Janika Sillamaa kõnnib omapäi!


Juba mõnda aega tegutseb JANIKA SILLAMAA omapäi, meedia tähelepanu alt väljas. Kuid kindlasti ei tunne ta end luuserina — lauljatar teab, mis ta väärt on, ega häbene seda tunnistada.

Tanksaabastes ja lühikeses seelikus Janika mõjub kuidagi teisiti, enesekindlamalt. Tüdinud tantsimast teiste pilli järgi, on ta lõpuks leidnud oma tee.Millega sa hetkel tegeled? Sinust pole viimasel ajal palju kuulda olnud.

Ma tegutsen vaikselt... oma ema koolis (Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kool — toim), kus minu «hallata» on laste ja noorte muusikateater. See on minu põhikoht, muude projektidega tegelen selle kõrvalt. Mu ema tegi kirjastuse Virgo ja hetkel anname laulikut välja. (Laulik koosneb KKK laste lemmiklauludest, mis on pärit viimase 10 aasta jooksul lavale jõudnud lastemuusikalidest ja –etendustest — toim.) Elu on näidanud, et nii mõnedki neist lugudest on rahva sekka rändama läinud.

Pead lavastaja ametit, mille poole ka püüdlesid?

Ei pea... ma teen igasuguseid asju läbisegi, lavastan ka ja laulan samuti vahel. See, et ma suurtel suvetuuridel ei osale, ei tähenda, et ma kodus kurke kasvatan.

Kas oled lahti saanud «tuntuse painest», millest kunagi rääkisid?

Hämmastav, et selline väljend on kuskilt läbi lipsanud, see ei ole minu oma! Aga loomulikult on hetkel palju rahulikum. Selle tuntusega on täpselt nii nagu on — suuremal osal tuntud inimestest viskab see mingil hetkel üle. See on täiesti tavaline.

On su elu viimasel ajal palju muutunud?

Ei ole... mul ei ole elus väga järske muutusi olnud, sisemiselt kohe kindlasti mitte. Ma ei ole endale teadlikult mingit imagot kujundanud. Seesmised ja välimised muutused võib võtta kokku väljendiga «normaalne areng». Ma astusin avalikkuse ette ju 12 aastat tagasi. Kui inimene selle ajaga nii vaimselt kui füüsiliselt ei areneks, oleks tegemist ime või arengupeetusega.

Milline on su päevaplaan?

Mul ei ole kindlat päevaplaani, ma teen seda, mis parasjagu vaja on. Paar päeva tagasi olin lastega laagris, siis oli laagrielu. Enne seda käisime noorteteatriga Riias Esto päevadel.

Mil määral sa veel laulmisega tegeled?

Momendil ma laulan hästi palju kodus ja... asju on veel tulemas. Aga kõigest ei saa ma praegu rääkida!

Võib oodata säravat naasmist?

Niivõrd–kuivõrd, eks ikka rohkem teatris. Kuna olen nüüd ka muusikalides laulnud, tõmbab enam sinna kanti.

Muusikalid tõmbavad rohkem kui soolo?

(Vaikib hetke.) Elu on lihtsalt niimoodi läinud. Kui sa oled saanud mingisugustki teatriharidust, siis sa paratamatult satud sellesse ringkonda. See pole nii, nagu ma oleksin mingi ränga valiku teinud, asjad on ise kujunenud.

Aga kui tuleks ahvatlev sooloprojekti pakkumine?

Mida tähendab ahvatlev? Plaadileping on alati väga ahvatlev pakkumine, aga sõltub, mis sellega kaasneb. Eks neid ettepanekuid ole ennegi tehtud ja eks neid ole ka tagasi lükatud.

On tehtud ka kahemõttelisi ettepanekuid, aga ma pole mingi erand. Kõigile tehakse. Peamine probleem on erimeelsused muusikastiili valikul. See, mis müüb, ei ole enamasti see, mis enda hinge puudutaks. Muude ettepanekute osas saab iga naine end kaitstud.

Kuidas suhtud Eesti muusikaärimeestesse?

(Mõtlikult.) Noo... miks mina olen siis aastaid ja aastaid ise hakkama saada püüdnud?! Mul ei ole ühegi muusikamänedžeriga, õigemini suurmänedžeriga, lepingut olnud. Päris noorelt sai kõik asjad ära proovitud, ka selle tuuritamise ja igaühele meele järele olemise. Nüüd elaks enda jaoks ka natukene. Teeks neid asju, mida ma ise tahan teha!

Kuivõrd tähtsat rolli sinu elus mängib lavakunstikool?

Meil on kooliga kokkulepe, et sel teemal me ei räägi. Nemad ei räägi ja mina ei räägi. Oli mis oli... ma olen saanud palju targemaks ja see kõik on nüüdseks minevik.

Ei kahetse sinna astumist?

Ei, absoluutselt mitte. Elus on vähe asju, mida tasub kahetseda.

Oled sellest kõigest üle saanud?

Ahh... Igasugused nõrgukesed, kes midagi teha ei oska, sinna sisse ju üldse ei saagi! Muidugi olen üle saanud.

Kuivõrd suhtled oma vanade kursusekaaslastega?

Vägagi palju suhtlen. Just käis Indrek Ojari meil laagris külas ja... me elame üksteisele väga kaasa. Osad olid ju kutsutud ühte teatrisse ja neile olid kohad lubatud — aga nüüd on asjad hoopis teise pöörde võtnud. (Jääb kurvaks ja mõtlikuks.) Jah, me ikka saame kokku ja arutame asju omavahel.

On sul plaanis minna veel kuhugi õppima?

Mhm, aga sellest ma hetkel rohkem ei räägi. Eks ma ikka muusika või teatriga ennast edaspidi seon, vaevalt ma nüüd juurat õppima lähen, selleks pole mul soont. Inimesed teevad tavaliselt ikka seda, mis neil kõige paremini välja tuleb. Minul on selleks laulmine, seega ma usun, et jään laulmise peale. Lavakas käisin ma ju ligi kolm aastat ja ma ei kujuta ette, et ma kusagilt paremat haridust saaksin. Nii et... ma pigem täiendaksin end laulmises.

Kas sa unistad ka millestki?

Eriti ei unista, need unistused ja unistamised on jäänud rohkem lapsepõlve ja minevikku. Ma olen suhteliselt realistlik tüüp. Sentimentaalne romantism on minust ära kadunud. Ma usun, et kõikidel inimestel see mingil ajal kaob.

Mida sa oma elus kõige tähtsamaks pead?

Väga raske küsimus... (Mõtleb.) See muutub pidevalt... Kõige tähtsam asi on hetkel see, et laulik välja tuleks. Ma pole elus varem noodigraafikat teinud, me kõik oleme väga pingsalt, kiirelt ja palju tööd teinud. Üldiselt elan ma päev korraga, hetkes.

Millisena kujutad ette oma tulevikku?

Ma parem ei kujuta. Kui sa oled endale mingi pildi loonud, võib alati juhtuda see, et sa pettud... alati ei lähe kõik nii nagu plaanitud. On parem lasta asjadel lihtsalt minna, mitte luua illusioone, mis võivad puruneda.

Oled sa hetkel vaba ja vallaline?

Ma ei ole ei abielus ega kihlatud, ja ülejäänu ei kuulu kellegi teise kompetentsi. Kuid ma ei kuulutaks seda väga avalikult, muidu äkki hakkavad vanad peikad ja austajad jälle helistama ning seda ma küll ei tahaks.

Millised omadused on meesterahva juures sinu jaoks olulised?

No kõigepealt loomulikult — mehelikkus! Minu jaoks peab mees olema mehelik nii sisemiselt kui välimuselt. Ma ei räägi füüsisest, pigem üldisest hoiakust. Ka peab mees olema väga kannatlik... Alati on lihtsam öelda seda, mis ei meeldi. Aga virisemist, saamatust ja otsustusvõimetust ma ei kannata!

Ilmselt ei üllata ma selle jutuga ühtki naist. Paljud arvavad samamoodi ja mul ei ole ülemäära kõrged nõudmised.

Kuidas suhtud tänapäeval propageeritavasse võrdsusesse mehe ja naise vahel?

Feminismi algeid minus väga ei ole. Ma ei arva, et naine peab olema nõrk, abitu, saamatu ja kodus istuma, aga mehed olgu ikka mehed ning naised olgu naised. Loodus on juba nii teinud ja nii see parem ka jäägu.

Olid kunagi Sal-Salleri sõbranna, kas....

(Kärmelt ja resoluutselt.) Võtame järgmise küsimuse. Seda teemat ma absoluutselt ei kommenteeri!

Kuidas sa lõõgastud?

Ma vedelen hästi palju voodis. Kui mul on aega magada, siis ma lihtsalt magan. Kui mul aega ei ole, saan ka niisama päris hästi hakkama. Üldiselt ma olen paras erak. Mul on vähe sõpru, kuid need, kes on, on pikka aega olnud ja mulle väga olulised. Nende seltsis veedan ma ka aega, aga suur pidutseja ma pole. See jäi Otsa-kooli aega pigem. Raamat, hea vein ja kuum dušš on need, mis lõõgastavad. Kui sa töötad kas lastega või teatris või laval, siis sa lõõgastud ikka pigem üksi ja omaette. Mulle on isikuruum väga tähtis. Ma naudin üksiolemist ja teen ka paljusid asju üksi. Ma olen ise selle tee valinud.

Lõõgastavast dušist rääkides… Kas vastab tõele, et Sal-Salleriga kokku elades ei lubanud ta sul veega laristada?

(Naerab laginal.) Ohh, jätaks selle Salleri-teema ikka välja. Ma ei kommenteeri seda tõesti.

Käid sa äkki ka üksi reisimas?

Ei, seda ma ei tee, Euroopasse olen ma sattunud kõiksuguste ürituste raames. On nähtud ikka omajagu. Muidugi võiks rohkem, aga siis peaks hakkama panku röövima ja selle peale mul jälle soont ei ole.

On sul mõni veider harjumus või hobi?

Ei tea küll, et oleks... Mul ema kogub ingleid näiteks, neid väikeseid kujukesi. Tema jaoks on see hobi! (Naerab.)

On sul oma fännklubi, palju austajaid?

Fännklubi mul pole. Omal ajal austajaid ikka jagus, on ka probleeme olnud, aga see kõik on möödas. On küll hästi pikaajalisi fänne, aga nemad on viisakad ega tülita mind. Ma pole ise ka piisavalt hull, et mul võiks olla hullunud fänne...

Suvel «Aidaga» sai natuke nalja ka. Üks väga andunud näoga noormees tuli minu juurde, vaatas otsa ja ütles: «Ma olen teid kuskil näinud!» Mõtles siis veidi, raputas pead ja lausus taas: «Ma olen teid kuskil näinud!» Ma seisin just 4 x 4 meeti suuruse «Aida» postri ees, kus oli suurelt minu näopilt. Tema aga jätkas: «Missi jaoks te olete liiga lühike, jah... ma tean teid küll, te õudselt meeldite mulle. Aga kes te ikkagi olete?» Minu taga oli suurelt kirjutatud Aida ja Janika Sillamaa. See oli hästi armas tegelikult, sel noormehel oli absurditunnetust. (Naerab oma säravvalget naeratust.)