Jüri tee ristus Aloga juba ammu-ammu, mil viimane alles konservatooriumis õppis — Pihelil oli ühe saate jaoks nimelt vaja välismaa muusika mängimiseks eksperti ja talle meenus krapsakas tudeng, kes oli lobeda jutuga ja näis muusikast ka midagi teadvat. Sellest tutvusest sündisid edaspidi tõeliselt suured asjad. “Alo sai kohe aru, mis ta tegema peab, ta oli väga intelligentne ja tark inimene, ta oleks võinud samasuguse eduga ka teadlaseks saada, kosmost teha,” rääkis Pihel avameelselt ja lisas iseloomustusse juurde, et targa inimesena oli Alo huumorisoon rafineeritud ja peen ning ta sai naljategemisega suurepäraselt hakkama.

“Ootamatult saabunud tuntus ja populaarsus olid kindlasti põhjusteks, miks tema loomupärane and ja võimas isiksus pääsesid tegutsema ja ta sai selleks, kes ta oli,” tõdes telemees ning jutustas värvika loo sellest, kuidas ta Alo telefonikõne peale koos tehnikuga telemajast kaamera varastas, et Tallinna Linnahalli “Ei ole ükski ükski maa” salvestuse surematuid kaadreid jäädvustama sõita. “Lindistasime ära, tegime haltuura korras öösel paari päevaga valmis ja tahtsime esitada, aga ei saanud, kuna tollasel peatoimetajal keelati see kategooriliselt ära,” meenutas Pihel, kuidas ajalooliste kaadrite rahvale näitamise eest võidelda tuli. “Pole hiljem ühtegi tegu enam tehtud, kus väljendatakse nii selgelt, et teeme, mis tahame. See oli vabaduse päästik.”

Kui saabus taasiseseisvus, tabas nii Alo isiklikku kui tööalast elu krahh, mis mõjus Piheli sõnul muusikule iseäranis raskelt seetõttu, et Alo nälg kuulsuse ja tunnustuse järele kestis edasi. “Ta elas teadmisega, et see, mida ta tegi, teeb ta hästi ja toitus sellest, et seda talle ka tagasi peegeldataks. Ta elas üle, kui vastuvõtt oli leige, tema emotsionaalne kaar käis paralleelselt sellega, kuidas eesti rahvas oma vabadusse suhtus,” sõnas ta ülimalt tabavalt. “Eufooriale järgnes kiiresti pohmell ja nii nagu eestlasel hakkas häbi, tundis ka Alo, et puhtalt muusikuks olemisest enam ära ei ela…,” meenutas Pihel.

Nii leidiski kunagine armastatud helilooja tööd raadios, kus ta tegi kujundusmuusikaid ja reklaame, näiteks tollase “Aktuaalse kaamera” ja “Carte Blanche’i” tunnusmeloodiad olid Mattiiseni loodud. Ühtlasi hakkas Alo rängalt jooma ja ühel õhtul helistaski hilja õhtul tollal meelelahutusprogrammi juhina töötanud Pihelile Rootsist Polar Musicu festivalilt. “See on küll üks tõsielufakt, mis on saanud legendiks,” muigas Pihel. “Ta teatas mulle keset festivalimelu, et nemad seal meestega arutavad, et Eesti on ju nüüd EBU (Euroopa Ringhäälingute Liit toim.) liige, miks me Eurovisioonil ei osale? Ja ma mõtlesin, et ohoh, aga tõesti, miks me siis ei osale? Alo telefonikõne, võib küll öelda, viis Eesti esimest korda Eurovisiooni lauluvõistlusele,” muigas ta.