«Olen väga sügaval põhjas ära käinud. Teadsin juba varajases nooruses, mida tähendab varastamine ja röövimine,» sõnab tantsukooli JJStreet vedav Joel Juht.

 Joel Juht (30) arvab, et noortega tegelemine ja neile sobiva väljundi pakkumine on parim ennetustöö. Mees ütleb, et tantsus saab inimene näidata oma lugu. Oma elu lugu. Ta enda lugu on täis jubedusi, mille meenutamine paneb teda raskelt ohkama.

Kus sa elasid ja kasvasid?
Olen pärit Jõgevalt. Minu lapsepõlv polnud lihtsate killast. Ei tahaks väga detailidesse laskuda, kuid võin öelda, et enamiku ajast olin ma üksi. Kõik sai alguse siis, kui mu vanemad lahku läksid. Eks kõik lapsed reageerivad sellistele olukordadele erinevalt. Täna võin öelda, et olen väga sügaval põhjas ära käinud ja sealt õnneks välja tulnud.

{poolik}

Kuidas sa sellest välja tulid?
See on pikk stoori, millest ma ei saa rääkida. Tulin välja läbi manipulatsiooni, läbi hirmu ja kummaliste asjade. Olen kogenud oma elus igasuguseid jubedaid asju, mida ei tahaks meenutadagi. Kõik need laksud on mind väga ettevaatlikuks teinud ja mõtlema pannud. Aga tants on alati mu kõrval olnud.

Tallinnase tulek käis lihtsalt?
Kui ma Jõgevalt Tallinnasse tulin, siis pidin söögiraha saamiseks tegema hulle asju. Mul polnud valikuid. Otsisin võimalusi, et pinnale jääda.

Pagesin linna, et kodukohast eemale saada. Mul oli kurb vaadata neid inimesi, kellega ma suhtlesin. Oli kurb vaadata, kuidas nad iseend ja teisi hävitasid. Nende väärtused olid koledad. Kui mina ei taha olla selline nagu sina, siis ära sunni mind seda tegema! Mind sunniti ja ma tahtsin väga sellest jurast välja saada. Olin jooksupoiss.
 

Kuidas sa nendesse inimestesse, kelle kambas sa olid, täna suhtud?
Meie vahel pole vimma. Igaüks on valinud oma tee. Olin 16aastane, kui sõjaväkke läksin. Pärast sõjaväge läks elu hoopis teistsuguseks. Mul läks jube kaua aega, et mõista, milline inimene minust tolleks hetkeks saanud oli, miks lähedased minuga suhelda ei tahtnud.

Kes sind joonele aitas?
Ma ei saa öelda, et tulin sellest jurast ainult omal käel välja. Vaata, kui inimene unistab, siis ehk keegi kõrgemalt märkab seda. Ma ei tea, kui paljud inimesed üleloomulikesse asjadesse usuvad… Mina usun.

Kuidas sa praegu oma ema ja isaga läbi saad?
Suhtlemine on täitsa okei, kuid kohati ka kurb. Mu isa, kes on terve elu olnud tööle pühendunud ja pole osanud meie jaoks olemas olla, lebab Alzheimeri tõvega üksinda voodis. Käime vanema vennaga teda aitamas ja toetamas. Maksame kulusid.

Me ei mõtle minevikule. Proovime enda poolt anda kõik, et isale see periood, mis ta elus hetkel on, võimalikult kerge oleks. Emaga suhtleme ja kõik on hästi.

Olete te omavahel vanad asjad sirgeks rääkinud?
Olen kogu aeg seda momenti oodanud, et saaks asjadest ausalt rääkida, kuid enne jõudis isa haigeks jääda...

Ma ei pea vimma. Tänu temale olen ma ju olemas. Tänu sellele, et ta minuga ei tegelenud, olen ma ilmselt ka palju tugevam inimene.

Jõgevale sa ikka aeg-ajalt satud?

Jaa, muidugi. Mis mind siiani häirib on see, et alkoholi juuakse seal ropult palju. Vahel mõtlen, et see on ikka kohutavalt suur aeg, mis nad oma elust pohmellile ja peavalule kulutavad.

Kas tantsijad ei joo üldse?

Ei joo, jah. Need inimesed on inspireeritud muusikast ja kultuurist, mida nad armastavad. See on elustiil. Noortel peab olema väljund, et nad ei kaoks. Neil peab olema võimalus end välja elada ja et neist ei saaks sellised, nagu olin mina. Tahan seda neile pakkuda.

 

Kuidas tantsukool JJStreet alguse sai?

See juhtus umbes seitse aastat tagasi. Siis suhtuti hip-hopi kui bullshiti – kedagi ei huvitanud! Saalis oli kolm inimest ja mina hasarti ning väge täis, et alustada. See, mis sellest asjast tänaseks välja kasvanud on, sellest ei oleks ma iial osanud unistada.

JJStreet tegutseb terves Eestis. Olen viimased seitse aastat kõik jõulud, sünnipäevad ja vabad hetked pühendanud tantsukoolile. Olen nagu usumees, kes üle maa sõna levitab.

Miks sa seda teed?

Meil on suurem eesmärk. Eesmärk kaasata noori tegevustesse, et nad ei hakkaks jooma ega aineid tarbima. Te ei usu, kui palju lapsi on libedale teele läinud, ja nende vanemad isegi ei tea seda, sest omavahel lihtsalt ei suhelda.

Kus sa tantsu õppinud oled?
Mul tuleb see missioonitundest. Tantsu kaudu ma näitan, kes ma olen ja kust tulen. Tants tuleb minu seest. Koolis ma seda õppinud ei ole. Väga paljude lapsevanemate meelest on huviringid lihtsalt kohad, kus laps käib ja kargab trillallaa-trullallaa ära ning ongi korras.

Sa pead tantsukooli missioonitundest ja rahale ei mõtle?
Ma pole mammonat taga ajanud. Maja mul pole, ma olen täiesti rahul oma ühetoalise korteriga. Tõsi, toidu ostmiseks ja igapäevaste kulutuste katteks vajan ka mina raha. Kui külmalt ja kalkuleerivalt ärpilguga vaadata, siis tantsukoolile punkti pannes teeksin enda elu palju lihtsamaks. Minu sisimas pole aga valikuvarianti, sest ka homme – ma tean juba – on tarvis noortele kinnitust anda, et tants on nende jaoks olemas. See paneb neil silmad särama ja annab jõudu meile kõigile.

Mida sa teeksid, kui sul oleks palju raha?

Lasteaia! Oma laheda lasteaia! Tahaksin lõhkuda natuke akadeemilist ja aegunud vormi, kuid jätaksin distsipliini alles. Lasteaedu tuleks palju kaasaegsemaks teha. Seda asja annaks palju lahedamalt ajada.

Mis tööd sa lisaks tantsimise õpetamisele teed?

Tegelen Tallinna Ülikoolis noorsootööga. Ma motiveerin teisi ja lükkan projekte käima. Teen seda, mida süda ütleb, ja kui läheb hästi, siis on kõigil hästi. Öeldakse, et kui teed õigeid asju, siis inimesed tunnevad selle ära ja tahavad kaasa aidata. Hea koostööga saavutatakse rohkem. Edu saladus on lojaalsus, ausus ning oma pere ja sõpradega arvestamine. Olen visionäär, loon uusi asju ja liigun edasi.