Jan Uuspõld: joomise lõpetamisega kaob see tunne, et oled kõigile tähtis ja vajalik ning igal peol on vaja kohal olla

 (48)
Positivus Festival 3. päev
Positivus Festival 3. päevFoto: Anna Aurelia Minev

Jan Uuspõld mängib värskes Eesti filmis luurajat. Pärast kuue aasta pikkust vaheaega teeb Jan jälle „Ürgmeest” — alles oli esietendus. Ta oli ühes telesaates venelane Koškin, teises sarmikas taksojuht Kuldnokk ja Nõmme roheliste väravate tänava nimelisel üritusel kutsus Jan rahva lahkesti oma koduõuele — Uuspõllu romantilisse kohvikusse. Janil, tundub, on kõik hästi.

Enne kui armastatud näitlejaga Laagris tema lemmikkohvikus LP ajakirjaniku Raul Rannega juttu alustab, toob ta lauale pudeli huvitavat limonaadi. „Cherry Cola! See on vist inglaste toode, aga mulle väga maitseb… Eks siin ole muidugi kõvasti suhkrut sees,” kiidab Jan limonaadi ja jääb pikemalt pudeli etiketti takseerima. „Näed, karboniseeritud vesi, fermendid ja värgid, ingverijuure ekstrakt, glükoosisiirup ning pirnimahla kontsentraat. Kofeiini on siin kõvasti sees. Kui seda juua ja ennast mitte liigutada, siis lähed kohe paksuks,” ütleb Jan ja pursatab poisikeselikult naerma.

Kui kaua sa selline limonaadimees oled olnud ja ilma kärakata elanud?

Arvan, et viis aastat äkki. Kolm aastat tagasi tuli üks nädalane ärakukkumine vahele. Seda juhtub, see võib alati juhtuda… Aga jah, nüüd olen kolm aastat järjest ilma alkoholita olnud.

Kas sellest avalikult rääkimine aitab ennast tagasi hoida, kui peakski tekkima isu jälle võtta? Mõjub distsiplineerivalt?

Seotud lood:

Isegi sellisel juhul, kui see kurat sul sees on, on väga raske temaga võidelda. Üldiselt on sellistel tõsisematel joodikutel selline lugu, et ükskõik, kas oled joomisega aasta, kaks või koguni kümme aastat vahet pidanud, uuesti jooma hakates alustad sealt, kus omal ajal asi pooleli jäi. Jätkad täpselt sealt, kus kunagi lõpetasid. See tähendab, et leidsin selle nädalaga, kui napsu võtsin, väga kiiresti üles selle põhja, kus omal ajal lõpetasin. Ma arvan, et see on hea, et selle põhja nii kiiresti leidsin.

Näitlejad räägivad sageli, et väike naps on justkui kohustuslik, et pärast õhtust etendust rahuneda ja sujuvalt rollist reaalsusse välja tulla. Väike konjak käibki asja juurde. Kuidas sa saad ilma konjakita, kui sa ei joo? Millega sa seda asendad?

Ma ei usu, et joomiseks on vaja välja mõelda nii põnevaid vabandusi. Lihtsalt jood. Aga võimalik, et see ongi üks neist vahenditest, et pärast etendust lõõgastuda ja rahuneda. Aga on ju ka teisi võimalusi ja vahendeid — olla pärast etendust trupiga koos, rääkida… Ei pea ilmtingimata napsu võtma. Naps on kõige lihtsam ja traditsioonilisem võimalus, et unustada äsjased loomingulised üleelamised või pinged.

Nii mõnedki vanad näitlejad on vanu aegu taga igatsedes märkinud, et teatrist on saanud töökoht, kus liigub üha rohkem inimesi, keda ei tunne ega tea.

Seda vist vanasti ei olnud. Aga tead, ega see vanade aegade taganutmine pole asi, millega pikalt tegeleda. Ajad muutuvad ja ajad ongi erinevad. Ju ei ole tänapäeval inimesel vajadust pärast etendust istuda, rääkida ja muljeid vahetada. Vabaduse tõttu on meile nii palju seda asist maailma kaela vajunud. On kõiksugused liisingud, laenud ja asjad — sa pead olema asine. Vanasti vist väga ei pidanud.

Kui lõpetada joomine, siis kas kõik senised sõbrad kaovad? Paljud, kes on joomise lõpetanud, on seda märganud. Nagu kaob ilmselt ka see tunne, et oled kõigile tähtis ja vajalik ning igal peol on vaja kohal olla.

Pärissõbrad ei kao, aga need, kes olid su joomaseltskond, kaovad küll. Ja see illusioon kaob jah. Muide, see ongi meelepete, et oled kõigi jaoks tähtis ja et maailm käib ümber sinu. See tunne või tundmus, et kõik see olemine käib mingi ülla ja suure eesmärgi nimel. Et see kõik, mida sa teed, on kuidagi tähenduslik ja jube oluline. Pärast selgub, et see oligi lihtsalt joomine ja ei midagi enamat. Vähe sellest, kainena mõistad, et sa ei peagi selles kõiges ilmtingimata osalema ja sa ei jää ka millestki väga olulisest ilma.

Loe täismahus intervjuud värskest LP-st!