Jennifer Aniston sai äsja 40aastaseks, kuid ta usub, et tema jaoks on kõik alles algamas...
«Ma ei tunne end 40aastasena. Ma ei tea, mida see tähendab. Võib-olla olen ma hiline õitseja. Mul on tunne, et minu jaoks on kõik alles algamas,» ütleb Jennifer Aniston. Päevitunud, trimmis (Jennifer on joogafänn), sale - 40aastase moodi ei näe ta tõesti välja.
Jenniferil on põhjust eluga rahul olla. Tema uuest filmist «Marley & mina» sai kassahitt niipea, kui see möödunud aasta lõpus USAs esilinastus. Romantilised komöödiad on Anistonile südamelähedased. «Ütleksin, et see on parim hetk minu elus,» ütleb ta. «Ma pole end füüsiliselt ja professionaalselt kunagi paremini tundnud. Ma olen väga õnnelik naine.»
Nooruses Jennifer kuulsusest ei unistanud, kuigi näitlemine on tal veres. Tema isa John Aniston oli edukas seebinäitleja ning tema ristiisa oli Kojaki staar Terry Savalas. Los Angeleses sündinud Jennifer oli viieaastane, kui tema pere Kreekasse kolis.
«Me elasime Ateenas ning seejärel väikesel Kreeta saarel, kust minu isa perekond on pärit. Me pidime endale kingad jalga panema, kui me tualetti tahtsime minna, sest see oli õuepeal. Ma käisin seal kümme aastat tagasi külas ja nüüd pean jälle minema, sest seal on suurepärane ja inimesed on toredad.»
Pere kolis peagi tagasi New Yorki ning Jennifer sai sisse mainekasse näitekunstide kooli. 1989. aastal kolis ta Los Angelesesse ning 1994. pakkus ta end Monica ossa seriaalis «Sõbrad». Monicat hakkas kehastama Courteney Cox, Jenniferile jäi Rachel Greeni roll.
««Sõpru» ületada ei saa,» ütleb Aniston. «See oli mu elus üks parimaid aegu. Kõik, mis edasi juhtub, on kõigest kirss koogil. Ainuüksi see, et ma üleüldse töötan, on suur õnn.»
#end#
Heitlik edu Hoolimata suurest vedamisest on Jennifer peale «Sõpru» kaasa löönud ka mitte nii edukates projektides. «Marley & mina» heastab kõik möödapanekud. Jennifer saab taas võimaluse näidata oma annet naispeaosas, kaasnäitlejaks armas labrador, kelle Jenniferi tegelaskuju ja tema peigmees (Owen Wilson) võtavad, et valmistuda lapsevanema rolliks. «Koer osutub hullemaks proovikiviks, kui laps eales oleks,» räägib Aniston. «Marley õpetab neile nii mõndagi perekonnaga seotud vastutusest.»
Jennifer armastab koeri. Tal on neid kaks tükki. «Ükski suhe ega side vanemate, sõprade, partnerite ja armukestega ei ole selline, nagu on suhe koeraga,» räägib ta. «Nii hea on, kui avad ukse ja keegi jookseb sulle vastu, et sind suudelda ja sinu najale hüpata. Nad on nii elevil. Nende elus loeb vaid armastus ja toit.»
Režissöör David Fankel, kes on lavastanud ka filmi «Saatan kannab Pradat», usub, et Jenny Grogani roll oli Anistonile loodud. «Ta on nii armas ja sa tunnetad temas janu õnne järele,» ütleb ta.
Kuid millega seletada seda, et film läheb ühtviisi peale igas vanuses inimestele. «Asi on selles, et see on nii positiivne lugu,» räägib Aniston. «Inimesed vaatavad seda ja mõtlevad: «See olen ju mina!» või «Ma olen ka seda teinud.». Pealegi on see ilus lugu, abielu portree, koos koeraga, kes neid nende teel toetab.»
Õnnelikud väljakutsed Owen Wilsoniga töötamine oli Jenniferile puhas lust ja rõõm. «Me olime aastate jooksul kohtunud, kuid see oli meie esimene võimalus koos töötada. Me saime sõpradena algusest peale hästi läbi. Keemia, mida me kinolinal näeme, oli olemas, kuid tänu Owenile oli meeldiv iga päev tööle minna. Palju lõbusam on töötada inimesega, kes saab su huumorimeelele pihta - jumal teab, et ma olen töötanud ka sellistega, kes seda ei taba.»
Suurim väljakutse selles filmis oli Jenny tegelaskuju kehastamine 15 aasta jooksul. Jennifer sai jälle näidata erinevaid soenguid, mille poolest oli ta kuulus «Sõprade» päevil. «Omal ajal olin ma kuulus oma juuste poolest, mis on kummaline, sest tegelikult ma ei oska oma juukseid soengusse seada,» tõdeb ta.
Teine väljakutse oli loomulikult koer. «Tavaliselt värvatakse dresseeritud koeri. Selles filmis läks vaja võimalikult üleannetuid ja destruktiivseid penisid. Dresseerijad töötasid nendega kolm kuud, et muuta nad veelgi ulakamaks. Nad said kiita, kui nad inimeste najale hüppasid ja sohvat närisid. Me kõik armusime neisse. Ma oleks äärepealt ühe endale koju toonud, aga ma lõpetasin oma Dolly'ga (kaheaastane lambakoer) just kooliskäimise.
Dolly, tõsi küll, pole kunagi pahandust teinud. «Sellest kombest võõrutasin ma ta kohe,» räägib Aniston. «Ma kiskusin selle kinga ta hammaste vahelt ära ja küllap ta mõtles: «Nüüdsest peale ei puutu ma asju, mis on nahast ja millel on kontsad.»»
Jennifer võib oma lemmikloomadest tundide kaupa rääkida, kuid isikliku elu teemal ta nii lahkelt sõna ei võta. Igapäevased kokkupõrked paparatsodega on ta ettevaatlikuks teinud. «Ma ei saa siiamaani aru, miks mu elu inimestele nii suurt huvi pakub. See on nii imelik. Isegi Norman on kuulus.» Norman on Jenniferi 13aastane corgi-segu koer. «Aitab talle sellest küll! Ma ütlesin talle, et ei mingeid Oprah-saates käimisi enam!»
Armastus ja õnn Kuidas Jennifer hullus Hollywoodis mõistuse juures püsib?
«Mul on väike sõpruskond. Tavaliselt annab keegi neist mulle nõu. Ja jooga aitab kõige vastu. See hoiab keha tugevana. Kui mu keha on tugev, siis ma magan paremini, funktsioneerin paremini ja töötan paremini.»
Jennifer ei kavatsegi kommenteerida oma äsja lõppenud suhet endast pea kümme aastat noorema laulja John Mayeriga. Eksabikaasa Brad Pitti külvab ta üle heade sõnadega, mis sest, et tal on tõenäoliselt eksmehe pereidülli kuue lapsega raske pealt vaadata. Paar oli koos seitse aastat ja abielus viis aastat. «Ma ei kahetse seda aega ja ma ei peksa end sellepärast,» ütleb ta. «Need olid seitse väga intensiivset aastat, meil oli ilus ja komplitseeritud suhe. Ma armastan Bradi elu lõpuni - häid mälestusi ei saa keegi minult ära võtta. Ma tõesti loodan, et kunagi saavad meist sõbrad. Inimene elab kõik üle - inimlik vastupidavus on uskumatu. Ometi on kurb, kui eriline suhe lõpeb. Sa püüad valu vältida, kuid mõnikord põhjustab see veel suuremat valu. Ma olen inimene, mul on inimlikud kogemused.»
Tänu kogemustepagasile ei esita Jennifer enam elule suuri nõudmisi. «Kas täiuslikku suhet on üldse olemas?» arutleb ta. «Mul sellist pole olnud ja ma ei usu, et seda üldse kellelgi on. Me lollitame ennast, kui arvame, et on. Kes ütles, et suhe peab igavesti kestma? Leian, et iga suhe on omaette maailm. Tõde on see, et ma olen väga romantiline. Kahju, et inimesed on laiskusest romantikaga lõpparve teinud. Romantika on eluliselt tähtis. Inimesed eeldavad, et partner suudab nende mõtteid lugeda, ja kui seda ei juhtu, on nad pettunud. Teine inimene on veel rohkem pettunud. Ja seda kõike ainult sellepärast, et nad kohe alguses asju läbi ei arutanud.»
Perekonda tahaks Jennifer sellegipoolest. «Muidugi tahaksin ma ühel päeval emaks saada, ma armastan lapsi. Aga «Marley & mina» tuletab meile meelde, et me alustame elu ootuste ja unistustega, kuid elu ei kuku välja nii, nagu me ette kujutame. Elu on nagu on. Ei usu, et keegi meist teaks, mida tulevik toob. Tegelikult ma pole selline, nagu mu tegelaskuju selles filmis. Ma ei ole planeerija. Nooruses mõtlesin ma: Laske mind siit majast välja, jätke mind ellu ja andke mulle korter!»
Lihtsad rõõmud Vabal ajal on Jennifer enamasti Los Angeleses. «Mulle meeldib kodus olla,» ütleb ta. «Olen viimased poolteist aastat oma maja sisustanud ja see on tõeliselt rahuldustpakkuv tegevus. Mulle meeldib süüa teha ja õhtusöökidel käia. Mulle meeldib filme vaadata. Ma käin jooksmas, ja mõnikord võtan ette autoreisi.»
Õnnetunde annavad Jenniferile lihtsad asjad. «Päikeseloojang, teeb mind õnnelikuks, tobedad asjad teevad mind õnnelikuks. Mõnikord võib õnn olla pudel veini ja hea juust. Ka armununa olen ma õnnelik.»
Tuleviku peale pole Jenniferi arvates mõtet mõelda: «Ma pole kunagi unistanud abiellumisest, laste saamisest, majast Connecticutis. Vastupidi, mina lähen alati vooluga kaasa. Ma naudin hetke, sest sellal, kui sa plaane teed, läheb elu edasi. Targem on võtta igast hetkest parim. Ma püüan elada olevikus.»
