"Mina ja Herkel lösutame laudadel (sihukesed klapiga, nagu nõukogude ajal algkoolis), Ene aga lebab hallitaval välivoodil, mis kägiseb nii, et vaevalt kuulen, mida unes räägime.
Jutt on huvitav, filosoofiline ja eksistentsiaalne korraga: me arutame, kas inimkond üldse saab aru, mis temaga toimub."

"Herkel: "See, mis täna tundub inimkonnale normaalne, poleks kollektiivselt võttes talle veel eile pähegi tulnud. Või kui, siis ainult mõttetutele üksikisikutele."
Mina: "Mis siin inimkonnast. Võtame näiteks Ergma. Kui keegi oleks talle 20 aastat tagasi öelnud, et ta pikutab Tartu Ülikooli fujaees lõkke ääres välivoodil ja supp hakkab sealjuures juba valmis saama, mis ta oleks siis teinud?"
Ergma: (Lühikese viivituse järel) "Ma oleks uhkusest lõhki läinud!"".

Kas vaevatud noorele riigikogulasele kuluks ehk puhkus ära?