«Ma ei taha lolli jutu peale lihtsalt kena inimest mängida, kuigi seda soovitatakse,» ütleb skandaaliga rahandusministri kohalt tagasi astunud Jürgen Ligi.

Kui Eestis valitaks aasta inimest, nagu teeb seda Briti mõjukas ajaleht The Times, oleks reljeefse ütlemise poolest tuntud riigimees Jürgen Ligi (55) üks suursoosikuid. Haridusminister Jevgeni Ossinovski nimetamine «sisserändaja pojaks roosast erakonnast» maksis Ligile ministrikoha ja raputas ühiskonda rohujuure tasandil.
2005. aastal küsis Urmas Ott saates «Happy hour» äsja esmakordselt ministriks määratud Ligilt, mis võib talle saatuslikuks saada. Ligi arvas, et valimised, aga Ott pakkus: «Kontrollimatu sõnakasutus.»
Kümneaastane ring on täis – kõrgliigas mänginud ja rahandusministrina hinnatud mees on peksasaanuna tagasi parlamendis. Mida räägib see poliitiku kohta – on see tarkus või rumalus, tugevus või nõrkus? Kust tuleb sisse kontrollimatus ja kui lootusetu see on?

Teie sõnad võtsid teilt ministrikoha. Milline on teie isiklik kaotus?
See pisike fraas võttis kokkuvõttes ära ka ühiskonnalt, andis aga silmakirjalikkusele ja tsensuurile. Ta sisaldas erinevaid kogemusi ja osutas suuremale probleemile. Muidugi – oleksin võinud pikemalt seletada, aga kes jaksaks iga nurga peal ümara jutuga teravat asja käsitleda? Ühel pool on meil jõhker idanaaber, kes oma huve kehtestab ja kelle jaoks Eesti riik, rahvas ja ajalugu on eimidagi. Teisel pool on meie tohutu enesetsensuur. Mina pean probleemiks, kui Eesti koolilapsi eksponeeritakse Nõukogude sümboolika taustal, kui protestitakse riigikeelsete tänavasiltide pärast või õhutatakse venelastes solvumistunnet. See juhtum ainult kinnitab mu tähelepanekut, et meil ei tajuta ega tunta ajalugu ja et teeme end enesetsensuuriga relvituks. Me ei tohiks käia ringi, suu vett täis. Me vastutame oma keele, kultuuri ja ajaloo eest.