Jan Uuspõld Soomes elavatele eestlastele: tuleviku perspektiivis ma ei usu, et väljaränne võiks olla eesti kultuurile laastav

 (15)
Jan Uuspõld
Jan UuspõldFoto: Martin Lazarev

Soomes elavate eestlaste portaal ESTinFIN tegi eksklusiivse intervjuu Jan Uuspõlluga, kes suundub 11. detsembril teisele poole lahte rahvast oma "Brüsseli kapsa" etendusega naerutama.

Pealkirjast ei aima kohe kuidagi, mis temaatikat etendus käsitleb, kas võiksid lugejaid veidi valgustada?

Temaatika on lihtne ja puudutab kõiki eestlasi. Nimelt kehastan etenduses naist, kes on abielus vallooniga (Belgia prantslane, toim.) ja elab Brüsselis. Energiline ja rõõmsameelne naine heidab humoorika pilgu eestlastele ja elule Eestis. Eemalt vaadates tundub Eesti väga naljakana – see on täis paradokse.

Kui mitu suve tagasi etendatud „Minu elu meedias“ rääkis sinu enda värvikast ja skandaaliderohkest elust, siis nüüd kehastud sa hoopis naiseks. Kumb on sinu jaoks kergem, kas lahata külastajate meele lahutamiseks oma elu valusaid õppetunde või etendada naise rolli, kes on teadupoolest pärit üldse Veenuselt ning kes ei suuda iseennastki mõista, rääkimata sellest, et teised teda mõistaksid?

Naise rolli on kergem kehastada. Naine oskab väga hästi eestlase hinge lahata, ta oskab seda paremini kui mees. Etenduses „Brüsseli kapsas“ oli hädavajalik kehastuda naiseks, sest mehe suu läbi ettekantuna ei oleks need mõtted piisavalt tõsiseltvõetavad. Päris iseendana laval olles on väga raske pöörata teemadele objektiivset teravikku. Iseendale on väga raske luua karakter, millega publik saaks samastuda. Kummalisel kombel „Brüsseli kapsa“ karakteriga saavad samastuda kõik eestlased, olenemata, kas nad on mehed või naised. Rein Paku loodud näidend kulmineerub väga õigesse kohta, kus tõuseb esile tugev rahvusromatiline ja lähitulevikku positiivselt vaatav eestlaste ühispilk.

Seotud lood:

Oma etenduses vaatad sa eesti kultuurile ja elule kõrvaltvaataja silmade läbi. Väliseestlased on seda teinud juba aastaid, kas arvad, et suudad neid üllatada või võib siinne publik sinust n-ö sammu võrra juba ees olla?

Kindlasti mõnes asjas on Soomes elavad eestlased publikuna minust ees, aga üllatada suudan ma neid kindlasti. „Brüsseli kapsa“ teises kolmandikus pöördub jutt selliseks, et publik ei usu oma kõrvu, olgu ta väliseestlane või muidu eestlane.

Millised on üldse sinu enda mõtted seoses eestlaste massilise väljarändega Soome? Kas on minejaid olnud ka sinu enda lähiringist? Kas tekkinud nähtus paneb sind ka Eesti tuleviku pärast muretsema?

13 aastat tagasi töötasin ise aasta aega Tamperes, mängisin seriaalis „Siperian Nero“. See ei olnud küll määramatuks ajaks Soome elama kolimine, kuid jõudsin selle aja jooksul tunda mitu korda tugevat koduigatsust. Seega tean enam-vähem, mida tähendab elamine võõras kultuuris ja kui oluline on inimesele kodu. Selles plaanis tunnen eestlaste pärast muret, et nii paljud meist peavad kodust eemal elama. Ka minul töötab väga palju sugulasi ja tuttavaid Soomes, ma tean, et nad on eluga rahul, sest see on nende jaoks hetkel parim lahendus. Tuleviku perspektiivis ma ei usu, et väljaränne kui niisugune võiks olla eesti kultuurile laastav, sest segastes situatsioonides on just hargnemine säilimise võti. Usun, et see on hea, et oleme mööda maailma laiali, aga mida rohkem meid mööda maailma laiali on, seda enam peaksime jääjatele tunnustavalt õlale patsutama ja neid hoidma, sest geograafiline toetuspunkt on meil ikkagi Peipsi ja Läänemere vahel. Seda me peame säilitama!

Saates „Su nägu kõlab tuttavalt“ parodeerisid soomlaste armastatud koomikust lauljat Vesa-Matti Loirit. Siinsed eestlased, kes on soomlaste ja soome keelega rohkem kokku puutunud, tajusid tõenäoliselt paremini selle tüki ehedust kui Eesti publik. Kirjelda paari sõnaga, mis mulje on sul endal jäänud soomlastest, nende kultuurist ja soome keelest.

Leian, et soomlased on väga kultuurne rahvas. Meil oleks nendelt väga palju õppida. Nad oskavad maailmaga sammu pidada ja samaaegselt säilitada oma kultuuri. Olen vaadelnud, et enesehävituslik elamisvorm on eestlastel soomlastega võrreldes väga tugev. Ühiskondlik kokkulepe toimib soomlastel palju paremini. Mõnede parameetrite järgi tundub see kindlasti vastuolus, aga soomlased oskavad oma riiki paremini pidada kui eestlased. Hetkel on Eesti Vabariik ikka väga elitaarseks muutunud. Paljud eestlased ei anna endale üldse aru, milleks see riik. Soomlaste hulgas niisugust suhtumist pole kohanud kui eestlastel. Mulle väga meeldib soome keel, see on tõeliselt musikaalne ja laulev. Pikad helilised häälikud ja vokaalid on väga lummavad.

Eesti rahvuseeposeks peetav „Kalevipoeg“ on oma tiitli auga välja teeninud, kui vaadelda viimaste aastate eestlaste massilist liikumist Soome suunas. Kõik teevad oma vägitegusid: meil on siin juba oma raadio Finest FM, portaal Estinfin.ee, Facebooki kommuun, millega on liitunud ligi 25 000 eestlast, oma laulu-, tantsu- ja hobigrupid ning palju teisigi omaalgatuslikke ettevõtmisi. Kusjuures mitteametlike andmete kohaselt väidetakse Soomes elavat ja töötavat lausa ligi 100 000 eestlast. Kuna me kõik siin januneme eesti kultuuri ja meelelahutuse järele, võiks ju oma teater olla loomulik jätk?

Omakeelset kultuuri on alati parem tarbida kui võõrkeelset. Isegi kui võõrkeelne on parem, jääb oma omaks. Ma ei näeks selles mingit probleemi ega vastuolu, et Helsingisse tekiks püsiteatritrupp.

Mida sooviksid siinsetele tööd rabavatele eestlastele lõpetuseks?

Järgige Püha Ambrosiuse ütlemist: “When in Rome, do as the Romans do” (“Kui oled Roomas, tee nii nagu roomlased”). Aga samal ajal jäädes eestlasteks. Nii jätame endast kõige parema mulje. Sest nagu ütles üks mu sõber: “Õnn on petlik, mulje jääb!”.