Jüri Pihel: Vahur Kersna naudib staariolukorda, keegi ei kirjuta talle mitte midagi ette!
Üks Eesti legendaarsemaid telerežissööre ja -produtsente Jüri Pihel sättis end reede õhtul juba aegsasti teleri ette, et vaadata, milliseks kujuneb Vahur Kersna loodud portreesaade Jaak Joalast, mis sai kokku pandud lahkunud laulja 65.sünniaastapäeva puhul ning koondas arvukal hulgal Joala lähedasi, sõpru ja kolleege. Ning Pihel ei pidanud pettuma!
Televisioon on maagia!
Üheks olulisemaks kriteeriumiks kõnealuse saate hindamisel peab Pihel seda, kuidas televaatajaile esitleti lõpuks ometi õnnestunud, mitmetahulist ja objektiivset tervikpilti Jaak Joalast. See eeldas aga, et omavahelisse arutellu “monteeritakse” ka need, kes tavaelus suisa “nugade peal” on. “Televisioon on maagia, see on relv ja ideoloogiline sõnum!” muigab Pihel Publikule antud intervjuus.
“Vahur tahtis teha selle kahe tunni sees lugu mitte Joalast üksi, vaid inimestest ja nende peegeldustest tema ümber. Joala enda intervjuud oli minu meelest saates isegi liiga palju,” arutleb ta ja lisab, et enim hakkasid talle silma ja kõrvu Tõnis Mägi ja Ivar Musta väga teistsugused ja ausad usutlused.
Kersna on hell, aga kindlakäeline intervjueerija
Kuigi Pihel on samuti arvamusel, et Joala teema on hakanud end ammendama, leiab ta siiski, et ei head raamatut ega ka saadet pole seni veel tehtud. See eeldab äärmiselt suurt tööd, vaeva, vabadust ja ka teatavat autoriteeti, mis on Kersnal kõik olemas. “Vahur on minu tuttavatest üks õnnelikumaid — ta teeb täpselt neid saateid, mida ta tahab ja nagu ta tahab, sest tal on selleks aega ja võimalusi. Keegi ei kirjuta talle midagi ette ja enamjaolt keegi talle ära ka ei ütle,” kiidab Pihel.
“Üks nendestsamadest intervjueeritavatest ütles muide, et Vahurile on nii hea intervjuud anda, sest kui hakkad ära vajuma, siis ta lihtsalt toob su hellalt reaalsusse tagasi ja räägid jälle seda, mida ta sinult tahab,” muigab ta. “Neid inimesi palju pole, kes saaks tegelda sellega, millega nad tahavad,” jätkab Pihel. “Kinoinimesed muidugi saavad, aga ma pean silmas, et justnimelt teles sellist vabadust pole. Vahur naudib heas mõttes staariolukorda ja on seetõttu saanud teha väga ägedaid asju!”
2 tunnine portreesaade — suurvorm, mis eeldanuks kavalamat struktuuri
Kui aga saate teostuslikku poolt vaadelda, ei jagu telemehel sugugi samapalju kiidusõnu. “Kuigi Vahurile on raske midagi ette heita ja ma näen tema mõtet ja tema lugu, siis kaks tundi on suurvorm, mis terviku mõttes eeldanuks kavalamat struktuuri kui lihtsalt kronoloogia. Rohkem õhku, visuaalset kujundit… koostöö osas jäi režissöör (Andres Lepasar toim.) kõvasti Vahurile alla ja kahjuks oli kompositsiooni poolest tegu täiesti tavalise saatega. Eriline lõpptulemus eeldanuks tõsiselt head režissööri, võimekamat partnerit,” leiab ta.
Silmale meeldivaks muutis Piheli sõnul telepildi aga väga silmapaistev kaameratöö (kaamera taga tegutsesid operaatorid Priit Vehm ja Margus Voolpriit toim.). “See on omamoodi märgilise tähendusega, milline atmosfäär oli loodud ja milliseks oli Tauno Sirel (samuti operaator toim.) järeltöötluses pildi keeranud,” kiidab ta.
Pihel: ma pole see mees, kes pärast kolleegi surma tema sõbraks kipub
Otseloomulikult tundis Jüri Pihel omal ajal ka Jaak Joalat isiklikult, kuna Eesti meelelahutusmaastik on ju ometi nii ütlemata väike, kuid ta ei kipu sellest enne rääkima, kui talt otsa pärida. “Ma pole see inimene, kes pärast kolleegi surma tema sõbraks kipub,” sõnab Pihel tõsiselt, lisades ilma isikuid täpsustamata, et isegi kõnealuse saate intervjueeritavate hulgas leidus paar sellist inimest.
“Ma tegin temaga kaasa päris pööraseid asju, sealhulgas Eesti esimese Eurovisioni ekskursiooni. Jaak oli väga hea kolleeg, temaga oli hea asju arutada ja nõu pidada. Tema maitse ja muusikaline nõudlikkus olid hämmastavad, ta ei soostunud millegi vähema kui väga heaga! Me suhtlesime ka pärast edasi kuni sinnani, mil ta enam ei suhelnud. Just eile tuligi meelde, kuidas ma talle alati saatsin jaanipäeval tervitusi ja mingi ajani ta ka vastas…,” lõpetab Pihel.
