«Ma ei matnud kunagi lootust ja usaldasin arste. Mul oli ainult kümneprotsendiline tõenäosus võita lahing leukeemiaga,» räägib Kroonikale oma võitlusest raske haigusega maailmakuulus tenor José Carreras.
Barcelonas sündinud José Carreras (67), kes esineb Eestis 28. juunil, ei ole kunagi lasknud end elu hammasratastel hävitavalt muljuda. Vaatamata väga kasinale lapsepõlvele – tema prantsuse keele õpetajast isa pidi militarist Franco võimule tulles pidama aastaid liikluspolitseiniku ametit ja ema juhatas väikest juuksurisalongi – astus tubli perepoeg José oma esimeses ooperirollis üles juba 11aastaselt.
Eestlased armastavad pidada end laulurahvaks. Millised on olnud sinu kokkupuuted eesti muusikaga?
Mulle on teada eestlaste suur laulukirg – eriti nende tahtmine koorides laulda. Ma tean teie prestiižse laulu- ja tantsufestivali kohta! Kui aus olla, siis ei tea ma aga suuremat teie kauastest folkloori traditsioonidest. Ma soovin sellest rohkem teada saada, kui tulen Eestisse. Aga üldiselt rääkides: muusika on midagi, mis ületab kõik barjäärid, ja muusika on kõikide jaoks. Muusika on ainus keel, mida mõistavad kõik.
Mis on sinu elus suurimad rõõmud?
Esiteks, laulmine on mu elu suurim kirg. Ma olen õnnega koos, et saan teha, mis mulle kõige enam meeldib – laulda! – ja kirsina tordil, saada selle eest ka makstud. Ja loomulikult on elus suurim õnn olla terve. Ja minu imeline perekond, imelised lapsed ja lapselapsed on väga olulised.
Sa võitlesid end verevähilt tagasi tervisele. Mis aitas sind selles katsumuses raskustest üle olla?
Mina ei matnud kunagi lootust ja ma usaldasin arste. Mul oli ainult kümneprotsendiline tõenäosus võita lahing leukeemiaga, aga hetkest, mil see avastati, olin valmis võitlema. Ravi jooksul mängis muusika minu jaoks suurt rolli, see oli mulle väga oluline. Näiteks mängisin ma mitmeid kordi läbi Rahmaninovi klaverikontserti. Muusikal on tervendav toime. Ja, tunneli lõpus on alati valgus…
Pärast haiguse seljatamist keskendusid vähiennetusse panustavale heategevustööle. Mis on sind sel teekonnal enim inspireerinud?
Kui olin haige, sain ma palju abiks olevat toetust inimestelt üle maailma, nii et mul tekkis tunne, et pean andma inimestele midagi tagasi, juhul kui paranen. Osavõtliku kaastunde foon oli minu jaoks tohutu. Kui olin Seattle’is ravil, sain ühe ainsa päeva jooksul 140 000 kirja ja postkaarti! Inimesed süütasid kirikutes küünlaid… Tundsin ühiskonna ees suurt tänuvõlga, ja see oli põhjus, miks otsustasin asutada Carrerase Leukeemia Fondi. (Carreras Leukemia Foundation) Sel aastal tähistame 25ndat aastapäeva! Kontsertidega, TV Galaga Saksamaal ja samuti paljude inimeste suure abiga paljudest maadest võib meil olla seni kogutud juba rohkem kui 230 miljonit eurot, mis on investeeritud kliinikutesse, luuüdi andmebaaside loomiseks, teaduslikuks uurimustööks jne. Me eesmärk on jõuda ühel päeval selleni, et leukeemiast saab täielikult ravitav haigus. Paljud eesmärgid sel teel on juba saavutatud, aga ees on veel minna pikk tee…
Kuidas oled oma lapsi suunanud, eluks ette valmistanud?
Kui ma olin noorem ja alles alustanud oma rahvusvahelist karjääri, ei olnud mul piisavalt aega olla oma lastega. Tänasel päeval ma kahetsen seda. Aga neil oli imeline ema, kes suunas neid väga hästi. Mu kaks last, Julia ja Albert, on tõesti suurepärased, ja neil mõlemal on juba endalgi lapsed, nii et ma olen väga uhke vanaisa… Mu poeg on advokaat ja mu tütar on praegu kodune, kasvatamas oma kolme last. Kummalgi mu lapsel pole vokaalset annet – see tähendab, et nad on normaalsed inimesed. (Naerab)
Kust jaksu ja lõõgastust ammutad?
Ma harrastan veidi gümnastikat ja ujun oma basseinis, kui olen kodus. Üritan ette võtta ka jalutuskäike – kui vähegi võimalik! Veidi värsket õhku hingata on oluline, eriti kui pead muidu hotellides konutama… Lõõgastumiseks meeldib mulle lugeda raamatuid, armastan vaadata fime ja jalgpallimänge. Kuna olen huvitatud ka modernsest kunstist, siis käin regulaarselt nautimas näitusi-väljapanekuid.
Millise muusika saatel sina oma unistustesse triivid?
Võib-olla see kõlab veidi igavalt – aga mulle meeldib kuulata klassikalist muusikat isegi kodus. Mõnikord kuulan tunde suuri muusikalisi artiste minevikust, nagu tenor Stefano ja teised. Teinekord kuulan sümfoonilist muusikat – ja ainult harvadel puhkudel näiteks Tom Jones`i, Elton John`i, Sting`i ja Frank Sinatrat.
Kuidas on aastate jooksul muutunud see, mida sa muusikast otsid?
Ei, see ei ole muutunud. Olen ikka see, kes olen olnud terve oma elu – klassikalise muusika andunud fänn. Ma pean näiteks ooperit kõige täiuslikumaks kunstivormiks, kuna see koosneb draamast, muusikast, lavastuslikest elementidest – ükski teine kunstivorm ei paku seda mitmekülgsust. Tänasel päeval on minu jaoks väga oluline, et ooperi libreto mind paeluks. See on põhjus, miks otsustasin esineda järgmisel aastal uues modernses ooperis «Kadunud lapsed». Karakter, mida seal kehastan, on minu jaoks väga põnev. See on tõestisündinud lugu, mis baseerub viimaste aastate jooksul tehtud avastustel. Nimelt kadusid Franco režiimi all Hispaanias paljud lapsed… Ja nad leiti hiljem elamas kloostrites. (Militarist Francisco Franco haaras pärast Hispaania kodusõda 1939. aastal diktaatorina võimu, kus ta püsis oma surmani 1975. aastal – toim.)
Millised on sinu tarkuseterad noortele muusikutele, kes alles pürivad edule?
Ei olegi mingeid tarkuseteri, noortele artistidele on väga raske nõu anda. Aga üks kehtib kõikidele lauljatele: ilma distsipliinita ei tule mingit kauakestvat karjääri. Ärge unustage, et meie, lauljad, kanname oma instrumenti kaasas 24 tundi päevas – ja seda saavad halvasti mõjutada paljud asjad, näiteks tolm, õhukonditsioneer jne. Ja häält võivad samuti mõjutada vähene uni, alkohol. Seepärast ma ütlengi, et distsipliin on võti pikema karjäärini. Talent on nõutav kvalifikatsioon. Ja lõpetuseks: kõike paremat sulle ja Kroonika lugejatele!
