«Tegin joomisega lõpparve viiskümmend aastat tagasi, kui mu tütar sündis,» ütleb Raimonds Pauls. Mees, kes on uhke kaarega üle elanud eesti kõigi aegade parimad viisimeistrid – Valgre, Oidi, Naissoo…
Eesti Raimond Valgre läks kõigest kolmekümne kuueselt, Arne Oit neljakümne kuueselt… Läti Raimonds Pauls (76) kirjutas oma sadadest tähtmeloodiatest parimad just oma viiekümnendate künnisel. Jõudes siis Lätist välja tohutule Nõukogude estraadile. «Miljon helepunast roosi» ja «Ah, vernisaaž, ah, venisaaž»… Teab mitu põlvkonda eestlasigi ümiseda Nõukogude planeedikuuendiku superhitte 1980ndaist.
Sel nädalal väisab üle aastakümnete eestlastele läti mehe võrkujuks olnud Pauls taas kord ka Eestit. 16. juunil esineb Läti maestro suvekontserdiga Sillamäe treppidel. Päev varem astub ta lavale Kuressaare lossis (esimest korda koos Anne Veskiga!) veelgi ekstravagantsema projekti, «Odessa tuleb Tallinna» raames.
Olete kirjutanud sadu ja sadu kauneid meloodiaid, mis on kindlasti kõlanud ka paljudes pulmades… Millise neist valiksite sel suvel oma kuldpulmavalsiks?
Nii nad räägivad, jah, et kuldpulm tuleb… (Muheleb.) Aga mis meloodia kuldpulmaks tuleb – kurb. Ei tea. Aga tegelikult mul isegi on selleks puhuks üks «Kuldpulm» – tegelikult lastelauluke, mille ma kunagi ammu-ammu kirjutasin…
{poolik}
Imestasin, miks läti Pauls laekub nüüd Eestisse seoses Odessa-projektiga. Aga siis lugesin, et oma abikaasa Svetlanaga tutvusite pärast kontserti Odessas. See on teile eriline linn…?
Eh, rohkem mängis praegu rolli see, et meil siin Riias läheb teatrilaval juba mitu aastat menukalt minu muusikal «Odessa – nõiduslik linn».
Minu isiklikud seosed Odessaga on pisut liialdatud. Jah, ma leidsin oma elu naise Lana (sünnipäraselt Svetlana – M.K.) Odessast, aga… Tegelikult, pärast seda oleme Odessas ainult mõned korrad käinud. Lana vanemad surid, nii et perekondlikku põhjust igal suvel Odessas käia meil polnud…
Aga Odessast kasvas Nõukogude Liidu ajal hulga häid muusikuid ja kuplee-artiste. Hindan väga Odessa eriti vaimukaid humoriste, nagu näiteks kuulus Mihhail Žvanetski…
Te ei olegi pidanud oma suvesid jagama naise sünnilinna Odessa ja Läti kuurorti Jurmala vahel, kus teil on vist suvila? Kumba linna soovitate eesti puhkajale suvel 2012?
Odessa on iseenesest ilus linn. Aga suvila on mul Riia lähedal järve kaldal, mitte Jurmalas.
Odessa, täpsemini Sotši festival ähvardab tappa teie loodud Jurmala «Uue laine»…?
Ma ei ela seda enam eriti üle. Sest, no kuidas öelda, seda Jurmala «Uue laine» paraadi kamandab pikki aastaid rohkem Moskva televisioon. Jälgisin seda juba ammu kõrvalt – seal on omad head ja vead. Lasku käia…! Moskval on raha, meil lätlastel sellist raha ju pole…
Eestis esinesite te viimati vist Nõmme Jazzil mõni aasta tagasi…?
Jah, Läti kooriga, kui ma nüüd õieti mäletan…
Aga niisama mõnusad lemmikpaigad Eestist?
Ikka mere ääres. Minu lemmikud Eestis on «metsikud saared», mida te olete osanud hästi hoida. Just Saaremaa ja… Üldse Eesti loodusele iseloomulikud kivised rannad – põhjamaine ilu! Mind pole vaimustanud lõunamaa rannad, mida ma nüüd vanuigi olen ka oma silmaga näinud. Aga just seesama, külm Balti meri – ja need kivid, mis tekivad rannajoonele, kui Lätist Eestisse sõita…
Sillamäel te pole ilmselt varem käinud. See oli suletud kant nagu teie laulust eestlastele tuntud Kurzeme…
Ega jah. Praeguses vanuses reisin ma reisimise pärast harva. Aga Eestisse tulla on alati lihtsalt tore.
Eestlastest vanu sõpru…?
Noorusaegadest muidugi – kellega nüüd harva kohtume. Peeter Saul ja Heli Lääts. Ja muidugi Eri Klas…
Kellega kunagi koos Moskvas hotellis «pätti tegite»…?
Jah, Eriga jagasime oma «metsikut noorust»… Kohtusime Moskvas tihti. Siis kutsuti ju igast vabariigist muusikuid sinna kokku igasugu revolutsioonilistele tähtpäevadele – iga jumala 1. maiks ja 7. novembriks…. Kord võtsime tõesti vähe liiast – nii et kõndisime pidžaamades alla vastuvõttu lisa tellima… (Naerab.) Igale teisele oleks tollal miilits kutsutud. Aga meie olime ju «Pribaltikast» – meile, kui «väljamaalastele» oli rohkem veidrusi lubatud… Meid ei puututud!
Tollal neid väljendeid veel ei tuntud – aga Eri Klas oli tollal Eesti naiste «südamete murdja» ja «kuumim poissmees»…
(Muheleb.) Noh, meie elulugudest leiab paralleelvärsse… Nüüd on Eriga tore meenutada, kui lõbusalt me elasime. Naised, viin ja muusika…
Nagu teie eesti nimekaim Raimond Valgre…
Jah, ma tean tema ilusaid meloodiaid. Ja tema lugu, tema läks ju siitilmast noorelt…
36aastaselt. Temagi mängis restoranibändides džässi, ja sellepärast ei võetud teda õppima konservatooriumi…
Olen Valgrest paar kümnendit noorem, nii et mind võeti restoranimuusiku staatusest hoolimata vastu konservatooriumisse – džäss polnud siis enam nii suur «kuritegu». Olgugi et mäletan ka oma noorusest ametlikku löökfraasi: «Kes džässi mängib, see on reetnud kodumaa!» Igasugu veidraid aegu on üle elatud…
Mis džässi puutub, siis mäletan raadiost Eesti orkestrit Merkulovi juhatusel… See oli tollases Nõukogude Liidus vaat et ainuke «big band», kõik me kuulasime vaimustusega!
Teie tegite viinaga lõpparve päevapealt pärast tütre sündi…
Jah, 1962. aastal sai mul mõõt täis, pöörasin kogu eelnenud elule selja. Nii et tänaseks pole ma juba viiskümmend aastat võtnud grammigi!
Nii lihtne see vahe ongi – miks eesti Raimondit ei jätkunud kauemaks…
Eks see on ka iseloomu küsimus – mõni oskab juua ja ka luua. Mina mitte…
Aga tänapäeval, vaatan, uus ja hullem tragöödia – narkootikumid. Whitney Houston, Michael Jackson, Amy Winehouse… Mis me räägime. Andekad ja rikkad! Surevad enne õiget aega välja ainult narkootikumide pärast…
Teie võtsite naise Ukrainast. Teie tütar Anete kannab nüüd mehenime Pedersen…
Jah, mu väimees on taanlane. Praegu elavad nad Moskvas – väimees on sealse SASi harukontori ninamees. Kolmeaastase lepinguga.
Mul on kaks tütretütart – Paula ja Monika. Mõlemad õpivad väljamaal. Üks New Yorgis, teine alustab nüüd Roomas. Läti jaoks on nad mõlemad kadunud. Vähe on ju neid talente, kes koju tagasi tulevad.
Kui teie menuka Läti poissmehena omal ajal ukrainlanna naiseks võtsite, tekitas see ilmselt lätlastes kõva pahameelt…
Eks muidugi jutustati, aga siis polnud õnneks ajalehti, kuhu see oleks kirja jõudnud… Aga naist võttes võõraid nõuandeid ju ei küsi! Meil Lätis on palju segaabielusid – ja minu meelest püsivad need paremini ja kauem kui need «tõupuhtad liidud».
Ja vaadake, mis täna Lätis toimub! Kui paljud lätlannad lähevad raha pärast araablastelegi mehele… Sõidavad sinna, tulevad tagasi – kõik need lõhkiläinud perekonnad ja nii edasi… Tänapäeva võimaluste juures on sega-abielud palju keerukam teema kui meil omal ajal Nõukogude Liidus…
Eestlaste jaoks on lätlanna võrkujuks «Viimse reliikvia» Agnes – Ingrida Andrina. Hilisemast ka Laima Vaikule. Kes on lätlaste jaoks eesti naise võrdkujuks?
Ärge unustage, Nõukogude ajal oli kõigi vennasvabariikide jaoks Läti esitäheks filminäitlejanna Via Artmane!
Mis eestlannadesse puutub, siis noorematest mina ju suurt ei tea. Minu nooruses oli mu sõber Peeter Sauli naine – Heli Lääts! Hiljem Anne Veski…
Anne Veskiga esinete nüüd esimest korda Saaremaa laval. Miks mitte varem?
Saatus jooksis selliselt. Mis teha.
Läti Laima Vaikule on Alla Pugatšova klannis kindalt sees. Meie Anne Veski mitte – miks? Mis vahet?
Ausalt, ma ei tea… Naiste omavahelise klappimise asi. Ju siis iseloomude erinevused, või… Artistid. See maailm on ju alati läbi põimunud igasugu intriigidest.
Mina olen sellest Vene popmuusika suurtööstusest tänaseks kõrvale jäänud… Omal ajal päriti ka minult – miks sa selle lauljannaga koostööd teed, aga teisega mitte… Ma ei tea. Juhtus nii, et üks laul läks Pugatšovale ja sealt läks see edasi…
Teie sadadest meloodiatest jäävad kõige tuntumaks ikka «Miljon helepunast roosi», «Maestro», «Starinnõje tšasi», «Bez tebja»… On need teie parimad või on asi ka selles, et Alla Pugatšova need suureks laulis?
Jah, ma olen isegi tüdinenud sellest, et neid minult igal kontserdil nõutakse….
Pugatšova oli siis Pugatšova! Jätame kõrvale selle Vene meediatähe, mis temast tänaseks on saanud… Aga 1980ndatel, kui meie koos töötasime, oli ta konkurentsitult Nõukogude planeedikuuendiku superstaar. Parim. Nüüdseks on aeg oma töö teinud, aga… Siis oli see meile mõlemale õnnelik kokkusattumine. Ja mis ma teha saan, kui tänaseni on mu kõige populaarsem laul «Miljon helepunast roosi» – üks mu kõige lihtsakoelisemaid meloodiaid, vaat et ainult kolm nooti…
Vaatasin nüüd Londonis kuninganna auks korraldatud kontserti. Tom Jones tuli lavale ja laulis seda, mis temalt pika artistielu peale ikka oodatakse – «Delailah»!
See on ja jääb tema kuninglikuks numbriks!
Laulu «Maestro» sõnades on prohvetlikult kirjas ümbervahetus: nüüd istute teie kaheksandas reas ja vaatate pealt Alla imet. Täishoo sai ta ju sisse just teie lauludega…?
(Naerab.) No võib-olla.. Ta ise seda muidugi ei tunnista… Aga las see olla, nagu on. Nüüd on see juba kõigest ajalugu.
Ja Pugatšova viimaseks sünnipäevaks lubas üks vene ärimees Ameerikast tele-eetris, et lähetab diivale miljon helepunast roosi….
No mis ma oskan selle peale öelda… Näed siis, kuidas elu pöörab.
Eesti üleliiduliselt edukaim täht Jaak Joala sai kadedatelt kaasmaalastelt hüüdnimeks «Kremli ööbik». Ega vist lätlasedki teie muusikalisse flirti Alla Pugatšovaga ainult heatahtlikult suhtunud…?
Muidugi, selline suhtumine oli ka meil Lätis olemas. Pisikesed rahvad, nagu me lätlased ja eestlased oleme, nad ei anna endale alati aru… Nüüd tagantjärele tundub säärane suhtumine eriti tobe. Nüüd, kui keegi meilt Ameerikasse välja murrab, siis aplodeerivad kõik. Aga tollal oli Suur-Venemaa ju sama suur publik – ja tollal meie jaoks ainuvõimalik turg, tipp ja lagi.
Kusjuures, praegugi… Imestan, et meie lauljad enam Vene muusikaturust ei märka kinni haarata Ameerikas ei oota meid, pisikesi keegi…
Koos Laima Vaikulega olete esinemas käinud ka New Yorgis…
Jah, ja päris tuntud saalides. Aga ausalt öeldes – esinesime seal Vene emigrantidele. Nii et suurt vahet Moskva või Peterburiga polnud.
Mõneti kahe tooli vahele oli kirjutatud ka tunnusmeloodia seriaalile «Pikk tee düünides» (1980). Lätlasi küll küüditati, aga Siberis õitses paksult nõukogude rahvaste sõprus… Kui lähedalt küüditamine teie peret puudutas?
Ausalt öeldes, ma ei uskunud, et sellest filmist nii suur asi saab… Meie suguvõsast läks küüditamine mööda. Küll oli seda, et ühed võeti Punaarmeesse, teised aga sõdisid sakslaste poolel… Nagu eesti peredeski.
Ja mis «suurt rahvaste sõprust» seal filmis puudutab… Tegelikult tuleb austusega suhtuda igasse rahvusesse – kõik me olime ühtemoodi Stalini ja Hitleri diktatuuride ohvrid. See ei anna õigust suhtuda halvasti olgu venelastesse või sakslastesse… See sõda on meie ühise Euroopa ajalugu.
Olete ka Eurovisiooni lauluvõistlusele pürginud…?
Ei ole. Ja ega ma enam ei kavatsegi. See rong on minu jaoks läinud.
Eestlased arvavad, et 1970ndatel võinuks meie Arne Oidi laule saata seal suur edu…
Tean Arne Oidi laule – kindlasti. Ma ise ei oska seda võimalust taga kahetseda. Teie, eestlased, nägite seda Soome televisioonist. Ma ise ei mäletagi, mis aastal ma Eurovisiooni lõpuks esimest korda nägin… Kas me mitte ei sõitnud selleks siis Eestisse, lähemale…?
Pikk ilus edukas elu… Mida kahetsete, et on tegemata jäänud?
Seda, et pärast konservatooriumit – ma lõpetasin ju esmalt klaveri erialal – oma pianistikarjäärist eemaldusin. Olgugi, et praegu mängin ma päris palju. Siis aga astusin rohkem helilooja ja orkestrijuhi teed. Nii et see jääbki mul selles elus teadmata, kui hea kontsertpianist oleks võinud minust saada. No mis sa teed – ju see oli minu saatus.
Isiklikus elus… Pole mul midagi kahetseda. (Muheleb.) Kuldpulm tulekul… Võib ju öelda, et olen sellega välja elanud Guinnessi rekordi – sest paljuke on neid artiste, kes nii pikalt ühes abielus elanud….!?
Mida häbenete, et tegite?
No… omal ajal, kui ma veel jõin, sai igasuguseid ebameeldivusi tehtud. Lõpuks ikka endale. Aga ka oma lähedastele, oma vanematele tegin sellega ju haiget. Väga palju vigu sai tehtud, kõik seotud viinakuradiga… Minu nooruse rumalad aastad. Aga tänu jumalale tulin sellest välja. Õnneks anti mulle aega ka pojana oma vanamate ees vead ära parandada.
Ja mille üle olete kõige uhkem?
Mis mõttes uhke…? Õnnelik olen. Et ma praegu, 76aastelt võin veel esineda – suudan lavale kõndida, ja mis peamine – sealt ka ära kõndida. Kui ma seda enam ei suuda, vaat siis on halb. Aga praegu veel liigun – see on peamine!
