Jan Uuspõld lahutab abielu


«Iga inimene valib ise oma tee. Mida kiiremini sa lendad, seda kiiremini põled läbi,» ütleb tippnäitleja Jan Uuspõld. Jan, kes on lahutamas abielu oma viieaastase poja emast Marionist on leidnud juba uue kallima!

Jani (36) elutee on olnud tormiline. Tema suurepäraseid lavarolle on tihtipeale varjutanud skandaalid, kuhu ta purjuspäi on sattunud. Napsu Jan enam eriti hoogsalt ei võta. Näitleja silmis on tõsine-mõtlik pilk, kui ta lausub, et on kogu aeg oma asjade ja eluga üle piiri elanud ja olnud. Nüüd on tal käsil keeruline abielulahutus…

Sa tegid koos oma mänedžeri Karl Kermesega Pelgulinna sünnitusmajale 140 000kroonise kingituse. See on igati tunnustust väärt! Kuid sa oled tänu oma abivalmidusele ka sekeldustesse sattunud…

Mul on tõesti raskusi ei-ütlemisega. Eks enda peale peab ka mõtlema - et ma pole nagu hullumeelne abistaja, kes käib ringi ja abistab. Aga jah, tuleb tunnistada, et see mõjub inimesele halvasti, kui üldse ei oska «ei» öelda. Nii on oht läbi põleda ja sekeldustesse sattuda. Tuleks osata kindlasti «ei» öelda, et pere näiteks ei hakkaks selle all kannatama. Tuleks laveerida väga targalt. Aga kahjuks mul tõesti on probleem ei-ütlemisega. Igal pool üritad nagu vastu tulla, oma võimete piires. Kui mult midagi palutakse ja ma leian, et ma olen selleks võimeline, siis tundub kuidagi, et mu südametunnistus hakkab õudselt piinama, kui keeldun.

Kas on võimalik õppida «ei» ütlema?

Oma tervise huvides on vajalik sellist asja treenida ja vägisi, sest natuke käib see mu põhimõtete vastu. Aga ma saan aru, et igal asjal on oma piir.

Tunnetad sa piiri?

Piiri ma ei tunneta, ma ei tea, kus see on, ma olen vist kogu aeg oma asjade ja eluga üle piiri elanud ja olnud. Ma ei taha midagi paha, aga kogu aeg juhtub see, mis ei oleks pidanud juhtuma. Väga tihti olen ma sellistes olukordades, kus pean mingit kuradi suppi helpima, mille ma olen kokku keetnud.

Sa oled ühiskonna peale kuidagi tige.

Asju võetakse nii tõsiselt. Ma ei suuda ära mahtuda nendesse piiridesse, mis seatakse. Kõik on ju inimesed ja võiks ju lõpuks natukene ka pohhui olla.

Kas tänu sellele, et sa «jah» ütled, on kannatanud ka sinu pere, abikaasa Marion ja poeg Fred?

Ma ei oska seda öelda. Ma arvan, et ma pole kõige hullem. On ju mehi, kes on kogu aeg tööl. Südametunnistus on üks kõige venivamaid asju maailmas, aga kindlasti, eks ma nagu liiga hõivatud olen tööasjadega. Loomulikult on sellel oma mõjud, et see isiklik elu… Kui sind ei ole pere jaoks, siis varem või hiljem ei ole sind ka mujal. Eks iga inimene valib ise oma tee - mida kiiremini sa lendad, seda kiiremini põled läbi.

{poolik}

Sa lahutad oma abielu. Kuidas see mõjub?

Mismoodi ta ikka mõjub, kirjeldamatu tunne on, seda ei oskagi seletada. Ma võin öelda, mis füüsiliselt toimub: ma olen alla võtnud kõvasti, kaalun hetkel nii vähe, kui ma kaalusin lavaka viimasel kursusel, kui mul polnud süüa ega raha. Praegu pole aga küsimus selles. Ma ei tea, millest see on… Võib-olla on see närvipinge, mingi seletamatu tunne on küll. Näiteks kui ma veel paar kuud tagasi kaalusin 90 kilo, siis nüüd on kaal langenud 84 peale. Samas, stressi mul pole, pigem on nagu vastupidi, et hea on olla.

Meil on lahutus praegu pooleli ja seetõttu ei tahaks sellest pikemalt rääkida - et protsess võimalikult valutu oleks. Me oleme mõistlikud ja saame üsna hästi läbi, õnneks.

Sul on tihe graafik. Kui tihti sa poega näed?

No Fredi… (Mõttepaus.) Ma ikka näen teda. Harvemini kui need isad, kes on koos oma lapse emaga. Aga tuleb näha lihtsalt. Ei saa mõelda ainult enda peale.

Kas te helistate, soovite üksteisele head ööd?

Selliseid traditsioonikõnesid ei ole. Kui on midagi tahtmist öelda, siis helistame.

Fred on viiene. Kuidas temavanusele emme ja issi lahkuminekut selgitada?

See ongi raske. Sellest on raske rääkida, see on ju elus ikkagi esimest korda.

Teie lahkuminekuotsus on lõplik?

Mhmhhh.

 

Sa ütlesid Mihkel Raua saates, et oled armunud. Mida see tähendas?

Ega mul polnud seal midagi varjata, eks see oligi armunud inimese jutt ja ma ei hakanud varjama ka, ma olingi armunud.

Oled siiani?

Nojah. Südames mul õnneks, jah, ei ole praegu tühja kohta, ja see on kõige olulisem. Kõik on fain.

Ootad, et asjad klaaruksid?

Kuna meil asjad sujuvad, siis ma isegi tean, millal klaarumist võib oodata. Need asjad vajavad oma aega ja kannatlikkust. Kui asjad ei ole tasakaalus, siis neid vägisi tasakaalu lükata on ohtlik. Vaja on kannatlikkust.

Teil on maamaja. Kes sinna kolib?

Praegu on selline segane olukord, et kes kuhu saab. Maal olen ma juba lapsepõlvest saati tahtnud elada. Linnas olen olnud lihtsalt olude sunnil. Mulle on järjest olulisemaks muutunud loodusmärgid, nendega ärkamine, linn ei kaalu kunagi seda üles.

Kas sul on maal loomi?

Seal on neid olnud, hobuseid enam ei ole, aga praegu ongi nii keeruline, et me ei tea, kes, mis kelle oma on. Ainus, milles ma olen kindel, on see, et mul on mu jope, mu müts ja sall. Sellepärast ongi hetkel keeruline oma olukorrast rääkida. Ma tean, kes ma olen, kust ma tulen. Aga ma ei tea, kuhu lähen. Ma isegi ei tea tegelikult, kus ma olen…

Kes või mis on sulle tähtis?

Mu ema on mulle tähtis. Mulle ei lähe enam korda avalik arvamus, sellest on mul jumala pohhui. Liiga palju näidatakse näpuga - aga keda huvitab? Who cares? Inimestele meeldib näpuga näidata, aga see ei loe.

Mis su südames toimub?

Mul on heas mõttes kõigest poogen.

Millist tulevikku näed sa Fredile?

Mina ei näe midagi, ega ma mingi selgeltnägija pole. Peaasi, et ta hea inimene oleks. Mul pole taktikat, mul pole kunagi taktikaid olnud ega saagi olema. Ma ei oska. Ma võin välja mõelda taktika, aga siis kukub see koomiliselt välja.

Kuidas teil Marioniga läbisaamine on?

Me saame hästi läbi, ajame asju.

 

Kuidas su tervis on?

Mul läheb pidevalt paremaks, midagi kurta ei saa.

 

Kui sageli sul tuleb ette, et kuulsusejahil naised sulle kaela langevad?

Mul ei ole küll niisugust probleemi olnud, et hullunud naised mind piiraks. Ma vist ei oska neid signaale välja lugeda. Kindlasti ei oska ma neid ise endale ligi meelitada või äkki ma siis lihtsalt ei pane tähele. Ma olen selline uje sell, kes väga tänavapildis ja avalikes kohtades ei julge erilisi kontakte luua. Kui siis ainult jommis peaga, aga see aeg on möödanik, see pole isegi teema enam. Neid aegu on aeg-ajalt naljakas meenutada.

 

Kas film «Jan Uuspõld läheb Tartusse», on sada protsenti sinu pealt tehtud?

Peale Draamateatrist kinga saamist oli mul niisama suur negatiivne tunne sees nagu näiteks praegu, kui ma läbin oma lahutusprotsessi. Ma olin korraga selline, et mida kõike ma nüüd siis küll ära teen… Samas tuli kingasaamine teenitult, sest ma ei suutnud juba teab mitmendat rolli ära teha ja mind pidi välja vahetama pidevalt tänu mu ühele teisele «hobile», mis toona tugevalt päevakorras oli. Olin kingasaamise sajakordselt ära teeninud, aga ikkagi oli see karm löök.

Tekkis mõte, et võiks teha road movie, see on mul salaunistus olnud ammu juba. Jalutasin Rain Tolgiga mööda vanalinna ja kirjeldasin talle ideed. Draamateatrist välja viskamise asemel läks filmi, et mind visati välja Tallinnast. Tolk haaras ideest kinni ja juba samal õhtul läksime sünopsist kirjutama. See film aitas mul paljuski ära unustada mu toonase õnnetu olukorra.

Sul on 14. detsembril sünnipäev. Kuidas plaanid tähistada?

Ma ei plaani, kuigi võib-olla peaks. Vanemaks saan ma niikuinii, kuid kas praegu see olukord ja need inimesed, kes on minuga seotud… See komplekt ei pruugi klappida, et ma saaks pidada. Võib-olla ma polegi ise see kõige tähtsam hetkel. Hiljaaegu käisin ühe sõbra sünnipäeval ja seal olid kõik - perekond, tuttavad, sõbrad ja lapsed koos koduses õhkkonnas. Ma avastasin, et tegelikult peakski pidama sünnipäevi mõnusalt pere keskel, siis saaksid kõik omavahel kokku. See on vajalik asi, vahepeal nagu kuidagi polnud moodne sellist asja teha. Ma olen aru saanud, et kõige paremad inimesed on ikka oma inimesed.

 

Te olete Karl Kermesega nagu sukk ja saabas, parimad sõbrad ja äripartnerid?

Me oleme ikka väga pikka aega sõbrad, aastat kümme. Ta käis minust kaks kursust nooremal lennul lavakas. Tal on täiskasvanulikum see olemine, mul on rohkem selline tilulilu, ma vist ei kasvagi kunagi suureks. Meil on hea tiim.

 

Kuidas sul «Isa» etendused on läinud?

Hästi on läinud, inimesed on omaks võtnud. Teeme umbes kümme etendust kuus. See teema annab endale ka emotsiooniliselt nii palju, sellist hääd energiat. Oktoobris oli tunda, et publikut oli natuke vähem, aga see oligi hea. Inimesed olid ilmselt kodus ja õpetasid lapsi, et kuidas koolis peaks käituma. Nüüd on jälle saalid täis.

Kas on tunda, et erinevates piirkondades võetakse etendus erinevalt vastu?

Pärnus, Tartus ja Tallinnas on tõesti erinev publik. Meil on väike riik, aga huumori teravpunkt on kergelt nihkes. Kõik saavad naljast aru, aga naerdakse erinevate asjade üle. Tallinna publik naerab kõige kõvema häälega. Samas pole ma selline diip vend, et teen diipi nalja. Mulle meeldib, kui ikka kõik saavad aru, mida ma räägin.

Kas peagi on uut etendust oodata?

On jah igasuguseid asju laual, aga ma ei julge öelda, millal võiks välja tulla. Hakkame varsti proove tegema.

Sa oled samuti isa. Kas etenduse teema on sulle seetõttu isiklikum ja olulisem?

Ma ei teagi, kas ta just sellega seoses mulle olulisem on. Igal juhul on nii, et mul on lihtsam nii mängida, justkui mu oma poeg oleks seal tegelane. Igal juhul mängin ma oma poja pealt. Need kohad näiteks, kui ma mängin last, siis ikka Fredi pealt, ja arvatavasti pole tal selle vastu midagi. Ja no loomulikult see emotsionaalne side, mis mul pojaga on, see tuleb lavale kaasa.

Kas Fred on etendust näinud?

Fred on korra näinud, jah. Ta on ju kogu aeg teatris käinud ja ta teeb mulle väga adekvaatseid märkusi. Ta ütleb välja, kas meeldib või ei meeldi, ja fakt on see, et talle meeldib naerda.

Kas ta arvustab sind kah?

Ta vaatab rohkem tervikut, aga ütleb ka välja, et kes meeldib ja kes ei meeldi. Negatiivseid märkusi ei ole ma temalt saanud, ma olen üldse vähe negatiivset tagasisidet saanud.

Miks otsustasid heategevusega tegelema hakata?

Tekkis selline tunne, et etendus on mulle endale emotsionaalselt palju head andnud, selgust mu asjadesse. Ja inimesed saavad aru, et nad pole üksi sellised napakad, et see seal laval on ka selline. Tekib hea ühtne tunne publikuga. Nii mõtlesimegi, et võiks head tegema hakata. Ja kuna see tükk hammustab otseselt suure osa rasedusest ja sünnitamisest, siis tundus loogilisena, et võiks oma poolt Pelgulinna sünnitusmajale midagi pakkuda.

Miks just neile?

Üks põhjus oli see, et nad ise andsid endast teada meedia vahendusel, aga teine ja olulisem on see, et mu poeg sündis seal ja mul on sealt head mälestused. Sealne personal koosneb nii toredatest inimestest!

Kuidas te sünnitusmaja toetasite?

Ostsime juhtmevaba lootejälgimismonitori. See maksis 140 000 krooni ja selle raha saime ka ilusasti oma heategevusetendusega kokku. Seal oli natuke müstikat ka asja juures. Praktiliselt täpselt tuli raha kokku, 17 krooni jäi puudu, tegime selle summa Kermesega pooleks. Aga see ei tähenda, et me ainult nii vähe oleksime panustanud. Meie panus on ikka suur.

Kas sa oled varem ka head teinud?

Kui oli see naftareostus, siis ma läksin lihtsalt kusagile kohale, kus oli vaja surnud linde koristada. Siis ma sain natuke seda sitta likvideerida, mis need suured onud olid genereerinud. See annab endale ka väga palju, sellepärast tehaksegi head.

Kas Eesti inimene on lahke annetaja?

Ma usun, et tahetakse teha selliseid asju. Enda vaimule ja meelele on ju oluline, kui saad kedagi aidata. Inimesed on väga lahked ja vastutulelikud siin kodumaal, ma polegi halba aurat kohanud. Võib-olla välja arvatud üks kord. Meenub, et kunagi sügavas nooruses sai venna ja Madis Kolgiga Lõuna-Eestis ringi hääletatud. Mingi villis pidas kinni. Me juba rõõmustasime, et saame peale. «Noh, hääletate või?» küsis roolis olnud mees. Me vastu, et jah ikka, mille peale mees ütles: «No hääletage siis edasi!» Ja sõitis minema. Täielik tropp! Ma ei saa aru, miks see vajalik oli! Võib-olla ta tundis mõnu, aga kas selline kibe mõnu on siis hea? Võib-olla oli ta haige inimene? See on olnud siiani mu elus ka suur erand. Kui ma lähen kusagile küsima midagi, siis alati tullakse vastu. Ja ma olen ka ise alati abivalmis.