejõud kinnitasid hiljem kursuse ees ka, et see oli ülikooli 23aastase ajaloo jooksul parim etendus. Ja Jakko edestas kõiki õppeaastal 2004/2005 lavale jõudnud 15 tükis üles astunud meesnäitlejaid.
Noormees avastas, et pärast etendust inimeste suhtumine temasse muutus. Läinud sügisel lavale toodud etenduses ta kaasa ei teinud, oli seal ametis muusikalise juhi assistendina. «Mulle käis see keeleliselt veel suhteliselt üle jõu. Nii et keegi polnud mind varem näinud. Lavastaja ütles mulle hiljem, et ta oli kindel, et ma õpin oma lood selgeks, et ma laulan hästi, et mul on ka tekstid peas, aga milles ta kindel polnud — et ma olen hea.» Maltise arvates see oligi see, mis inimesi üllatas. Kui ta ülikooli alal hiljem ringi liikus, astus päevas nii mõnigi etendust näinu ligi ja kiitis: «Sina tegid ju seda rolli, see oli super!» «Või kui sa käid kuskil ringi, ja keegi röögib kuskilt üle väljaku — Ba t b o y !» Jakko ei pelga välja öelda, et see oli tõesti mõnus…
Enam jalgratast ei leiuta
Esimese õppeaasta kulude katmiseks müüs Jakko maha oma sõiduauto ning kulutas arvukalt kõikvõimalike firmade lävepakke. «Esimene hetk, kui hakkasin toetust taotlema ja vastuseid ei tulnud, tuli masendus,» meenutab Jakko. «Aga siis lõi jonn välja — ma pean selle ära tegema. Kui ma olen asju nii kaugele ajanud, viisa on käes, kooli oodatakse, peab olema mingi lahendus!»
Teisel semestril sai Maltis Kultuurkapitalilt raha. «Omafinantseering oli ka ja kool toetas. Sügisel läheb keeruliseks, peamine, et saaks õppemaksu ära makstud, oma elamisraha peab kuidagi kombineerima.»
Kuigi õpingud on küsimärgi all, on Jakko eemaoldud ajaga omandanud ameerikaliku positiivse ellusuhtumise. Igal juhul otsib ta asjades, mis ei lähegi alati nii, kuis peab, häid külgi. Vähemalt muusikalirolli ettevalmistusse suhtub ta pärast San Diegot hoopis teistmoodi. «Kogu eelnev töö, uurimistöö, materjali peast läbilaskmine… Mul ei ole olnud ju teatrialast haridust.»
Jakko tunnistab, et leiutas alati jalgratast ja mõtles iga kord, kas see jalgratas tuleb hea või mitte. «Aga nüüd, kus sa oskad millegi põhjal midagi teha, see on hoopis teistmoodi,» kinnitab Maltis.
Jakko ei tea, et ka ühelgi ülejäänud seitsmest kursusekaaslasest oma õpingute rahastamisega probleeme poleks. «See finantsiajamine — see on omaette kunst,» leiab Jakko. «Aga ma ütlen, kui on võimalik kuhugi mujale õppima minna, ei ole mõtet kahelda. Eestist ei pea aastaid eemal olema, õpi kas või kaks-kolm kuud ära ja sa näed asju hoopis teistmoodi.»
Olgugi, et Jakkol jooksis liiva suhe naisterahvaga, kes läinud aastal Eestisse maha jäi…
