Julia Roberts on kinolinal laineid löönud peaaegu veerand sajandit. Nüüd mängib ta peaosa hoopis teises valdkonnas – kodus pere keskel.
Raske on uskuda, et Julia Robertsi (43) esimesest filmist Mystic Pizza on möödas 23 aastat. Sestsaadik on ta mänginud rohkem kui 30 filmis, kandideerinud kaks korda Oscarile ning võitnud neist ühe. Ja tema jalad on endiselt puusast varbani 112 sentimeetrit pikad!
Pärast suhteid näitlejate Kiefer Sutherlandi ja Matthew Perry’ga ning kaheaastast abielu kantrilaulja Lyle Lovettiga on Julia õnnelikult abielus operaator Danny Moderiga, kellega ta tutvus filmi The Mexican võtetel. Paaril on kuueaastased kaksikud Hazel ja Phinnaeus ning nelja-aastane poeg Henry.
Kõmulehed on viimasel ajal rääkinud Julia kummalistest iluharjumustest – näitlejatar ei kasuta deodoranti ja käib duši all nii harva kui võimalik, et vett kokku hoida.
«Mulle ei meeldi sellest rääkida,» ütleb ta. «See lihtsalt ei ole minu stiil.»
Kuid mõningatest asjadest ta siiski räägib... oma sõnadega, ilma vahendajate abita.
Ma ei saa enam käed rüpes istuda.
Ilmselt oli mul enne laste sündi kotitäite kaupa vaba aega, aga ma ei tea, mida ma sellega tegin ja ma ei osanud seda hinnata. Aga see oli suurepärane vahetuskaup! Mul pole aega, et pediküüri minna, aga ma olen õnnelik! Keda huvitavad jalad?
{poolik}
Ma loodan, et leidub inimesi, kes nõustuvad, et ma olen elus ka häid asju teinud.
Aga tegelikult olen ma sündinud armastama seda meest ja olema tema naine.
Danny on mu parim sõber, minu tõehetk.
Ja selle peale annab ehitada terve elu.
Kas poistele makstakse rohkem?
Jah. Kas meile kõigile makstakse liiga palju? Jah.
Üks kõige õelamaid asju, mida inimesele öelda saab, on: «Sa näed väsinud välja.»
Miks inimesed nii ütlevad? Lihtsalt öelge mulle, et ma näen välja nagu ema. Ärge öelge mulle, et ma näen väsinud välja.
Ma ei nimetaks ennast naiseks.
Ma olen midagi tibi ja mõrra vahepealset. Ma olen oma ilusse kasvanud. Ma olen lihtsalt üks Georgiast pärit tüdruk, kellel oli suur, absurdne unistus.
Paparatsod ei käi mul enam kannul.
Ainult mõned uimasemad on veel jäänud, kes ei saa aru, et ma pole see, kelle kannul käia.
Ma arvan, et aeg, kui me mõtlesime: «Oh, ma saan 40aastaseks ja kõik on läbi», on möödas, sest parimad näitlejatarid, kes ikka veel töötavad, on Susan Sarandon, Frances McDormand, Meryl Streep, Annette Bening ja Holly Hunter.
Ükski neist pole 30aastane. Kus on 20aastaste filmid? Neid pole. Vähemalt mitte nii palju kui siis, kui ma olin 20ndates eluaastates.
Kahju, et me elame sellises paanilises, düsmorfses ühiskonnas.
Naised ei anna endale isegi võimalust näha, millised nad vanemana välja näevad. Ma tahan, et mul oleks aimu, milline ma välja näen, enne kui ma end siluma hakkan.
Hollywoodis on vist väga raske olla noor naine.
Need tüdrukud on nagu luubi all – kõik, mida nad kannavad, iga viimne kui detail lahatakse läbi. Ma ei tea, kuidas nad vastu peavad. See lihtsalt peab tekitama ebakindlust. Või siis on neil hea kasvatus ja head väärtused, mis aitavad neil end kaitsta. See on kindlasti raske.
Mulle ei antud filmist Pretty Woman ainsatki riidehilpu.
Aga ma sain endale kõik pulmakleidid filmist Runaway Bride. Nad on mul garaažis kastides. Ma ei ole neid kunagi avanud. Kui Hazel pikemaks kasvab, saab tal olema lõbus. Ta võib sõbrannadega maskeraadi korraldada.
Brad Pitt on armas, aga seda olen ma alati teadnud.
Aga filmivõtetel inimesed mõnikord muutuvad. Brad on kõige päikeselisem mees, keda ma tean.
Kui sul on neli inimest, keda riietada ja uksest välja saata, ei jää sul enda jaoks eriti aega. Nii see kord juba on.
Aga ma pole kunagi end turuleminekuks üles löönud, nii et selles osas pole midagi muutunud. Kui ma silmakreemi kasutada saan, siis mul on tunne, et olen ennast ületanud.
Lapsed on tõelised inglid, nad on imelised.
Kaos ja vaikus, mis meie majas tekib, on taevalik.
Danny on mees meeste seas.
Ta on truu valikutele, mida on teinud. Ta ei süüdista neis kunagi kedagi teist. Ma ei ole sellist inimest varem näinud.
