Jan Uuspõllu pihtimus võitlusest viinakuradiga: las loevad, et julgeks peeglisse vaadata!

 (9)
Jan Uuspõllu pihtimus võitlusest viinakuradiga: las loevad, et julgeks peeglisse vaadata!
Psühholoogia Sinule

Jan Uuspõld on pärast elumuutust õnnelikum kui kunagi varem. Mis aga sundis Uuspõldu muutma oma elu ja kuidas see võimalikuks sai, saad lugeda Psühholoogia Sinule värskest numbrist. Publik toob sinuni lõigu intervjuust, mis paljastab mehe tunded ja mõtted enne elumuutust.

Mäluaugud. Jommis peaga tehtud lollused. Tohutu hingeline segadus... Selline oli Jan Uuspõllu elu mõne aasta eest. Kuid siis tegi ta pöörde. Loodetavasti lõpliku. Siin räägib Jan suurpuhastusest oma elus. Janiga rääkis Kaire Talviste.

Jan Uuspõld on oma minevikuga rahu teinud. Neli aastat tagasi jättis ta maha kaks sõltuvust, mis juhtisid tema elu: alkoholi ja ületöötamise. Kas ta kahetseb midagi? – Jah. Päevi, mil ta oli purjus. „Elu oli igas mõttes vaene, nii rahalises kui ka vaimses mõttes. Ma ei jõudnud siis isegi raamatuid lugeda...“

Õnneks on ta kõik, mis alkohol temalt võttis, siiski tagasi saanud. „Kuhjaga! Ja uusi asju kah veel,“ kinnitab ta. Tema aastaid kestnud heitlused viinakuradiga aitasid küll müüa tabloide, ent jätsid ta ilma eneseväärikusest ja ka teiste lugupidamisest. Lähedased tunnistasid, et neil on raske Jani aidata. Ja Draamateatris arutati, mida hakata peale näitlejaga, kes ei jõua joomise pärast pahatihti etendusele, nii et sajad inimesed jäid pika ninaga. Näis, et edasine stsenaarium on juba teada...
Aga ei! Elu on näidanud, et Jan Uuspõllu puhul võib vaid ühele asjale kindel olla – ta ei väsi üllatamast ja tänu sellele läheb tabloididel endiselt hästi.

Seotud lood:

Jan on teinud kannapöörde, milleks paljud inimesed võimelised pole. Ta näeb parem kui kunagi varem – õnnelik ja rahulolev. Ja ta peab kokkulepetest kinni! Hiljuti saadud Oskar Lutsu huumoripreemia on kinnituseks sellele, et tema talent pole kustunud.

Jan teab, et suurte muutuste tegemiseks on vaja eelkõige julgust endale ausalt otsa vaadata. Omamoodi julgust nõuab seegi, et ära kuulata, mida teised sinust arvavad. Samuti on vaja grammikest alandlikkust, et mõista, kes sa oled ja mida sa väärt oled.

Jan Uuspõld räägib oma tunnetest tol ajal, kui ta oli alkoholi küüsis, ja soovitab oma pihtimust lugeda kõigil, kes on sama asjaga hädas. „Las loevad, et julgeks peeglisse vaadata! Sama ausalt tuleks otsa vaadata ka meie alkoholipoliitikale. Oleme sellel tasandil väga argpükslikud, sest nii on hetkel mugav. Samas on sammud, mida astuda, on lihtsamad, kui ette kujutatakse,“ ütleb ta.

Jan Uuspõllu pihtimus: võitlus viinakuradiga

Millal lõppeb näitleja töö? Millal algab vaba aeg? – Siis, kui teised inimesed töötavad. Uue lavastuse prooviperioodil on mõtted kogu aeg tükiga hõivatud, väga raske on end välja lülitada. Pudelikorgi mahakeeramine on märk sellest, et nüüd on töö läbi.

Alkohol võib algul jätta süütu mulje, ent ajapikku hakkab alkohoolik mõjutama kõiki inimesi, kes tema ümber on. Alkohol on üks paras trikivend, kes oskab osavalt eksitada, manipuleerida ja pikka aega veenda, et probleemi tegelikult polegi.

Lõpuks on su aju alkoholist nii tuhmistunud, et kui uut annust peale ei saa, hakkab füüsiliselt halb. Selle leevendamiseks võtab joodik taas pudeli veini ja tsükkel algab uuesti. Kordub täpselt sama stsenaarium, päevast päeva ja aastast aastasse. Alkohol muudab reaalsustaju ning mõtlemist, järjest võimatum on sellest rutiinist välja saada. Elu kulgeb nagu siilil udus.

Sa ei saa joomisest rahuldust, aga ei julge sellest ka välja astuda. See on käitumismall, lihtsustatud suhtlemisviis – muster, milles sa hakkad end lõpuks turvaliselt tundma.

Loobusin alkoholi pärast a paljust, muu hulgas sõprade ja perekonna tunnustusest. Enese väärtustamist polnud ollagi ja muutus muidugi ka teiste suhtumine minusse. Lisaks sellele ei anta ju joodikule palju palka ka, sest ta tunneb ennast kogu aeg süüdi. See omakorda sunnib vastu võtma kõiki töid, mida pakutakse. Kes ma selline olen, et võtan otsustada, kas ma ütlen „ei“ või „ja“!

Kõrvaltvaatajale võib näida, et joodikud on toredad, sest nad teevad nalja. Mulle meenuvad oma lapsepõlveajast lõbusad jotad, kes käisid nagu gnoomid ringi, pudel taskust välja turritamas, igaüks omamoodi isiksus. Siis oli ju joomine pigem norm kui erand. Tegelikult on alkohoolikud depressioonis. Mina ka naeratasin, aga sisimas karjus hing sees nagu veritsev haav.

Lähemalt saad üliavameelset lugu lugude ajakirja Psühholoogia Sinule juuninumbrist, kus mees räägib raskest teekonnast õnne leidmiseni ja elumuutustest.