«Ma nägin tema silmi, tema kaela ja… põmm!» meenutab Johnny Depp esimest kohtumist Vanessa Paradis’ga, kes päästis ta allakäigutrepilt ja andis talle perekonna.
Johnny Depp (48) on aastakümneid olnud üks Hollywoodi edukamaid näitlejaid. «Lollid» aastad seljataga – need hõlmasid märatsemisi hotellitubades ning purunenud suhteid Winona Ryderi, Kate Mossi ja Jennifer Grey’ga – on temast saanud Prantsuse lauljatari ja näitlejatari Vanessa Paradis elukaaslane ja nende laste Lily Rose’i ja Jacki pühendunud isa.
«Kariibi mere piraadid» on teinud temast ka ühe Hollywoodi rikkaima näitleja. Seega saab ta raha kulutada oma lemmikprojektidele, mille hulka kuulub peatselt linastuv «Rummi päevikud» (The Rum Diaries), mis põhineb kurikuulsa USA ajakirjaniku Hunter S. Thompsoni raamatul.
Meeletu minevik
Metsikud mehed meeldivad Johnny’le. Nad meenutavad talle tema enda noorust Kentucky’s, kus ta unistas rockstaariks saamisest. Näitlemisele ei mõelnud ta üldse.
Tema lapsepõlv oli kaugel õnnelikust.
{poolik}
Ema Betty Sue ja isa John Christopher Depp lahutasid, kui ta oli 15aastane. Johnny leiab, et nad oleksid võinud seda varem teha. «Mäletan, et kuulsin neid kaklemas ja mõtlesin: miks te ei võiks lahutada? Nad lahutasid, kui ma olin 15aastane, aga see oli aastaid tulemas.»
Ema haigestus peale lahutust ja Johnny tegi kõik, et ta end hästi tunneks. «Ma sain alles hiljem aega, et leinata purunenud perekonda, ükskõik, kui õnnetu see ka ei olnud,» ütleb ta.
Johnny põgenes omasse maailma. «Ma avastasin 12aastaselt kitarri, ja pärast seda on mitu aastat minu jaoks lihtsalt kadunud. Rääkisin emale augu pähe, et ta ostaks mulle 25 dollarit maksva Decca elektrikitarri. Varastasin noodiraamatu – toppisin selle endale püksi – lukustasin end tuppa, muudkui harjutasin ja ei pistnud aastaid ninagi välja. Ma ei mäleta mingit puberteeti. Ainult kitarri mängimist,» räägib Johnny.
Ta hakkas 16aastaselt Floridas mängima bändis, kukkus koolist välja ja kolis Los Angelesesse. Seejärel tutvustas Nicolas Cage teda oma agendile. Kuulsus ei lasknud ennast oodata – 1987. aastal hakkas ta mängima seriaalis Jump Street ja temast sai teismeliste iidol.
«Ma tundsin, et minust sai kaup, ja see oli tappev. Inimeste keskel muutusin ma närviliseks ja mul hakkas ebamugav. Ainus viis ellu jääda oli juua end pildituks. Ma lasin mitu aastat raisku.»
Armastus esimesest silmapilgust
Hullud ajad lõppesid alles 1998. aastal, mil Depp võttis vastu Roman Polanski kutse filmi The Ninth Gate.
«Olin Costes hotellis,» meenutab Johnny tähtsaimat hetke oma elus. «Ta kandis kleiti, mis jättis selja paljaks. Ma nägin seda selga ja seda kaela, ja siis ta pööras ümber ja ma nägin neid silmi… ja põmm! Minu vaba mehe elu sai läbi. Mul tekkis see tunne – ma ei oska seda päris täpselt seletada – aga mul tekkis see tunne, kui ma temaga kohtusin. Ma nägin teda ja mõtlesin: «Mis minuga toimub?».»
Johnny’t jalust rabanud naine oli Prantsuse lauljatar, modell ja näitlejatar Vanessa Paradis. Nüüd on ta 13 aastat olnud Johnny elukaaslane ja nende kahe lapse ema. Vanessa nõudis, et Johnny hakkaks joomise ja suitsetamisega piiri pidama, trenni tegema ja tervislikumalt toituma.
«Täiskasvanuks saamine ei tähenda, et sa pead tõsisemaks muutuma,» lausub Johnny. «Ma tean 70 ja 80aastaseid mehi, kel on võrratu huumorimeel ja kes on nagu lapsed. Marlon Brando oli nagu teismeline, me naersime ennast kõveraks. Vincent Price oli ka üks kõige naljakamaid inimesi, keda ma tean.»
Johhny perel on mitu kodu – üks Los Angeleses, kaks Prantsusmaal ja üks Kariibi mere saarel. «Ma ei tea, kuidas see asi toimib, aga see toimib suurepäraselt. Meie perekond ei ole tavaline – see on sümmeetriline ja asümmeetriline ja poeetiline ja lõbus. Ma näen, et lapsed on õnnelikud ja terved ja nad kõnnivad õigel teel. Ja siis vaatan ma Vanessat, kes on uskumatult toetav, armastav ja andekas nii mitmel viisil. Me oleme peaaegu 14 aastat koos olnud ja ma suudan vaevu seda uskuda. Mulle näib, et ma leidsin ta alles eile. Klaasike veini või kaks enne õhtusööki on mu lemmikasi. Ja siis vaatame päikseloojangut, samal ajal kui lapsed eemal mängivad. See on paradiis!»
Johnny eeskujud
Hunter S. Thompsoni filmis on Depp juba korra mänginud – 1998. aastal filmis «Hirm ja vihkamine Las Vegases». «Rummi päevikud» räägib Thompsoni nooruseaastatest, kui ta Puerto Rico päikese all rummi jõi ja naisi jahtis.
Depp on lojaalne sõber. Kui Thompson 2005. aastal enesetapu tegi, korraldas ta talle võimsad matused. Johnny tunnistab, et «Rummi päevikud» on tema isiklik järelehüüe «suurele kunstnikule».
Deppi enda suurimaks tööks jääb ilmselt «Kariibi mere piraadid». Kapten Jack Sparrow’d kehastades ammutab ta inspiratsiooni Rolling Stonesi kangelasest Keith Richardsist. «Jube lõbus on, kui Keith ise tuleb võtetele minu isa mängima,» räägib ta. «Viimase filmi võtteil jagasime me lausa vagunelamut. Mul jätkus julgust, et küsida temalt ühe tema laulu akordi kohta. Tema laulus «Make No Mistake» on üks koht, millest ma sotti ei saanud. Ta küsis: «Kas neljas akord?», võttis kitarri ja näitas seda mulle. See on üks neid hetki, mis jääb mulle eluks ajaks meelde. See pilt on mul ka surmatunnil silme ees.»
