"Kui sul on nii tihe tööperiood, kus hommikust õhtuni on proovid, siis ei ole aega kõikidesse asjadesse niivõrd süveneda," selgitab Sillamaa. "Me lihtsalt fikseerisime ära, et asi pole päris endine, neelasime selle alla, võtsime teadmiseks ja arvestasime sellega lavastust valmis tehes," nentis Sillamaa.

"Meie ju nägime (mina ja lavastaja ja kaasnäitlejad) kui ta meie hulka tuli, et ta ei olnud päris endine Silvi," sõnas Sillamaa. Samas ei osanud keegi Sillamaa sõnul otseselt ka midagi kahtlustada, sest lauljatar hoidis end tagasi - kui ta ka aeg-ajalt ka kurtis, et tal kadus telefon ära (pärast saadi teada, et elukaaslane Silver Tamm oli selle talt ära võtnud), ei osanud keegi selle taga tonti näha.

Ta lisab, et niipalju nad tegid, et üks perekond, kelle mõlemad pojad muusikalis mängisid ja kelle vanem poeg lauljatariga laval duetti laulis, aitasid Silvil õppida ja vaadata, et tekstiraamat õiges järjekorras ning noodid olemas oleks. "Nende isa käis toomas Silvit kodust proovi ja siis pärast ära viimas, niimoodi me saime teha, et see perekond võttis ta oma hoolde." Seda, et asi nii kardinaalselt hull on, ei teadnud aga keegi.

Kuigi lõppkokkuvõttes tegi Vrait kaasa kõik seitse muusikalietendust, õpetas lavastaja samal ajal saladuskatte all dublanti: "See oli üks meie õpilane ja tema nimi on Helen Männik, kes on hääletüübilt nagu Silvi ja ta lihtsalt õppis igaks juhuks [Silvi repertuaari] ära. Seda ei teadnud mitte keegi peale lavastaja, kellel oli see Heleniga omavahel kokku lepitud."

"Tema ikkagi ju ise armastas seda meest ega osanud temas kurja näha. Ta andis talle andeks kõik asjad - seda olen ma tagantjärgi kuulnud inimeste käest, kes olid tal lähemad sõbrad," sõnas Sillamaa. "Minul on lihtsalt südamest kahju, et Silvi nii noorelt pidi lahkuma, et tal nii raske pidi olema ja et me keegi ei saanud teda aidata, ei saanud õigel ajal teada neid asju. Lihtsalt igatepidi kahju."