«Tulin New Yorki, et saada järgmiseks Barbra Streisandiks. Ja avastasin, et maailm ei vaja teist Streisandit,» tunnistab Ameerika muusikalitäht TONI DOLCE. Nüüd aga valiti ta tuhande laulja hulgast «Ooperifantoomi» peaosatäitjaks. Detsembris toob Jüri Makarov lavastuse meile Saku Suurhalli näha.
Hanna-Liina Võsa, Maarja-Liis Ilus, Eda-Ines Etti, Laura Põldvere... Kes kõik pole meiltki Ameerikasse, maailma muusika(li)meka poole samme seadnud. Kui ränkraske paistab
läbimurre aga sealsele kohalikule noordiivale? Kroonika helistas itaalia-poola verd ameeriklannale Toni Dolcele (29) tema koju New Yorki.
Kõigi aegade muusikal, mis on sind tõesti pisarateni liigutanud?
Pisarateni?! «The Woman in White»... Ei, tegelikult oli see Webberil kohutav muusikal. Tõmba maha! Aga... hiljuti Broadwayl taas lavale toodud «Gypsy», Patti LuPone'i endaga Mama Rose'i osas... Lõpp võttis pisara silma, lõikas luust ja lihast läbi. Selles muusikalis on ema ja tütre keerulised suhted tõesti huvitavaks välja mängitud!
(Styne & Sondheimi muusikal aastast 1959 põhineb striptiisikuninganna Gypsy Rose Lee mälestustel, keskendudes tema võimuka ema pingutustele oma tütred iga hinna eest lavale saada. Mama Rose'i
nimi on saanud showbizis «vintskeima ema» sünonüümiks. «Gypsyt» on nimetatud kõigi aegade üheks parimaks muusikaliks - Ameerika muusikaliteatri vasteks «Kuningas Learile». Rose'i aga üheks harvaks tõesti keeruka karakteri näiteks Ameerika muusikalis - M. K.)
#end#
Millise muusikalitegelasega oled end samastanud - ära tundnud oma elu loo?
Muidugi «Ooperifantoomi» Christine. Ka minul puudub elust isa. Christine'il suri ta varakult. Minu isa küll elab, aga me ei suhtle... Christine ju samamoodi otsib kedagi, kes
juhataks teda elus-maailmas edasi. Ta tunneb, et tal on annet, aga ei tea, kui palju on selles väge ja kuidas seda kasutada. Minagi olen kogu elu otsinud seda, kes näitaks mulle õige teeotsa kätte.
Mängitud rollidest: «Minu veetleva leedi» Eliza Doolittle või «Heliseva muusika» Maria von Trapp - kumba on sinus rohkem?
Neist kahest rohkem Maria. Kasvasin usklikus peres. Ja ma unistasin aastaid väikelinnast lahkumisest. Tegingi seda. Algul teenisin samuti lapsehoidjana ja laulsin oma kasvandikele...
Nüüd aasta eest nägin ka ise lõpuks Austriat. «Heliseva muusika» linna Salzburgi ma seekord veel ei jõudnud. Olin Lõuna-Austrias, aga sealsedki Alpi maastikud vastasid vägagi mu unistuste ettekujutustele. Imeline kogemus vabas looduses näha lõpuks oma silmaga seda maad!
Täpsemalt olin Klagenfurdi kandis. Ilmselt oled kuulnud uudistest sealse liidumaa kuberneri Jörg Haideri salapärasest hukkumisest autoavariis. Mina laulsin talle kuberneriballil, olin kutsutud sinna aukülalisena. Ja nüüd on see mees surnud...!
Aga «Naljakas tüdruk» Fanny Brice - su absoluutse lemmiku Barbra Streisandi läbimurderoll...
Muidugi! Fanny puhul on tore see tema juudi chutzpah. Nende keeles märgib see söakust. Pluss kapaga annet. Mina pole nii jultunult hulljulge nagu Fanny ega väliselt nii enesekindel. Ka pole ma nii kõva komöödianäitleja, pigem esimese armastaja tüüp. Ja ta on ka palju kõhnem kui mina! (Naerab.)
Kasvasin Barbra Streisandi lauludega, kodus mängis ema aina tema plaate. Armusin tema häälde. Eriti läks hinge just «People» filmist «Naljakas tüdruk». Kui lihtsates sõnades sügav sõnum: people who need people are the luckiest people in the world. Õnnelikud on need, kes saavad elada teistele enda kõrval...
Milline Ameerika kokteil voolab sinu veres?
Pooleldi olen itaallanna, nagu mu nimi Dolcegi ütleb. Ema poolt olen poolakas. Need maad on mul Euroopas veel avastamata. Ainult üks öö Veneetsias, autoga sinna ja tagasi.
New Yorki õnne otsima saabusid sina väikelinnast Fredoniast. Sestap on sul lemmikfilmina kirjas «Little Miss Sunshine»?
Jah, nagu Olive Hoover! Ka mina polnud plikast peast väga veetlev ega populaarne. Keskkoolis omas ringis küll, aga mitte nii, et kõik oleks kippunud mu sõbraks. Samuti olin vaesest perekonnast. Mul oli kaks venda ja üks poolõde. Fredonia oli küll linn, aga meie kodu oli linna piiril kõnnumaal. Kasvasime
farmis.
Nüüd valiti sind Christine'i rolli tuhande seast! Mis imet ettelaulmisel tegid?
Valiti täpselt mu sünnipäeval - elu parim kink!
Mida ma tegin - astusin sisse ja laulsin «Art Is Calling For Me». See on Victor Herberti koomilisest ooperist ja algab sõnadega: I want to be a primadonna, art is calling for me... (Tahan saada primadonnaks, kunst ootab mind...) Ju siis mõjus.
(Naerab.)
Kes seisab ooperifantoomina Toni Dolce selja taga?
Suurejooneline küsimus. Kahjuks ei saa sama suurejooneliselt vastata. Õpetanud on mind üsna paljud, mu hääleseadja... Aga lausa Fantoom? Eks osalt on jumal olnud mulle isa eest. Teisalt mu tädi, isa õde Donna. Muidugi püüdsid vanemad ka omal moel mind elus edasi aidata. See polnud päris see, mida mina vajasin. Aga tädi Donna tõesti juhtis-suunas mind. On vaat et mänedžeri eest ja mis kindel - mu teine ema!
Tädi Donna kõrval oled nimetanud teiseks kangelaseks Dawn Taylorit. Kes on see mees?
(Naerab.) Sa käisid mu MySpace'i leheküljel! Oi, tore! Aga ei, Dawn on naisenimi. Dawn on minust paarkümmend aastat vanem. Kohtusin temaga kiriku kaudu, kui õppisin veel ülikoolis. Ta teeb palju misjonäritööd: Uus-Meremaal ja paljudes teistes maailma paikades. Imetore naine. Mind on ta suunanud olema rohkem kui pelgalt laulja, nägema maailma laiemalt.
Üht ja õiget sa leidnud veel pole?
Abiellunud veel pole. On härrasmees, kellega me kohtume.
On ka tema muusikamaailmast?
Kindlasti nägid ta pilti, kui mu MySpace'is käisid... Edaspidi pean olema ettevaatlikum, vaatama, mis üles riputan. (Naerab.) Ta on elukutseline tuubamängija New Yorgis.
Võitsid saates «Kes tahab saada miljonäriks» 25 000 dollarit. Mis küsimusega alt läksid?
Olgugi et Denver on kuulus kui osariigi pealinn, mis paikneb miili kõrgusel merepinnast - milline USA osariigi pealinn asub tegelikult veel kõrgemal? Valikud olid: Helena, Cheyenne, Salt Lake City või Olympia. Mina vastasin, et Utah' pealinn Salt Lake City, õige oli aga Wyomingi pealinn Cheyenne.
Võiduraha kulus?
Euroopa-reisile. Käisin seal juba varem, aga see neelas palju raha ja mina maksin krediitkaardiga. Nii et väga igav vastus - võla maksmiseks. Reis ise - Austria, Saksamaa, sõbrad - olid seda väärt.
Veel lugesin: kui saaks valida, kohtuks sa Barbra Streisandi, Madonna ja Condoleezza Rice'iga. Mida tahad teada?
Streisandilt küsiksin nõu, kuidas saavutada laiemat haaret kui ainult hea laulja, et suudaksin oma tegevusvaldkondi laiendada. (Lisaks laulmisele-näitlemisele on Streisand pannud end maksma ka filmilavastaja ja produtsendina, samuti poliitikategelasena. - M. K.) Ja kuidas koguda enda ümber tõesti ainult need head inimesed, keda saab usaldada.
Madonnalt... (Muheleb.) Kuidas ka tema eas veel nii hea välja näha.
Condoleezzalt, miks ta haakis end George Bushi sappa. (Naerab südamest.)
Sinu listist ma ei leidnud «Ooperifantoomi» originaalmuusat Sarah Brightmani...?
Tõesti mitte. Lapsena kuulsin teda raadiost, laval pole näinud. Tema hääl kuidagi ei haaku minuga.
Külmavõitu.
Ma tean. Aga kes olen mina seda ütlema?
Ütleme siis, et ülimalt tehniline hääl.
Jah, väga tehniline. Muidugi on ta huvitav naine, aga tunnen, et ma ei haaku temaga inimlikult.
Kellega maailmakuulsustest on sul olnud rõõm juba kohtuda?
Oktoobris 2006 oli mul rõõm ja au laulda Paul McCartney enda ees - tema klassikateose «Ecce Cor Meum» esmaesitusel New Yorgi Carnegie Hallis.
Jalustrabav kogemus! Osales palju nimesid. Pärast kontserti tuli ta ise lava taha ja suudles järjest kõiki.
Isegi proovis istus ta viis tundi vaikselt sekkumata lõpuni. Imetlesin rockmuusika kuningliku pea alandlikkust ja tagasihoidlikkust. McCartney on ju legend, aga nii häbelik. Ometi oli temas tunda väge. See üllatas, tõesti üllatas!
Mida Eesti kohta tead?
Eriti ei tea. Kui sain teada, et tuleme «Ooperifantoomiga» detsembris Tallinna, rõõmustasin, et jälle üks uus paik. Läksin õhinal internetti. Kindlasti lugesid sa minu kohta internetist, et ma olen lõpetanud Põhja-Carolina ülikooli rahvusvaheliste suhete erialal. Ma ei
taha mitte ainult laulda maailma erinevates paikades, vaid tõesti ka erinevatest rahvustest inimesi suhtlema panna.
Otsisin internetist välja teie teatri- ja muusikamuuseumi. Leidsin ka looma- ja botaanikaaia. Ja ühel õhtul tahan end kostitada Kolme Õe hotelli veinibaaris. On seal tore? Ja millist spaad sa mulle lõõgastumiseks soovitad? Kalevi kohta lugesin erinevaid kommentaare...
Suurim erinevus ameeriklaste ja eurooplaste vahel?
Tundub, et eurooplased eristavad paremini tööd ja puhkust. Oskavad hinnata ja nautida paremat toitu, veini, kunsti, keelt ja kultuuri. Nii et ootan väga kohtumist eestlastega, et õppida tundma, kuidas teie elate.
Senise karjääri tipp, mille üle kõige uhkem oled?
Ütleksingi, et Christine «Ooperifantoomis» - seni parim, mis minuga juhtunud. See muudab veel mu elu.
