Julianne Moore on Hollywoodis üks väheseid näitlejatare, kes julgeb olla keskealine. Võibolla sellepärast pole tal põhjust kurta rollipuuduse üle?
Julianne Moore'ile (49) meeldib portreteerida naisi, kes on sattunud keerulistesse abieludesse või peresituatsioonidesse. Uues filmis The Kids are All Right kehastab ta näiteks lesbilist kahe lapse ema. Ta on mänginud ka koduperenaist, kes rikub abielu mustanahalise mehega (Far From Heaven), naist, kes püüab tõestada oma mehe truudusetust, palgates teda võrgutama eskorttüdruku (Chloe), tõelist armastust ihkavat pornostaari (Boogie Nights) ja homoseksuaalsesse mehesse armunud naist (A Single Man).
Ameerikas kütab geiabielu teema kirgi ja Julianne teab, et uuele lesbifilmile võidakse kergesti külge pookida poliitiline alltekst. Tema sõnul on see film aga hoopis ood perekonnale hoolimata sellest, et perekonna moodustavad kaks naist.
«Ma ei usu, et režissöör Lisa Cholodenko otsustas teha poliitilise filmi,» ütleb ta. «Aga nagu Tolstoi ütles: «Õnnelikud perekonnad on kõik ühesugused.» See on õnnelik perekond. Neid vaadates saab selgeks, et see on nagu iga teine perekond. Minu tegelaskuju on lesbiline. Ja siis? Ta on ema, tal on töö ja ta tegeleb asjadega, millega me kõik tegeleme. See, et ta on lesbi, on vaid osa temast.»
{poolik}
Töömesilane
Julianne on sündinud sõjaväelase perekonnas kolmest lapsest vanemana. Isa töö tõttu elas ta lapsepõlves 18 kohas. Punased juuksed on ta pärinud oma šotlannast emalt. «Koolis mind muidugi narriti,» räägib ta. «Tahad ju olla brünett või blond nagu kõik teised. Aga ma sain sellest kiiresti üle. Ja nüüd mul on tütar, kel on tumepunased juuksed ja poeg, kel on helepunased juuksed, ja minu meelest on see lihtsalt ilus.»
Bostoni Ülikoolis näitekunsti õppinud Julianne teenis nooruses leiba ettekandjana. «Ma olen töömesilane,» ütleb ta. «Olin hea ettekandja, sest kui mul midagi teha palutakse, teen ma selle ära, mis ka ei juhtuks.»
Perekond on Julianne'ile prioriteet number üks. Ta teab omast käest, et ka see on raske töö. 22aastaselt abiellus ta režissöör John Gould Rubiniga ning lahutas kümme aastat hiljem. Miks abielu purunes, hoiab ta enda teada, kuid ta on korduvalt rääkinud, et nooruses domineeris tema elus töö. «20ndates eluaastates keskendusin ma oma karjäärile ja jätsin isikliku elu unarusse,» tunnistab ta. «Aga siis ühel hetkel avastad, et elada on ka vaja.»
Teise abikaasa režissöör Bart Freundlichiga tutvus ta 1996. aastal tema filmi The Myth of Fingerprints võtetel. See oli armastus esimesest silmapilgust. «Mingil põhjusel arvame me, et see tähendab kokkujäämist kogu eluks,» ütleb ta. «Aga armastus esimesest silmapilgust võib kesta ka ainult kaks nädalat. Inimesed hüppavad suhetesse, aga kas need suhted ka toimivad, on juba teine teema.»
Perekeskne
Julianne'i ja temast kümme aastat noorema Barti suhe toimis. Nende esimene laps, poeg Caleb, sündis 1997. aastal. Tütar Liv saabus 2002. aastal ja aasta hiljem nad abiellusid. Nüüd elavad nad Manhattanil ja väldivad meelelahutusäri nii palju kui võimalik. «Meil ei ole lapsehoidjat. Me teeme abikaasaga mõlemad süüa. Me viime lapsed kooli, käime poes ja teeme kõike seda, mida tavalised perekonnad teevad. Kui me välja läheme, kutsume kellegi lapsi hoidma. Meil on kena maja ja me tunneme, et meil on vedanud. Me tunneme oma naabreid, me tunneme inimesi, kes peavad kohalikku poodi. Ma käin koos tütre, tema sõbranna ja sõbranna emaga igal reedel ühes ja samas kohas lõunat söömas. Mul on vedanud, mu elu on paindlik. Me kõik peame töötama, et leiba teenida. Paratamatult tekib küsimus, kuidas seda kõike tasakaalus hoida? Lihtsalt tuleb leida see viis.»
Suhted on Julianne'i meelest heitlikud asjad. «Suhted muutuvad,» ütleb ta. Eriti, kui mängu tulevad lapsed. «Inimene valib partneri, sest ta tahab temaga koos olla. Aga lapsed toovad suhtesse uue elemendi. See, mis algab armastusega, muutub suureks eluvalikuks, suureks ettevõtmiseks. Perekond on meie elus suur narratiiv. Ma tõesti tahtsin saada emaks.»
Õnneliku abielu valemit ta sellegipoolest ei tea. «Ma ei tea, mis on õnneliku abielu saladus. Me kõik püüame,» ütleb ta.
Väärikalt vanaks
Julianne ei kurda rollide vähesuse üle vanemas eas, nagu paljud tema eakaaslastest Hollywoodi kolleegid. Kuidas ta saakski, kui talle kukuvad sülle parimad rollid? Tom Fordi draamas A Single Man kehastas ta partnerit leinava homoseksuaalse mehe parimat sõbrannat, kes on mehesse armunud, teades samal ajal, et seksuaalselt see suhe ei toimi.
«Keskiga on huvitav aeg,» tõdeb Julianne. «Sa oled teadlik, mida sa oled saavutanud ja samal ajal mõistad, et suurem osa elust on möödas. Kui inimesed ütlevad: «Ma ei ole keskealine,» mõtlen ma alati: «Kui vanaks te arvate, et te elate?» Elu on põnev, kui sa sellesse vanusesse jõuad - ma olen keskealine - sest sa tead, mis su elus on märkimisväärne. Viimases paaris filmis olen saanud uurida asju, millele ma mõtlen ja millele mu sõbrad mõtlevad.»
Niisiis on Julianne otsustanud vananeda väärikalt. Ta ei usu ilukirurgiasse. «Inimene saab elada ainult olevikus, see on kõik, mis tal on,» ütleb ta. «Asi pole vananemises, asi on surmas ja selles, kui kaugele sul lastakse minna. Mitte kõik ei pääse nii kaugele kui nad tahaksid. Kui sa ei suuda 40ndates eluaastates olemist hinnata siis, kui sa oled 40ndates eluaastates, on see väga rumal, sest sinna tagasi sind enam ei lasta. Me kõik tahame head välja näha, aga me peame meeldima endale sellistena, nagu me oleme ja me peame oma eluga edasi minema.»
