Reformierakonna ühe liidri Siim Kallase poliitikasse pürgiv tütar Kaja Kallas hindab mehes intellekti, võimalust talle alt üles vaadata ja füüsilist tõmmet, kuid ta annab enesele aru, et valik on napp.
Vandeadvokaat Kaja Kallasele (33), advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius partnerile, on märtsikuised valimised tuleristseteks poliitikas ja seega ka avalikus elus. Kaja usub, et ta suudab sel rajal ja isegi samas parteis, kus isa Siim on astunud võimsaid samme, ennast tõestada, nii nagu ta tegi seda ka juriidikailmas.
Viimasel ajal end Taavi Veskimägi seltsis seltskonnas ilmutanud Kaja on olnud juba korra abieluski. Purunenud liidu järel hindas naine oma senised seisukohad ümber — parem mitte maalida suuri plaane, sest elul on sulle alati üllatusi varuks.
Kuis sündis su otsus pürgida poliitikasse?
Otsus on küpsenud päris kaua. Ühelt poolt tulenavalt ebaõiglusest, mida oma tööga kaasnevalt näed, ja teiselt poolt isiklikust arengust lähtuvalt. Kui jätta advokatuuri organid kõrvale, on advokaaditöös kõrgeim verstapost see, et saad büroos partneriks. Mujal maailmas saadakse partneriks, kui ollakse vanuses 50 pluss, 60. Olen olnud praktikal advokaadibüroos Pariisis. Seal olid partnerid 60 ja veel vanemad härrased. Ja siis on see töö, mida teed elu lõpuni!
Olin 27, kui sain partneriks. Alguses on muidugi tore, väga vahva! Kui nüüd ette kujutada, et see ongi see, mida elu lõpuni teed, tuleb hirm peale. Mu jaoks tähendas hirm seda, et muutun laisaks. Väga raske on leida motivatsiooni. Muidugi, alati võid rohkem raha teenida jne. Mingil hetkel ei paku see aga pinget. Pealegi oled töös juba kõike näinud, asjad on tuttavad… Ja kui säde kaob ära, siis see ongi kõige hullem. Ma ise seda väga kardan, et ei tee asju enam nii suure õhinaga.
{poolik}
Säde on kadumas?
Ta nüüd päris kadunud ei ole, aga…
Lahkuksid siiski tipus?
Võib-olla see on natuke see quit while you’re headed (lahku, kui oled tipus – toim.), aga teisest küljest… Advokaadina puutud kokku ebaõiglusega erinevates tasandites. Iga vaidlus on ebaõiglusega seotud — kas kaebav isik arvab, et teda on ebaõiglaselt koheldud, või on keegi hoopis tema peale kaevanud. Sageli on ebaõiglus sisse kirjutatud juba seadustesse — kohustused on riigi ja ettevõtjate või riigi ja inimeste vahel ebaõiglaselt jaotatud. Kui näed selliseid asju, tahad kaasa lüüa, olukorda parandada. Hillary Clinton, Tony Blair — kõik on ju advokaadina alustanud.
Palju on sinu elus esinenud ebaõiglust?
Olen tegelikult väga õnnelik inimene. Elu on mind hoidnud nii sõprade kui ka vanemate poolt. Ma saan sellest aru, kui hästi on mul kas või võrreldes sõpradega läinud. Sa ei saa oma vanemaid või perekonda, venda, vanavanemaid valida. Mul on jubedalt vedanud ja see ei ole enesestmõistetav asi, vaid ma ise ka väga hindan seda.
Kui mu eelmine ülemus, väga hea inimestetundja Aare Tark töötajaid palkas, ütles ta väga hästi — et tema võtab tööle selle järgi, kui inimeses on mingi vedru, mis ta üles keerab. Kellel on selleks vedruks see, et ta on vaesest perest, ta ei taha endale enam sellist elu või on näiteks isa öelnud talle kunagi, et sa ei ole millekski võimeline. Mulle ütles Tark, et sinu vedru on see, et sa oled pidanud ilmselt terve elu tõestama, et sa pole midagi saavutanud tänu isale. Hakkasin mõtlema, et tõesti, see on nii ka olnud, mul on küll kõik hästi läinud, aga inimesed suhtuvad ikka nii, et…
…tänu isale oled siin, kus oled. Kus seda iseäranis tundnud oled?
Advokaadikarjääri jooksul mitte. Kuigi olen nüüd astumas teisele rajale, valisingi esialgu nimelt advokaadikutse ja valdkonna, kus ei saa tuua paralleele isaga. Kliendid maksavad ikkagi minu nõuannete eest, sõltumata sellest, kes on mu isa.
Aga muidu olen seda tundnud lapsepõlvest saadik. Kui ülikooli läksin, leiti ka, et näe, tema sai sisse ja — teadagi miks… Eriti veel, kui sa ei näe kõige koledam välja. Ja kui ei näe, on kahtlane, sest siis on ta tõenäoliselt loll, tal on tagatuba, kes tema eest kõik ära teeb. Ja siis ta tuleb üleni valges, eksole!
Riigikogu liikme palgale suundudes sinu elatustase langeb?
Palk on loomulikult väiksem kui advokaadina. Aga ma ei ole väga suur kulutaja, nii et ei usu, et see oleks minu jaoks probleem.
Mis on su nõrkused, hobid, mille jaoks võtad aega, kui tekib oht töösse uppuda?
Ma ei ole väga hea aja võtja. Teen päris palju tööd. Aga üksvahe mängisin väga palju golfi, vahel neli-viis täisringi nädalas, pluss võistlused. Üks täisring on neli tundi, seda on palju. Öeldakse, et sinu handicap on võrdelises seoses tundidega, mil sa töö juures viibid. Mul tekkis kord vaidlus golfisõpradega. Töö lõppes varem, saime juba poole viiest väljakul kokku ja mängisime, kuni päike loojus. Juunis võis see olla ehk alles pool üks öösel. Ja siis tuli keegi jälle selle naljaga, et ohohoo, tead, kas see pole mitte nii. Mina ütlesin siis, et minu arvates on see hoopis pöördvõrdelises seoses isikliku eluga — veedame ju oma tööst vaba aja väljakul, kui jõuame koju, lähme kohe magama. Poisid hakkasid siis ajama, et ei, meil on isiklikus elus kõik ühildatud — ka golfiväljakul! Mina ütlesin: halloo, sul on naine ja laps, olen ma neid siin näinud? Olgem ausad: sa näed mind tihedamini kui peret! Nemad aga, et ei, ei, meil on kõik korras. Nende naised tõenäoliselt ei nõustu sellega, kui nad just ise golfi ei mängi.
Mul olid mänguõigused nii Niitvälja kui ka Jõelähtme golfiväljakul. Käisin ka Otepääl ja Soomes mängimas. Mingi hetk tundsin, et läks paljuks. Jõelähtmel, Estonian Golf & Country Clubis on alati aastat kokku võttev pidu, kus antakse ka auhind enim täisringe mänginud mängijale. Jäin naistest teiseks. Asja iroonia oli see, et päeval, kui see üle anti, olin golfivõistlustel Jamaical. (Muigab.) Samal ajal mängisin ka golfi! Naisel, kes võitis täisringide arvestuses, oli minust vist kaks ringi rohkem, aga samas ei läinud sinna sisse mu kõik täisringid — olin mänginud ju ka Niitväljal ja Otepääl. Sel hetkel klikkis küll, et peaks oma elu üle vaatama, golf võttis siiski liiga suure osa elust.
Samas, golf annab vaimselt ja on nagu mäesuusatamine — sa keskendudki seda tehes ainult sellele. Kuna juuratöö käib peaga, on oluline, et saad mõtteist puhata. Kui sa golfis mõtled muule kui sellele, et pall peab auku minema, ta raudselt läheb metsa. Suusatamises samuti — sa lihtsalt mõtled, kust mäest lased, kui ilus loodus, millise tõstukiga üles, kus õlut võtame...
On sul veel lõõgastavaid rituaale, mis pakuvad pikemaks ajaks mõnusat enesetunnet?
Ilmselt nagu kõikidel naistel — massaažid, kõik sellised kehalised protseduurid. Ma lugesin ühte head raamatut, David Deida «It’s a Guy thing», kus ta räägib feminiinsest ja maskuliinsest energiast. Seal ta ütleb, et naiselik energia on kehaline, neile meeldivad massaažid, puudutused, kõik niisugune. Olen samast puust. Aga naiseliku energia kehalisus pidi väljenduma ka selles, et kui läheb halvasti, kipuvad naised oma keha karistama — kas ülemäärase trenni, dieedi või ülesöömisega. Meeste stress kehas ei väljendu. Meis kõigis pidi aga olema nii mehelikku kui ka naiselikku energiat. Ainult see barlanks on erinev — kes on rohkem naiselik, kes mehelik. Võin olla mõtlemiselt ja teguviisidelt mehelik naine, aga kui minu vastas on naiselik mees, toimub ikkagi tõmbumine. Ma olen siiski väga naiselik naine, minul on väga mehelikku meest vaja.
Kindlasti ema ja isa küsivad ka, et Kaja, oled sa mõelnud, millal see aeg saabub, kus…
(Muigab.) Ei küsi kusjuures. Mu ema ja isa ei küsi, ei ole elus küsinud.
Mida siis?
(Naerab.) Ma sain kohe aru, mida sa küsid! Aga tõesti, mida sa küsid?
Seda, et millal oled mõelnud pere luua? Sa oled muidugi abielus juba olnud, aga…
Selle kohta on inglise keeles väga hea ütlus... Eesti keeles ma ei olegi sellele head tõlget leidnud – life happens while your busy making other plans! See on umbes nii, et elu juhtub samal ajal, kui sina teed plaane. Sa võid plaanida, ka mina olen elus teinud palju plaane, just pere seisukohalt, aga nii lihtsalt asjad siiski ei lähe.
Millal jõudsid mõistmiseni, et elu pikibki apsakaid vahele?
(Paus.) Põhimõtteliselt sain sellest siis aru, kui minu abielu lõhki läks. Ma ikkagi abiellusin mõttega, et olen elu lõpuni abielus selle ühe ja ainsa inimesega, me saame lapsed ja kõik, aga ei läinud nii.
Saatuslikuks sai tung enne siiski midagi töises plaanis ära teha?
Ei, ma pigem üldse ei kommenteeriks seda.
Järgmiseks tuli päris ootamatu kooslus — sina ja Meie Mehe Emil Oja. Mees meelelahutusärist ja vandeadvokaadist naine — hoopis erinevatest ruumidest.
(Paus.) Ei noh, me saame hästi läbi temaga. Jah… aga ma ei räägiks neist asjadest siiski.
Kuidas Taavi Veskimägiga seotut kommenteerid?
Tunneme teineteist ammusest ajast, oleme kokku puutunud ja suhtleme. Oleme käinud palju suusatamas ja väljas, nii seltskonniti kui kahekesi. Suusatada on muidugi raske sellise tempoga… Mul on ikka hing paelaga kaelas, et nendega suusarajal sammu pidada.
Taaviga olete sõbrad või midagi enamat kui sõbrad?
(Pikk paus.) Ei noh… Kuidas ma ütlen? Me oleme suhteliselt vähe aega tihedamalt suhelnud. Igast väljaskäimisest ei sünni veel abielu.
Mõistagi ei ole suhted mustvalged…
Just. Ma ei oskagi seda täpsemalt sõnastada. Inimesed tõmbuvad ju nendega, kellega on sarnased huvid või kellega on huvitav. Võib-olla sellised läbikäimised paistavad rohkem silma… Selles mõttes on keeruline.
Mida sa ühes mehes üldse hindad?
Mõistust. Mind võlub intellekt. Võin tuua näite. Käisin ühe õppejõu loengus, kes luges strateegilisest juhtimisest, mis mind tohutult paelus. Ta tegi seda suure kirega, põledes. Ma lihtsalt istusin ja kuulasin vaimustunult. Pärast läksin koju, helistasin sõbrannale ja rääkisin: sa ei kujuta ette, kui ilus mees seda uut loengut loeb! Järgmine kord läksin loengusse ja klassi ees seisis lüheldane prillidega mittemidagiütleva välimusega mees. Ma mõtlen, et huvitav, kus see ilus meesõpetaja on — ma reaalselt mõtlesin nii! Aga kui ta hakkas rääkima, sain aru, et see on seesama inimene. Kui väga mind see intellekt lummas! Nii et ma ei pannud tähelegi, milline ta välja näeb.
Mainisid vahepeal tantsimisest rääkides, et õhkasite sõbrannaga just Mikk Saare järele, kui ta osales saates «Tantsud tähtedega»?
(Naerab.) Ei noh, õhata ikka võib, aga see ei tähenda, et ma teda koju endale tahaksin.
Aga meeste puhul on kolm asja. Üks on, et tahan oma mehele alt üles vaadata, tahan olla tema üle uhke. Ükskõik, mida ta siis teeb või kes ta on. Teiseks on see, et huvitav peab olema. Kolmandaks — füüsiline tõmme peab olema.
Olgem ausad, staatuseseisust meest, kellele alt üles vaadata, pole just lihtne leida naisel, kes on 33aastane edukas vandeadvokaat ja partner soliidse sissetulekuga.
(Mõttepaus.) Ma ei usu, et see päris nii on. Austajaid on mul alati olnud, nendest pole kunagi puudust olnud.
Ükskõik, mida elus teed — on sul tagataskus mingid põhimõtteid, millest sa püüad mitte üle astuda?
Ühe asja sain üsna tööelu alguses selgeks — midagi ei tohi teha raha pärast. Kui teed midagi sellepärast, et see on hea tööots, selle eest makstakse hästi, aga tegelikult see sulle ei istu, siis reeglina kaotad ka rahas. Kõik saavad aru, et see sulle ei meeldi. Kui sul on müüja, kes naudib oma tööd, sa ostad ka tema käest parema meelega asju kui sellelt, kellest näed, et parema meelega teeks ta midagi muud, et tal on vaja raha teenida ja ta kardab tööd kaotada.
Kaja, samas on päris palju neid, kes peavadki töötama ainult raha pärast!
Nojah, aga mina ei ole nõus seda tegema. Ja ma näen seda ka sõprade pealt. Mul on üks väga hea sõbranna, kes tantsis tohutult hästi, aga läks juurat õppima — et tants ei tasu ära! Aga ta kogu aeg mõtles tantsimise peale. Lõpuks ütles veel, et kui lõpetan juura ja mind tants endiselt tõmbab, lähen seda õppima. Ta läkski koreograafiasse. Millise innuga ta kas või sisseastumiseksamid tegi! Kui teised tegid ühes voorus tantsu kahele inimesele, siis tema seitsmele. See on hea näide sellest, et sa pead tegema seda, mida hing ihkab. See sõbranna elab praegu San Franciscos ja tal on kolm last. Aga ta tegeleb seal ikkagi tantsuga edasi, nii et silm särab.
Mis see teine põhimõte on?
Peab olema lugupidamine kõigi ja kõige vastu. Just inimeste vastu — et see ei sõltuks tööst ega varanduslikust seisust, mitte millestki. Sa ei tohi inimesi lahterdada.
Väga sotsiaaldemokraatlik.
Tean isiklikult inimesi, kes teevad väga vahet — et näiteks sina oled parem inimene kui teine. Meil kõigil on omad kiiksud, kõik oleme kandilised, aga sa ikkagi pead… Mulle see inimlikkuse printsiip meeldib. Stefan Einhorni raamat «Kunst olla hea» toob näiteid, kuidas headus toodab headust. Kui sina oled kellegi vastu kena, tema aga sinu vastu võib-olla mitte, siis on ta kena kellegi kolmanda vastu. Olen sellest lähtunud. Vahel, kui olen kedagi aidanud, siis mõni tuttav küsib, et miks sa tasuta teed või mis ta sulle vastu pakub. Et miks sa ei küsi midagi? Mulle tundub see siis alati kuidagi võõras.
Samas, praegu, alustava poliitikuna, tuleb see mulle mõnes mõttes tagasi. Inimesed, keda olen aidanud, tahavad nüüd mind aidata. Kuigi ma kaks aastat tagasi ei mõelnud sellele.
Mõni näide.
Minu hea sõbranna oli omal ajal ansambli Regatt liikmete malevakaaslane. Käisime mõne aasta eest nende kontserdil, tegime seal publiku seas tantsu. Tuli suvi peale, Regatil tekkis esinemisi suurematel lavadel ja nad küsisid, kas me ei tuleks neile tantsutüdrukuteks. Lõin muidugi kõigepealt kannaga maha, et ma olen vandeadvokaat, ma pole siin mingi tilulilu, aga siis… leidsime sõbrannaga, et okei, teeme ära. Pulli võib ikka teha, kes ikka nalja teeb kui mitte ise! Tegime trenni ja käisimegi tantsimas — oli naljakas ja lõbus. Siis tuli sügis ja algasid tubased kontserdid, mina aga tubastesse tingimustesse ei olnud enam väga nõus minema. Teiseks see, et kui hakkad seda juba töö või kohustusena võtma, pole enam tore. Tegimegi ju vaid heast tahtest, ütlesin kohe, et ma raha ei küsi.
Nüüd, kui oli Reformierakonna ball, mängis Regatt. Keset pidu ütlesid nad siis lavalt, et teate, täna on siin saalis ansamblile Regatt üks väga oluline inimene — et tema oli meiega juba siis, kui me ei olnud veel kuulsad, kui meid ei kutsutud veel televisiooni ja et see inimene on Kaja Kallas! Tehkem talle suur aplaus! Nii armas oli see neist, et peaaegu pisar tuli silma. Nüüd hiljuti Regatt pakkus ka, et nad võivad tulla mõnele minu üritusele esinema.
Sinu kolmas põhimõte?
Kolmas ongi see headus — ole inimeste vastu kena. See on lugupidamisega seotud. Aga mitte ainult inimeste vastu. Näiteks — lase liikluses teisi vahele! Mis enesetunde see tekitab, kui sa ei lase kedagi vahele? Halb tuju on nii sinul kui ka sellel, keda sa vahele ei lasknud, kõigil on paha. Kurjust ma üldse ei kannata.
Mis sind üldse vihastab või häirib?
Naljakas, keegi küsis seda ja siis ei osanud ma vastata. Kohe samal õhtul mõtlesin välja, mis mulle tõeliselt närvidele käib. Need on laiskus ja rumalus. Advokaadina teenid iga sendi ise välja, kui aga näed, et inimesed ei tee oma asju ära, on see minu arust nii vastutustundetu. Seda ka teiste suhtes. Ja muidugi rumalus, agressiivne rumalus. Ikka on nii, et ühed on targemad, teised mitte nii — aga seevastu on tal teistsugused omadused, mis ei pruugi olla mõistusega seotud. Rumala agressiivsuse all pean silmas seda, kui keegi midagi väga järjekindlalt surub peale või räägib asju, millest ta ei tea, samal ajal, kui ka talle endale oleks vahepeal parem olla lihtsalt vait.
Kuidas oled sina ja su pere kriise ületanud? Näiteks aastate eest, kui su isa seostati kümne miljoni dollari afääriga ja viimati transpordivolinikuna pettuste uurimise saboteerimises.
Kui olin noorem, siis pidasin päevikut, alates 90ndatest ajani, mil kohtasin oma tulevast abikaasat. Siis sain juba talle kõigest rääkida, ei pidanud enam kirja panema. Hiljem hakkasin uuesti pidama, nüüdki pean, aga mitte nii korralikult. Võtsin ükskord päevikud ette ja lugesin. Muidugi on seal ka tüüpilist tüdrukute juttu, et kas see poiss mind vaatas või ei vaadanud, aga seal on näiteks ka kirjeldus sellest, kuidas ma 14aastasena elasin üle Sotsiaalpanga moratooriumit — inimeste raha oli seal kinni ja kuidas seda päästa.
See ei ole ühele 14aastasele teismelisele just kõige tavalisem teema…
Eks need minu sissekirjutused näitasid, et isal, kes oli siis Eesti Panga president, olid pinged. Jälgisin ta käekäiku ja kirjutasin sellest pikalt. Ilmselt me siis kodus arutasime neid asju ja ilmselt olid ajakirjanduses isa suhtes mingid süüdistused. (Muigab.) Samuti elasin omamoodi läbi krooni tulekut. Oleme üldiselt väga kokkuhoidev pere.
Selles suhtes olin ma teismelisena ebatüüpiline. Mõnikord mõtlen, et mul polegi olnud pubekaaega. Ma pole kunagi arvanud, et mu vanemad on lollid. Meil oli peres nii, et ise tegime oma otsuseid, aga eks vanemad ikka suunasid ka, et mis on õige, mis vale. Mäletan, mingil hetkel oli siiski periood, kus ema ütles, et võib-olla ei ole nii just väga mõistlik teha, ja siis ütlesin talle vastu, et ei, tean ise, kuidas teen… Aga pärast sain muidugi aru, et emal oli õigus. Järgmine kord juba mõtlesin, et emal oli eelmine kord õigus, äkki peaks teda nüüd kuulama. Hakkasingi kuulama. Võib-olla oli see ka, et olin peres teine laps ja vennaga, kes on minust kaks ja pool aastat vanem, olid kõik need asjad läbi tehtud.
Kui vanemad Brüsselisse kolisid, oli see väga raske aeg. Varem nägime vähemalt kord nädalas, lõunatasime. See oli oluline. Muidugi on Skype ja kõik vajalikud elektroonilised vahendid olemas, aga see pole see, et sa inimest näed ja kallistad. Me siiamaani ikka jagame kõike, muresid ja rõõme.
Oleksid sa valmis talitama nii nagu su ema, kes võttis end arstiametist priiks ja järgnes mehele Brüsselisse?
Ma ise arvan, et olen. (Muigab.) Kord oli meil selleteemaline vestlus sõpradega ja ma esinesin avaldusega, et oleksin hea meelega lihtsalt kellegi naine. Sõbrad naersid ja ütlesid, et jaajaa, jutuks hea küll! Ma ise arvan, et mind see ei häiriks.
