Jõulud jaanuaris ehk üks päev second-hand poes müüjana

Taaskasutust propageeritakse igal sammul. Publiku reporter Stella K. Wadowsky veetis ühe päeva second-hand poes USA Today müüjana. Milliste ülesannetega tuli rinda pista? Kuidas kliendid tingivad? Millega üks moodne sekkar üllatab? Milliseid vihjeid annavad heaks šopinguks kliendid?

VAATA VIDEOST:

Jõulud jaanuaris

Kell 10 avatakse Tallinnas, Juurdeveo tänaval asuv USA Today kauplus.Esimesena ootavad mind kaks kasti, mis tuleb koos teiste müüjatega avada.

Suured pappkastid on kõvasti kinni teibitud, need tuleb lahti lõigata ning sisu sorteerida. Kasti avamisel valdab mind pidulik tunne ja kerge põnevus - nagu avaks jõuluhommikul suurt kingipakki, kust üllatused otsa ei saa. Mind tervitavad kampsunid, kleidid ja kostüümid.

Rõivad tuleb kastist välja võtta, riidepuule panna ja triikida.

Järgmiseks tervitab mind aurutriikraud, mis esialgu vaid uniselt turtsub. Riided tuleb triikida - põrgu neile, kes muidu triikimist vihkavad ja paradiis sellele, kes triikimist kunstiks peab.

Viis minutit pärast triikraua sisselülitamist on ta minuga juba leplikum ja valmis koostööks. Esimest kleiti triigin tervelt 20 minutit.

"Kas sul on abi vaja?" küsib teine müüja osavõtlikult. Temal kulub sellise kleidi triikimise peale kiired kolm minutit. Kuid õige pea läheb ka mul triikimine kergemalt.

Sõpru haarab ahnus

Vahepeal annan Facebooki kontol oma uuest töökohast teada, kutsun sõpru poodlema ja sätin üles paar pilti,
kus poseerin isuäratavate kleidikestega.

Nii. Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sina!

Minu sõpru haarab ahnus. Paar ablast plikat, sellist nagu ma isegi,
helistavad ja nõuavad, et ma paneks OTSEKOHE parema kraami
kõrvale. Kui ma uurin, mida nad täpsemalt soovivad, vastatakse, et pane KÕIK hea lihtsalt leti alla. Nagu vanal heal nõukaajal ...

Pilt hakkab taskusse minema

Kell läheneb kahele päeval ja ma üritan saada selgeks, kuidas riietele turvaelemente külge sättida. Jah, see on second-hand kauplus, kus enamikele riietele pannakse ka turvaelement. Kuulen müüjatelt, et kui aastapäevad tagasi paigaldati nende poodi turvaväravad, jäid osad kliendid vargusega vahele.

Nagu selgub, olid mõned püsikliendid harjunud koti asju täis toppima ja maksma vaid ühe toote eest. Turvavärav tegi sellisele tegevusele otsustava ja piinliku lõpu. Näiteks kui üks proua avastanud, et ta on vargusega vahele jäänud, jooksnud ta poest välja ja peitnud end parkimisplatsil oma auto taha. Proua oli ilmselgelt kaotanud nii pea kui ka igasuguse väärikuse. Rohkem pole teda kaupluses nähtud.

Turvaelementide lisamine ei taha edeneda ja ühel hetkel tunnen, et pilt hakkab taskusse minema. Mind haarab veider nõrkus ja pea käib ringi.

Teepausi ajal tunnen, et istumine on igati mõnus tegevus. Seni olen neli tundi jutti seisnud. Keegi pole keelanud mul vahepeal ka istuda, aga ma olen peamiselt agaralt triikinud.

Klient tingib

Tagasi tööpostil tuleb hakata rõivastele hindu määrama. Mul on ees hinnakiri - kõige odavam asi on 0,09 senti. Ralph Laureni roosa kleidikese hindan 10.90 euri. Kleit on uus ja hind tundub mõistlik.

Paljud riided, mille hulgas on ka selliseid kaubamärke nagu Brooks Brothers, VILA Clothes; H&M, Neiman Marcus, saavad hinnaks 2.90, 3.90 ja 4.90. 

Ja siis usaldatakse mulle esimene klient, kellele kaup müüa. Tal on pisut ründav ilme ja peagi selgub põhjus - naine tahab tingida. Kliendile tundub, et seeliku lukk ei käi piisavalt sujuvalt. Türkiissinine velvetseelik on uus ja sildiga, Neiman Marcuse eksklusiivsest kaubamajast. 

Ma seletan kliendile, et seelik on originaalis maksnud 225 dollarit ja mõtlen samas, et miks ma seda ise varem ei märganud ...

Lõpuks saab klient seeliku kätte summaga 2.90 euri, ta kingib mulle tänuliku naeratuse ning purjetab poest enesekindlalt minema.

Minu saak

Saanud kliendi saagist innustust purjetan ka ise lettide vahele tuhnima. Tütar on mind hommikul saatnud tööle sõnadega: "Emme, too mulle palun mänguasi!"

Poes ootavad paljud lelud endale uusi sõpru - Barbied (2.90 eur), kõikvõimalikud karud (hind alates 50 eurosenti) ja ... Jah! Mu pilk ei peta mind - Petshopi maja! Hind 3.90.

PetShopi ajastul, mis on vist paljude väikelaste kodudes võimust võtnud, on see hea saak!

Kuldklient annab nõu

Nüüd on aeg on riided välja viia. Üks proff klient jälgib kotkapilgul kuhu uus kaup pannakse ning lendab kohe peale. Nagu ma sel päeval aru saan, peatuvad selle second-hand poe ees autod, mida võiks oodata hoopis mõne eriti eksklusiivse butiigi ees.

Üks klient ütleb, et kammib kaltsukad läbi üle päeva. "Hasardist. Vaatan, et kas on häid kaubamärke," räägib ta avameelselt ja loetleb üles mõned parimad leiud - Charles Jourdani saapad, Prada kingad, naaritsa kasukas ja palju muud. 

"Chaneli kingad sain kord kah! Nendega oli veel selline lugu, et üks naine proovis neid ja arutas sõbrannaga, kas sobivad või mitte. Ma jälgisin seda eemalt. Aga tuleb teha nägu nagu sa poleks asjast huvitatud. No siis see naine pani kingad korraks aknalauale. Ja ma võtsin need kohe endale," kirjeldab maasturiga poe ette sõitnud kuldklient. Ta räägib Chaneli kingade jahtimisest nii pühendunult nagu oleks safaris lõvi maha lasknud.

Kui käe all läheb soojaks ...

Päev hakkab läbi saama. Virn asju on triigitud, sildistatud ja müüki pandud.

Jaa. Jutt sellest nagu second-hand poes riided haiseksid ei pea paika. Vähemalt mitte selles poes, kus mina päevakese töötasin. 

Pole kahtlust, et need inimesed, kes oma riided, kingad, kotid ja muu teele panevad, on oma asju armastanud ja soovivad nendele ka hiljem head käekäiku. Sellest kõneleb tõik, et osadel riietel on juures sildike, et nad on enne taaskasutusse andmist käinud keemilises puhastuses.

Millist nõu anda aga neile, kes pelgavad, et teiste kantud asjades võib olla halb aura? Enne, kui poest lahkun, küsin seda ühelt muhedalt karakullkasukaga daamilt. Ta vaatab mind üllatunult üle oma prillide ja vastab sosinal: "Kas sa siis ennast ei usalda? Hoiad asja natuke käes ja kui see ikka käe all soojaks läheb, siis tead, et see on sinu asi!"