Menusarjas «Pilvede all» arst-poeeti Peetrit mängiv Juss Haasma ajas Suurbritannia endise peaministri Tony Blairi ihukaitsjad ärevile… Tal on harukordne oskus sekeldustesse sattuda.
Juss Haasmal (26) polnud väiksena soovi näitlejaks saada. Aga aktiivne oli Vanalinnastuudio vastas asunud sünnitusmajas ilmale tulnud poiss küll.
«Ma ei kõndinud, ma jooksin, ma ei rääkinud, ma röökisin,» muigab Juss. «Hommikul silmad lahti, jope selga – ja õue! Ma olen siiani selline tüüp, kes paigal ei püsi. Kogu aeg on vaja liikuda.»
Püsimatusega kaasnesid komplikatsioonid – ta oli sage traumapunkti külaline. Juss meenutab seika teisest klassist. Poisid loopisid vahetunni ajal kividega jääpurikaid alla, tema läks aga turmtule ajal oma kivi ära tooma. Poolik tellis, mis Jussi kuklasse tabas, niitis ta jalust.
«Klassijuhataja viis mu Mustamäele haiglasse õmblemisele. Tuimestust ei tehtud, kolm arsti hoidsid mind kinni,» räägib Juss. «Mul on siiani meeles, kuidas mu näonahka üles-alla sikutati. Kooli tagasi jõudes, mu pea oli sidemetes, lõin ukse jalaga lahti ja karjusin: «Rambo!».»
Lasteaias aga kruttis Juss radiaatori kraani lahti ning sealt põrandale purskunud kuum vesi hirmutas kasvatajad ja mudilased toolidele.
{poolik}
Vitsa sai asja eest
Tembutamisest hoolimata on Juss kasvatajate ja õpetajatega hästi läbi saanud. Vähemalt nendega, kes temast aru said ja hoolisid. Vanemad pidid aga aeg-ajalt vitsa välja võtma. Juss märgib, et triibulisi sai ta asja eest.
«Tekitasin emale ja isale palju peavalu. Minust noorema õe ja vennaga oli palju lihtsam,» räägib Juss. «Aga eks mind natuke näris, kui pahandust sai kahasse tehtud – õde hakkas alati kavalalt enne mind nutma ja ainult mina jäin süüdi. Ükskord õnnestus mul aga nii korraldada, et ka õde sai oma vitsad kätte. Kummalisel kombel on mul tema esimesed triibulised selgemalt meeles kui enda omad. Kahjurõõm oli magus.»
Juss meenutab hea sõnaga Vanalinna Hariduskolleegiumi, kus ta õppis. Esimestel kooliaastatel oli poiss eeskujulik, õpetajad kiitsid klassi ees ta vihikuid.
«Ma ei teagi, mis ühel hetkel juhtus. Ma ei saanud reaalainetest enam üldse aru. Jäin rahuldavate hinnetega koolipoisiks,» ütleb Juss.
Siiski suutis noormees end veerandi lõpus sedavõrd kokku võtta, et tunnistus tuli enam-vähem viisakas. See süsteem vedas Jussi keskkooli lõpuni välja. Ta tegeles õppimise kõrvalt spordi ja muusikaga. Musikaalsuse on Juss pärinud isa Arne Haasmalt, kes mängib Kukerpillides akordionit.
Voodist lavaka katsetele
XII klassi lõpus seisis Juss küsimuse ees, mida oma eluga edasi teha? Ta käis gümnaasiumis teatrikallakuga klassis. Kui oli vaja õhtut juhtida või tekste ette kanda, lükati alati ette Juss. Talle meeldis ja pagana hästi tuli välja kah.
Koolikaaslased, õpetajad ja vanemad soovitasid tal lavakasse astuda. Jussi tõmbas aga Tallinna Ülikool, mis jäi ta koduteele.
«Mõtlesin, et lähen õpin selles suures majas midagi lahedat: reklaami, meediat või rekreatsiooni - et nüüd hakkab minu elu ja aeg!»
Ema kibedal pealekäimisel pani Juss ennast siiski lavaka sisseastumiskatsetele kirja. Aga ta oleks need äärepealt maha maganud!
«Tulin õhtul hilja koju. Ema ajas mind järgmisel päeval pärast lõunat üles ja ütles: «Juss, kobi katsetele!»»
Mõne aja pärast seisiski Juss, pea paks, lavakunstikooli mustas saalis. Pinge kasvas iga uue vooruga. Kui tulemused välja pandi, ei tormanud Juss neid vaatama. Ühel hetkel patsutas Rasmus Kaljujärv teda õlale ja soovis õnne. Juss oli osutunud väljavalituks.
Sekeldused politseiga
Juss ütleb, et neli aastat kursuse juhendaja Ingo Normeti käe all möödusid võrdlemisi raskelt. Kool imes ta endasse ja muu elu kadus tagaplaanile. Kuid ka lavakas sai nalja.
Juss meenutab Suurbritannia peaministri Tony Blairi Eesti visiiti. Neil oli õhtul olnud Toompeal asuvas koolis niinimetatud Panso-pidu, mida traditsiooniliselt peetakse Voldemar Panso sünnipäeval, ja järgmisel päeval mindi koristama. Ülemeelikus tujus Juss pani diskovalgustuse käima, tehti ka mõned hoogsad tantsusammud. Järsku ilmus saali seitse politseinikku ja üks tulipunase näoga õppejõud. Näitlejahakatistel paluti valgustus kustutada, sest helikopterist, mis Blairi turvas, märgati valgusvihte – neid peeti snaiperpüssi kiirteks.
«Sellega jant ei lõppenud,» lausub Juss. «Saades teada, kui tähtis külaline on saabumas, otsustasid mu kaks kallist kursavenda teda tervitama minna. Nad võtsid kaasa mugavad teatritoolid ja mängurevolvri, millega neil oli vaja Toompeal vehkida! Peagi nägin valvelauatädi monitorist, et kursavennad seisid käed seinal, ja politseinikud uurisid nende revolvrit. Nagu filmis! Seejärel kammisid pommikoerad me kooli hoovi läbi. Valvelauatädi lubas juhtunu saladuses hoida, ja seda ta ka tegi.»
Provintsilinn ei sobinud
Kui jõudis kätte diplomilavastuse aeg, jäi Juss mõtlema, kas ta tahab üldse näitlemisega edasi tegeleda.
«Lavakas on tuntud selle poolest, et su isiksus pekstakse laiali ja siis hakatakse seda tükk tüki haaval kokku panema, kui see õnnestub. Mis edasi saab - vaata ise!» sõnab Juss. «Meie kursusega oli probleem – teatrid olid näitlejaid täis ja meil polnud suurt valikut, kuhu minna. Ma olin üks õnnelikest, kes sai pakkumise Viljandi Ugalasse. Läksin sinna üheks hooajaks. Võtsin rahuliku aasta, tegin kõvasti tööd ja pälvisin Artur Rinne rolli eest parima meesnäitleja publikupreemia.»
Püsimatu loomuga pealinna poiss ei suutnud kauemaks provintsi jääda. Ta otsustas hakata vabakutseliseks ja see tasus end ära. Noormees sai rolle Draamateatris, väiksemaid osi mitmes teleseriaalis ja kandva arst-poeedi Peetri rolli menusarjas «Pilvede all».
Juss usub, et tema suuremad osatäitmised on veel ees. Üheks nendest on kindlasti Gunnar Grapsi oma. Ta hakkab legendaarset rokkarit mängima Tartu Uue Teatri muusikalis «Raudmees.Odysseuse eksirännakud», mis tuleb lavale novembri lõpus. Sel reedel esietendub aga Nokia kontserdisaalis muusikal «Kaunitar ja koletis», kus on Jussil peaosa.
Kallimaga kohtus lasteaias
Vaatamata noorusele ja kiirele töötempole on Jussil ette näidata roll, mida ihkab iga mees – ta on aasta ja neljakuuse Miia isa.
«Nagu minu suust kukkunud, isegi traumapunkti oleme korra juba jõudnud,» muigab Juss.
Naerusuine heledate lokkidega Miia askeldab kohvikus, silmad kavalalt põlemas. «Kohe näha, nagu väike issi - jookseb ringi, tulesäde silmis, endal lai naeratus näol. Kui meie lapsepõlvepildid kõrvuti panna, siis pole kahtlustki, täitsa minu moodi.»
Isaks olemine on Jussi heas mõttes maa peale toonud. Perekond on tema jaoks esikohal.
Juss tutvus oma elukaaslase Ann Vilgatsiga lasteaias – seda meenutab ka pilt pere külmkapil. «Meie taaskohtumine leidis aset üle kahekümne aasta hiljem. Oli kuum suveõhtu ja lauluväljakul esines Franz Ferdinand. Osa inimesi otsib oma teist poolt terve elu, mina olen ta leidnud!»
