Kaks aastat kaine mees


Kui 21aastane noor mees on j u b a kaks aastat kaine olnud, viitab see tema tormilisele minevikule.

#p7v#Vaiko Eplikul (21) õnnestus muigega mahutada oma eurolaulu 80ndate tagasituleku hirm. Sama, mis toonastele naistele tähendavad patšokid või banaanipüksid, on rockimeestele sündibändide terror.

«Mõni paadunud rockivend haarab ehk tõesti hirmuga peast kinni,» muheleb Vaiko. Ta ise polevat küll 80ndate tagasituleku õudusest öösiti, higi laubal, ärganud. Vastupidi. Laulja usub, et õige popmuusika algaski just noil aastail. «Sestpeale ruulib teadlikult toodetud, imagoloogilise tervikuna taldrikul ettekantud muusika.»

Kangelastest kangelasteni

Sümmeetrilisel kuupäeval (1.8.81) sündinud Vaiko teadlik muusikakuulamine algas 1990ndatel. «Siis olid 80ndad küll — öäk! — põlu all. Kuulasin ise rohkem hard
rocki. Hiljem, kui Claire’s Birthdayga britipopi lainele sattusin, avastasin, et selle juured on 80ndates. Süvenedes oma iidolbändidesse, jõudsin nendeni, kes neid mõjutanud. Nii olen oma kangelaste kangelasi järjest avastanud, näiteks The Clashi ja Specialsi üsna hiljuti.»
80ndad oli huvitavalt murranguline aeg. «70ndatel olid süntesaatorid rockivendadele täielik tabu. Aga siis tekkis Blondie, kes igasuguse häbita hakkas segama diskot ja punki.» Edasi tuli Duran Duran, Vaiko suured õed olid Depeche Mode’i fännid… #p3#

«Ja ju oli vaja ka valusad ja naljakad sündi-pompoossumid läbi käia, et välja jõuda uute standarditeni. Kui keegi tahab tänapäeval erineda, laenab ta just mõne 80ndate kiiksuga moevääratuse.» Vaiko puistab näiteid nagu leksikonist.

Eurolaul «Eighties Coming Back» sai aga lähte hoopis sellest, et Vaikole meeldivad õudukad. «Mitte kollidega, vaid need, kus tegelasi kummitavad igasugu psühhopained!» Mõni on Vaikole õlale patsutanud ja kiitnud: «Ägedalt paned, 80ndate Iraagi kriis on ju ka ringiga tagasi.» Vaiko ise itsitab. Tal pole ka «poliitilise pointi» vastu midagi…

Seitse õde–venda

Vaiko esimesed mälupildid 80ndadest on sovetihõngulised... Ema küpsetamas vana Vene pliidi taga keeksi. Esimene päris oma, oranzhi värvi jalgratas. «Olin hoobilt üle lasteaia mees! Kõik tahtsid sõita, paarile tüdrukule lubasin.»

Kui Vaiko 1988. aastal Valtu kooli läks, sai ta veel oktoobrilapski olla. Vanapaberit enam ei kogutud, Vene aeg sai enne otsa kui Vaiko pioneeriealiseks.
«Mul on noorem õde Eike…» alustab noormees loetelu. «Ja siis on mul veel Ene, Tiina, Heli ja Elina. Ja vend Toivo, üks vend suri suhkruhaigusesse. Vanemad olid mõlemad enne abielus, nii sai meid trobikond lapsi kokku.»

Ema töötas aiandis, isa oli katlakütja. «Nad ostsid Rapla lähedale põlenud maja ja töö kõrvalt rügasid selle ise korda teha. Tollal oli see suur ettevõtmine! Aga nüüd on tore maamaja, kuhu kogu suguvõsa suveks kokku jookseb. Kõik tädid, onud, päevad otsa pidu ja pillerkaar…»

Viskas sõnnikut

«Aga kelle elu see kerge oli,» ütleb Vaiko. «Raskem oli siis, kui Eesti Vabariik tuli. Mõnikord ei saanud pool aastat vorsti, võtsime kasvuhoonest tomatit leiva peale. Piim oli omast käest, ema tegi leiba… Eks lapsed taha alati igasugu asju, aga õnneks olime vähenõudlikud.» Õde töötas linnas poes, tõi Kinder Surprice’i mune. Ja puldiga auto oli Vaikol olemas. «Kooli peal jälle üsna tehtud mees!»

Kodus oli tema tööks mullikatele rohtu ette vedada. Ja talvel puid tassida. «Maatööd on loomulik asi. Need on vaja ära teha!» #p5v#

Kui Saksa telegrupp saabus Eesti eurolaulu võitjat filmima, viis Vaiko nad vanematekoju külla. «Sakslaste lustiks vahetasin riided ja viskasin laudas, koni hambus, natuke sõnnikut. Ida-Euroopa laut oli neile suur eksootika.»

Vaimustunud sakslased kappasid Vaiko sabas kaks päeva ringi. «Ja lisa on kohe tulemas, huvi on suur — igasugu Itaalia raadiojaamadest helistatakse.»

Lapsena televisioonis

Nelja-aastaselt võitis Vaiko telekonkursi «Laululind ’85». «Ühed räägivad, et laulsin «Porikärbse»-laulu, ise põristasin jubedalt r-i. Teised räägivad, et oli hoopis mingi «Ema»-lauluke…» Vaiko ise mäletab ainult telekoridoride helerohelisi seinu ja et jube hirm oli. Ja et õde tuli hiljem vastu ja kiitis: «Tubli olid!»

Enne seda, maakondlikus finaalis, tõstis õhtujuht Kalmer Tennosaar ise ta lavale ja sealt alla. Pärast andis karu, mis oli poisist suurem. «Kodus maadeldes jäin karule kaua alla, alles paari aasta pärast tegin ära!»

Vaiko oli kuuene, kui vanem õde Ene tõi linnast koju kolm vinüülplaati! Queeni laulu «Flash Gordon» järgi kujutas Vaiko end kosmiliseks marodööriks. Elvise moodi üritas ta asjatult siluda oma karmi tukka. Ruja «Doktor Noormann» ajas itsitama… 

Kaheksase Vaiko vedas isa Tallinna Aarne Saluveeri lastekoori. Seal laulis poiss häälemurdeni. «Sellest sain kähku üle, kuna röökisin kodus Aerosmithile kaasa.»
Pärast seda ei tahtnud laululind enam lastekoorist kuulda. Isa aga sundis. «Läksin siis Raplas Thea Paluoja juurde.» Poole aasta pärast tuli «Laulukarusselli»-võit. «Seal olin juba pikajuukseline, paadunud rock’n’rolli-vend! Ja kaugel see «Kaks taktigi» enam oli…» #p4# #p6#

Maadleja poeg

Aga palju jama oli selle laulmise pärast ka. ««Lasteekraani» laulustuudios olin mingil ajal ainuke poiss. Tänu sellele jäin muidugi kohe kõigile meelde… Aga koolis kutsuti mind «laululinnuks» ja vanemad poisid togisid...» Vaiko muheleb. «Jah, aga lõpp on ikkagi õnnelik!»

Muidu oli lapsepõlv ilus. Kahekümne kopika eest sai osta tuubimarmelaadi. Ainuke häda, et ei jäänud aega «õieti krutskeid teha». Kahel päeval nädalas pidi laulma minema ja kahel koolist kohe klaveritundi.

Esimesel aastal tuli poiss klaveritundidest nutuga koju. Õpetaja oli närviline ja kuri. «Tal oli vähk, aasta pärast ta ka suri.»

Vaiko isa oli kõva maadleja, Vene kroonus koguni diviisi meister. Kui väike Eplik tegi Valtu staadionil oma esimesed sammud, rõõmustas isa: «Näe, kasvab spordipoiss!» Hiljem aga mõistis ja hankis koju kitarri…

«Vene ajal pidi olema hea nina, et head kaupa saada! Kui isa nägi, et naistekari kuhugi kogunes, tõmbas ka kohe ligi.» Ühel päeval saabus Raplasse partii 16rublaseid kolme keelega kitarre. «Mutid olid ümber ja krabasid üksteise võidu. Minu isa ka!»

Vaiko ei osanud siis kitarrist veel midagi arvata. «Tõmbasin paar plõnni ja viskasin kamorkasse.» Seal seisis see paar aastat, kuni Vaikot haaras Terminaatori- ja pungivaimustus. Värvis kitarri valgeks, andis talle nime Beib ja lindistas makile oma esimesed lood.

«Õe sundisin viiulit mängima ą la Vennaskond.» Too nõustus «Camille’i tegema» tingimusel, et Vaiko ei klõpsuta õhtul telekanaleid ja lubab tal «Santa Barbarat» vaadata.
Väikest õde ei tohtinud lüüa. «Õde kasutas seda ära, tagus ise mind,» itsitab Vaiko.
«Väga karm mutt, kui väike oli! Nüüd õpib Tartus skulptoriks…»

Vaiko aga on tänaseni «Vaprate ja ilusate» truu vaataja. Sellest  «häbist» on rockimees teinud ühe oma avaliku kaubamärgi.

Vaiko kaubamärgid

Raplas istuma jäänud Vaiko lõpetas 9. klassi aasta hiljem Kohilas. «Eks ma tegin tempu ja tõmbasin poppi, tundides istumist ei kannatanud.» Poisile, kes klaveril Bachi ja kitarril Aerosmithi põrutas, ei pakkunud pinget laulutundide «lal-lal-laa, Vasja läks kalale». «Sai putka taga suitsu ja niisama nalja tegema tõmmatud.»

Otsa-kool jäi rockielu merelainetes pooleli. Poolteise aastaga jõudis Vaiko ära juua oma elunormi pudeleid. «Hommik hakkas ikka pilsneriga ja päev lõppes kurat teab millega.» 21aastaselt on ta juba kaks aastat kaine mees!

Tervis ei pidanud vastu ja viin ajas kurjaks. «Paari pudeli peale kukkusin niisama krutskeid tegema, aga edasi juba tüli norima.»

Kaine-olemine hakkas meeldima lihtsalt ja loomulikult. «Tutvusin siis just oma naise Kristeliga, suveks kolisime maale vanemate juurde. Tegin kõvasti tööd ja kui sügisel linna tagasi läksin, avastasin, et pole mitu kuud joonud. Miks siis mitte seda joont hoidagi!»
Esimene plaat, mille Vaiko 13aastaselt hankis, oli Aerosmithi «Get a Grip». «Ostsin Rapla kauplusest Rütm, Hollandi piraatplaat, maksis 140 krooni. Kuna mul CD-mängijat polnud, käisin, plaat näpus, sõprade juures kuulamas.»

Nirvana «Nevermind» oli esimene originaalkassett. Kolmas superlemmik Green Day varastati võimlemistunni ajal garderoobist. «Võib-olla sellest see tõrksus «kehalise» vastu tuligi,» muigab Vaiko.

Inglise keele õppis Vaiko ära oma lemmikute laulutekste uurides. Nüüd uuritakse Vaikolt, kuidas kirjutada häid laulusõnu. «Väga lihtne, tuleb kirjutada väga palju halbu, küll need head hakkavad siis ka tulema!»

Teismelisena kirjutas Vaiko muusikat palavikuliselt. Kakskümmend kassetitäit lugusid! «Piinlik materjal, aga pole raatsinud ära ka visata.»

Kiirstardi ajastu «nohik»

«Eks paar korda sai diskol jalga põntsutamas ka käidud,» tunnistab Vaiko. «Kõik olid siis suured 2 Quick Stardi fännid.» Vaiko fonoteegist läks klassiõhtutel peale ainult üks lugu: New Kids on the Block — «Tonight».

«Eks ma koolis kuulusin rohkem nohikute kui popp-poiste hulka. Teised kutid kärutasid juba bemaritega ringi, see oli kindel tegija märk.» Tüdrukutel pidid olema teksaseelik, neoonpatsikumm ja nabapluus, poistel puna-musta-ruuduline pluus ja Marlboro nokkmüts. «Kõik tõmbasid punast Marlborot, jõid helesinist d˛inni ning üritasid klassiõhtutele Canadian Goldi sisse smuugeldada. Mina olin imelik tüüp, kes tunni ajal luges Red Hot Chili Peppersi laulutekste ja itsitas.»

Kui teised pika vahetunni ajal suitsu tegid, läks Vaiko sõpradega suurele metsaringile. «Lugesime Henry Milleri «Vähi pöörijoonest» üksteisele prantsuskeelseid roppusi ette.» Vaiko põristab mõnuga näiteid ette. «Sai kõvasti itsitada!»

Milleri-raamatu tõmbas Vaiko õe tagant. «Tema rääkis, et on rõve. Mina muidugi selle jutu peale pätsasin selle ära,» naerab Vaiko. Millerit peab ta Chili Peppersi kõrval oma laulutekstide olulisemaks mõjutajaks.

Esimest suurkontserti nägi Vaiko, kui Eestis käis Deep Purple. «Mõtlesime poistega: maksku, mis maksab! Tegime paar kontserti, ajasime piletiraha kokku.» Mõni aasta hiljem soojendas Claire’s Birthday ise Alice Cooperi kontserte Tallinnas ja Vilniuses.
«Sai maitsta tuurielu, esimest korda elus ööbisin hotellis!»

Armu- või muust valust pole Vaiko kunagi laule kirjutanud. «Ma ei salli muusikas hädaldamist. Mulle ei istu see, kui minnakse lavale publiku peal ainult mingeid oma egotrippe välja elama! Olgu pealegi väga häid bände, kelle looming sellel just põhinebki.»

Pahemale kalduv vend?

Ka Vaiko kuulsad paarikroonised riided sobivad 80ndate muusika vasakpoolsuse pakendiga… «90ndad olid vist, jah, rohkem Ameerika-ajastu,» nõustub Vaiko. «Aga mingi põhimõtte pärast ma «kaltsukas» küll ei käi! See on minu jaoks lihtsalt reaalsus, ma pole nagu väga rikas inimene! Ja Kohila «kaltsukani» on kodust kümne minuti tee… Paljud meil üritavad võtta poose: me oleme väga edukad, läheme Euroopa Liitu. Minu põlvkond tahab elada nagu Euroopa keskklass, aga sissetulekud on ju hoopis teised!»

Võlgu elamist Vaiko ei kannata. Pigem ajab kitsamalt läbi. Kuni õnnestub midagi paremat hankida, on ta rahul ühetoalises Kohila korteris. «Õnneks anti mulle pärast võitu auto, saan rutemini asju ajada. Ega õieti välja magada ja lihtsalt perega olla pole veel õnnestunud.»

Pärast võitu

Kopli kunstikooli lõpetanud Kristeliga jäid nad kokku ühisel kontserdil. «Tema laulab ansamblis Pia Fraus. Neil on leping ühe Ameerika plaadifirmaga, ja kohe tuleb plaat ka Jaapanis välja.» Praegu on Kristel üheksakuuse Villem Richardiga kodus.
Vaiko majandab peret autori-tasudest–esinemistest. «Väikest viisi kitarritunde olen ka andnud.»

Aga pärast võitu pakuti Vaiko bändile vinge honorariga suvetuuri lepingut. Kaupa on juba enne Riiat teha tahtnud kolm välismaist plaadifirmat…

Vaiko venitab kõhu peal uut dressipluusi: «Eile poest ostsin! Jälle uudis missugune: Eplik on täitsa ära keeranud, läks Eurovisioonile ja juba ostab kaubamajast riideid!» Ta itsitab.