Kümme etendust “Georgi” muusikali on möödas. Kas tullakse vaatama kuuendiku planeedi iidolit Georg Otsa või tänase Eesti tõelist tähte MARKO MATVEREt?
Laupäevane pärastlõuna kahe “Georgi” etenduse vahel Linnahallis. Jumalaist hüljatud majamüraka lavatagused labürindid on taas kord Veesaare muusikalipere rõõmu täis. Tõsi, õhus on küll esietendusjärgse öö võiduväsimust. Kuna ees ootas veel kolm mängukorda, oli ametlik pidu lühike: trupile targu rohkem ei jagatud kui tükk torti ja törts šampanjat. Aga jätkupidu organiseerus ise inglite ööklubisse, kus veel vastu hommikut esitati laval ja baarilettidel ka Otsa laulunumbreid. Nüüd saalivad noored kooriartistid vaikides, pilk iseendas, kohvi- ja teelaua vahet. Mõni külitab linnahalli päevi näinud sohvadel, kus parimatel aegadel poseerisid Pugatšova ja Leontjev. Andrus Vaariku lavastajapilk puhkab noorel trupil nagu Hruštšovi oma maisiväljadel…
Vanemad tegijad närivad puhvetis salatit. Värvitud lavanäod peas, kitlid kostüümide asemel. Ines Aru, Marika Vaarik, Terje Pennie… Kõik Rakvere teatri “lesed”. Nagu ka Ülle Lichtfeldt, kes kiidab, et hommikune etendus voolas eriti hästi: “Kõik olid nii väsinud, ülearused pinged olid maas.” Roosas kampsunkleidis Üllel on Asta soeng peas ja mikrofon põsel.
Tuhandete lemmikut Georg Otsa – Marko Matveret peatavad austajannad igal sammul, püsivad kannul, teevad asja.
“Ei noh, mina olen naine, mul on lihtsam,” muigab Ülle kõrvalt. “Tänu sellele, et mehed pole nii aktiivsed. Mul on mees, lapsed — olen mingis mõttes kaitstud. Eks kirju ikka tuleb, aga see pole ilmselt nii koormav kui meesiidolil–artistil. Sest naised lihtsalt on aktiivsemad, neid ei huvita, on sul naine või lapsed.”
Loe lähemalt 29. novembri Kroonikast
