«Mul ei tulnud isegi pähe kunstnikuks hakata,» teatab ooperilaulja JUULI LILL, klaasikunstnik Ivo Lille tütar.
Juuli Lill (25) on võimas naine, ja seda igas mõttes. Tal on võimas hääl — metsosopran —, võimas suguvõsa ja võimas karakter. Ta on arvatavasti kõige noorem laulja, kes on saanud «Padaemanda» ooperis krahvinna rolli, mis nõuab täidlast ja elukogenud hääletämbrit. Ja hiilgavalt ta sellega hakkama sai, igal juhul polnud kriitikud kiidusõnadega kitsid.
Dünastias naiste võim
Juuliga juba igav ei hakka, jutt tal jookseb ja nalja mõistab visata. Naise suunurgad ongi põhiliselt taeva poole ja silmad naermisest niisked.
Ta on oma suguvõsas ainuke laulja. Just selle tõttu, et keegi teine polnud seda ametit veel valinud. «Meil on kunstnikke, näitlejaid, arste. Ja nad kõik on väga head tegijad,» seletab Juuli. Astuda näiteks oma vanemate jälgedes ja olla sel alal keskpärane polnud Juuli jaoks lihtsalt mõeldav. «Laulsin Ellerheinas, see oli loomulik valik. Mul ei tulnud isegi pähe kunstnikuks hakata.»
Nende suguvõsas on täielik naiste võim, mehi on ainult kaks: Juuli kunstnikust isa Ivo Lill ja poeg Julius. Hõimlaste seas muidugi mõni veel leidub.
Kõik pereliikmed on oma ala tipud. Isa, hüüdnimega Kutt, on tunnustatud klaasikunstnik nii siin- kui ka sealpool piiri. Tädi Mari Lill on mitme auhinnaga pärjatud näitlejanna. Täditütar Elisabeth Tammel on taskus parima noore näitleja tiitel. Vanaema Asta, kes alguses läks oma isa jälgedes arstiks õppima, siis aga vahetas kiuste eriala ja temast sai hoopis jurist. Ema Irene on ehitustehnoloog ja õppejõud.
Kaks korda keskkooli
Juuli loeb ette veel mõned nimed ja selgitab, mis ametit kus keegi nende suguvõsast peab. «Noh, ja kuidas ma saaksin kehvem olla!» turtsatab Juuli nagu kass. «Aga ma olen väga laisk.»
Hoolimata sellest väitest on Juuli juba muusikaakadeemia eelviimasel kursusel.
«Keskkooli ajal õppisin ma väga halvasti,» tunnistab laulja. Õpetajad sõimasid, et tüdrukust saab ainult kartulikorjaja, Juuli omakorda ähvardas vanemaid, et tema hakkab hoopis nõudepesijaks.
«Aga eelviimases klassis läksin tasulisse Bakalaureuse erakooli, vanematele ei öelnud enne, kui olin sisse saanud. Tunde andsid ülikooli õppejõud, kes muutsid õppimise väga huvitavaks. Mulle hakkas matemaaatika isegi meeldima,» meenutab ta.
Erakoolis alustas ta õpinguid muide 10. klassist. «Tegin kogu keskkooliosa uuesti. Vanemad olid nõus maksma, peaasi, et ma õpiksin.» Juuli ise tuleviku pärast muret ei tundnud, teades täpselt, et kool saab lõpetatud, selle järel tuleb ülikool ja siis töö.
Laps ei sega
20aastaselt sai Juuli lapse. Nüüdseks on poeg Julius juba viieaastane. «Tegemata pole seepärast küll midagi jäänud,» teatab lauljatar rahulolevalt. Juuli ja tema abikaasa Andres Köster (28), samuti ooperilaulja, käisid poisiga kolm aastat ka Peterburi konservatooriumis ettevalmistuskursustel ja — midagi hullu polnud. «Eksamite ajal vaatasid poissi klassi ukse taga õppejõud,» muigab Juuli.
Kooli ei saaks Juuli juba poja pärast pooleli jätta. «Pärast ütleb, et aga miks mina peaksin õppima, ema ju ka ei lõpetanud.»
Juuli ei saa üldse aru neist naistest, kes nurisevad, et nemad lapsi ei saa ega taha muretseda, sest siis on elu pea peal. Alati on võimalusi. Juuli näiteks saab esiteks ise hakkama, ja teiseks, kui peaks abi vaja olema, on poisil olemas vanavanemad, kes Juliuse oma tiiva alla võtavad.
Juulit ennast kasvatas lisaks oma vanematele ka logopeedist emapoolne vanaema Nina. «Kui sündis õde Liisi, teatasin vanematele, et nüüd kolin ära. Ma ei suutnud kannatada, et keegi on minust veel tähtsam,» muigab Juuli. Nii ta Mustamäele Nina ehk Mummi juurde läkski. «Mummiga räägin ma segakeelt, nii eesti kui ka vene keelt.»
Käredad Lille naised
«Ka mu teine vanaema Asta on päris käre,» itsitab Juuli. Ja täpsustab: «Nagu kõik Lille naised.»
Juuli kirjeldab, et kui ta oli mõne kilo alla võtnud, olevat vanamemm torisenud: «No nüüd hoia küll toiduga tagasi, muidu lähed jälle rasva!» Või siis turtsub, et «jälle sa laiskled, jälle sööd või loed!» Seda muidugi huumoriga pooleks.
Juuli naerab kõlavalt ja sõnab, et tegelikult ongi nende suguvõsa väga kärarikas, jutukas ning terava keelega. Nii kui keegi suguvõsaürituselt puudub, võetakse ta ette. «Siis laksutatakse ja näritakse teema mõnuga läbi. Üritan ikka iga kord ise osa võtta, et mitte hammaste vahel jääda,» itsitab Juuli.
Veidi mõelnud, lisab ta, et ega nad just ülevoolavate hinnangute ja komplimentidega üksteist kostita, aga luurele võiks kõigi pereliikmetega sellegipoolest minna. «Lugupidamist näidatakse ju ka sellega, et tullakse kõigile pereüritustele,» selgitab ta. Ja neid ikka jagub: lisaks paarikümnepealise kogukonna iga liikme sünnipäevadele veel jõulud, jaanipäev, emadepäev jne.
Suviste puhkuste ajal liigutakse nagu mustlaslaager ringi. «Paljudel on suvilad ja eks me siis käi kordamööda eri kohtades.»
Kui aga Juuli tahab olla omaette või kahekesi Andresega, sõidetakse linnast välja mõisatega tutvust tegema ja neid uurima. Mõisad on nende mõlema hobi. Ja Juuli jagab õhinaga teadmisi, kus nad käinud ja mida näinud.
Kingahull
Juuli räägib kõigest põhjalikult ja kirega. Ka oma suurest armastusest kingade vastu ja sellest, kuidas ta neid kogub. «Eriti hästi ma nende eest ei hoolitse, kahjuks,» nendib Juuli.
Intervjuu lõppedes traavibki ta otsejoones poodi ja valib sealt roosad ümara ninaga samsskingad. «Kindlasti peavad need kontsaga olema.»
Juuli viskab jala üle põlve ja ütleb, et jalasolevad pruunid vanaema-aegse lõikega kingad on tema lemmikud. Seekord võttis ta kaasa ka aerosooli, et soosikuid aeg-ajalt värskendada.
Tekib tunne, nagu teisel pool lauda istuks «Seksi ja linna» Carrie, kes pidevalt mitme tuhande dollari eest Manolo jalavarje kokku ostab. «Mul läheb ka päris palju raha kingadele,» sosistab Juuli.
Aga selleks, et kingi jätkuks, peab Juuli laulma.
