«Kui Liisa sündis, siis ma vandusin talle — hoidsin teda sünnitusmajas süles ja vandusin —, et naised tulgu või mingu, aga Liisa...,» sõnab ärimees Lauri Viikna ja saadab hella pilgu noorimale tütrele, kes annab talle jaksu skandaalipööristes tinasõdurina seista.

Vesteldes krokodill Paltšiku topise oreooli paistel, pöörab meelelahutusärimees Lauri Viikna (42) end kõrval istuva Liisa (12) poole: «Sind, ma lubasin, ma ei jäta. Mitte kunagi!»
Liisa näol sähvatab naeratus ja ta süveneb taas rõõmsalt laual lahti olevasse isa sülearvutisse.
«Temal on ikka see internet, eks sellega ole probleeme,» muigab Lauri.
Ent veebilembust saab lämmatada - Lauri leiab tütrele palju huvitavat tegevust. Piiga käib koolist vabal ajal isa tivoli- või tsirkusetuuriga kaasas. Või veedab aega pere üleskõpitsetud Viimsi Peokeskuses, kuhu Lauri on sängitanud kogu oma teenistuse ja pereema Annika Potter (39) teinud sisekujunduse.
Lauri kooselu Annikaga on kestnud 15 aastat. Mees tunnistab, et kui esimene armastus tal üle pea uhtus, oli ta päris piimavasikas, 15aastane. Abielu, sõlmitud 19aastaselt, läks pärast seitset aastat aia taha.
«Eesti keskmine, kui mitte parem. Oli paremaid ja raskemaid aegu,» tõdeb ta.
Lauri vanemad tütred Getter ja Berit, praegu tudengineiud, sirgusid emade kasvatust mööda - kõik lapsed on mehel erinevate naistega. «Kui ma esimest korda, 19aastaselt isaks sain, olin ise alles laps. Liisa puhul olin juba vanem ja oskasin seda kõike hinnata. Ma armastan aga kõiki oma lapsi ühepalju.»
Lauri ei pelga tunnistada: «Eks mul ikka süümekad on, et ma vanemad tüdrukud jätnud olen.»
Niisiis lubas Lauri endale päeval, mil Liisa sündis: «Kannatan kõik ära! Selle tüdruku, vähemalt ühe, ma kasvatan üles. Olen temaga lõpuni, kuni ta suureks saab! Sellest ajast peale oleme me nagu armunud paar kahekesi. Ta veel hiljuti magas issi kaisus, siiamaani vahel tuleb. Me oleme ikka väga lähedased olnud. Ta oli väiksena imearmas valgete lokkis juustega. Nii nunnu, kui vähegi olla annab.»
Lauri tellib oma Viimsi Peokeskuse restoranis Savoy enda meelisrüübet - roosinuputeed, kus sees lilleõied ja puuviljad.
«See tee on õudselt lahe, ehkki ma pole mingi tüdruk,» naerab mees ja pärib tütrelt: «Noh, tibu, sa ei söö rohkem?»
Seltskond on lõpetanud oma pitsa, tartiflette`i ja konnakoivad. «Pärast sööki on väga timm roosinuputeed tarbida,» kiidab Lauri.
Hoiatad tütreid, et ettevõtja elu pole meelakkumine?
Getter, kes kuldmedaliga lõpetas, sai riigiteaduste ja rekreatsiooni erialale. Berit õpib majandust ülikoolis. Ei mina ole neid üldse eriti torkinud. Nad on nii erinevad ka. Liisa on ehk kõige rohkem minu moodi.
Inimene peab otsustama enda järgi. Isa pani mind õppima matemaatika-füüsika teaduskonda, aga ma ise reaalteaduste mees ei ole. Räägin paljusid keeli ja mulle meeldib humanitaarsem rida: looming, pillimäng, fotokunst, ilusate asjade tegemine. Ma pean saama liikuda. Võib-olla on sellepärast üks mu suurim terviseprobleem klaustrofoobia. Ma ei kannata kinniseid ruume. Liisa võib rääkida, mis minuga juhtus Tivolis...
«Ei,» põikleb tüdruk vastu.
#end#
Klaustrofoobia põhjustab palju jama?
Olime Tivolis simulaatoris. See on kinnine ruum. Teadsin, et ma ei saa enne välja, kui etendus on läbi - viis minutit sõidab. Oi, jumal! Ma olin sekundiga üleni higine, hakkasin värisema. Tänu sellele, et sain Liisaga rääkida, pidasin vastu. Seal on muidugi nupp, mida vajutades saad välja, aga ma ei võinud endale seda häbi töötajate ees lubada. Nii paha oli olla, täitsa üle mõistuse. Mul hakkab lennukis ka teinekord - õhk saab otsa ja hakkan hingeldama. See näitabki, et mul on vaja liikumist ja ruumi. Kui mind surutakse mingisse ruumi, tekib mul haigus. Annaks jumal, et mind kunagi vangi ei panda! Võtan arstitõendi, et palun mitte panna. Nali! Ma ei kujuta ette, selle haigusega läheksin lolliks.
 
Oled kartnud, et sind pistetakse trellide taha?
Ei, sellist asja pole olnud. Üks mu lapsepõlvesõber läks pätiks kätte ära. Istus pikka aega, 25 aastat, vangis. Väga jube lugu. Ei kujuta ette, kuidas inimene suudab.
 
Kuidas on lahenenud skandaalne Rakvere karussellipõlengu juhtum, kus külastajad viga said, ja sulle läigatati selle eest kaela tünnide viisi tõrva?
Ma toon ainult lõbustusparki maale, see on üks Tivoli Tuuri osa. Minu ja mu meeskonna ülesanne on olla operaator - hallata lava, toitlustust, meelelahutust ja ürituse korraldamist.
Kui õnnetus juhtus, siis ei olnud lõbustuspargi rootslasest omanik valmis vastama Eesti ajakirjandusele, ta ei olnud ju üldse Eestiski. Ma andsin aru, esindasin rootslasi. Kui kannatanud võtsid endale advokaadi, siis selle asemel, et pöörata hagi rootslase vastu, võttis ta ette minu, sest mina olin igal pool nägupidi ajalehtedes. Aga ma ei saa ju võtta vastutust enda peale, kui ma ka tahan, sest see polnud minu karussell ega töötajad. Rootslastel oli kindlustus ja kõik asjad. Kusjuures palusime mitmes kirjas pöörata hagi rootslaste poole - siis saab rootslase kindlustuse käiku lasta. Ei. Arestiti minu firma varad, aasta otsa käisime kohut. Siis jurist nägi, et minu käest ei saa mitte midagi, mina ei puutu asjasse. Kõik uurimised lõpetati selle aja jooksul ära. Juhtuski see, et nad olid nõus keerama oma hagi rootslase poole - koheselt läks käiku rootslaste kindlustus, koheselt maksti rahad välja. Asi lõpetatud! Aga oli vaja aasta otsa vaeseid kannatanuid solgutada ja mind toksida! Täiesti ilmaasjata!
 
Kui läbi see tümitamine su võttis?
Need inimesed, kes põletada said - oleksin ükskõik kellega seal kohad ära vahetanud, sest see, mis ma pärast läbi elasin, oli väga karm.
Selles suhtes tekib sisemine konflikt, et oled proovinud kõike hästi teha ja head soovinud, ei ole ju olnud mingi pätt, pole kedagi maha lasknud, ei ole mõrvanud, varastanud, röövinud ega kuritegusid teinud - aga sinust joonistatakse mingisugune pätiportree valmis.
Mis oli kõige lollim - vastaspool tegi asja nii, et kohtuistung kuulutati kinniseks n-ö kannatanute kaitseks. Et ma mitte midagi ei saaks rääkida, et ma ei saaks ennast kaitsta. Minust tehti täielik kuradi eesti rahva vaenlane!
 
Kuidas suutsid end püsti hoida?
Eks ma matsin ennast töösse. Sõbrad aitasid. Esiteks ütlesid, et kõigile ei saagi ju meeldida, kuigi ma olen alati arvanud, et saab.
 
Kurikuulus?
Kurikuulus, jah. Ja igal pool öeldakse, et skandaalne meelelahutusärimees. Mida kõike! Siis mu Hummer on kõigil, kurat, jalus! Ma olen üks väheseid, kellel Eestis seda vaja on. Sest minu elamisvagunit ei vea millegi muuga ära. Ma tõmban Hummeriga telgivagunid paika, rekkaid välja mudast. Teised sõidavad võib-olla kollaste Hummeritega, millel on kurjad valuveljed all, kesklinna tööle. Ma panen mööda põlde ja mägesid, kurat! Sõidaksin kas või sapikaga hea meelega, mul pole vahet.
 
Su Hummer on kallim kui teised Hummerid?
Ei ole. Hummeri hind oli ikka üle milli. Enam muidugi mitte. Korrutatakse, et mul on Hummer. Aga see, et mul oli enne mobiilse lõbustuspargi müümist 22 rekkat, millest igaüks maksis üle milli, ei huvita kedagi. Rekka maksab ju üle milli. Absurd! Raha on suhteline asi. Minu puhul eriti on ta ainult vahend. Ma proovin teenida nii palju raha, et seda taret siin käest ära ei võetaks.
 
Pank võib Viimsi Peokeskuse käest ära võtta?
Keegi ei tea, kuidas majandussituatsioon laheneb. Eks ma panen kõik oma võimaliku raha, mis mul tuleb, siia sisse. Kuhu siis veel! Noh, ilus ju!
(Lauri näitab näpuga lakke.) Tegime siia tähistaeva. Ostsin Hispaaniast klaasfiiberoptika aparaadid, millega puurisime lakke augud. Nagu päris õige põhjataevas - aukudesse panime klaasfiiberoptika. Põhjanael ja Suur Vanker on siin kõik olemas. Öösel on väga šeff.
 
Kui palju raha sul Viimsi Peokeskusele kulus?
No kogu projekt oli kuskil 20 miljonit. Siia kuulub veel 7600 ruutmeetrit maad. Kõik see maa, mis siin ümberringi on, ja tiik. Omada tükikest Viimsi mõisaparki, Viimsi vanimat ajalugu, see pole sugugi väike asi! See taheti mult ära osta 40 miljoniga. Venelased.
 
Miks sa 40 miljonit ära põlgasid?
See ei ole raha pärast tehtud. Miks ma peaksin selle välismaalasele müüma?! See on minu elutöö ja minu jaoks ääretult oluline asi. Kõik raha, mis ma olen oma tivoli aegade ja tsirkusega teeninud, olen siia sisse pannud. Ja ma olen ikka veel 10 miljonit võlgu. Ma vahepeal olin maksepuhkusel. Aga nii need asjad on...
 
Ühine vaimustus renoveerimisest liidab üha rohkem ka naisega?
Arvan küll, et tänu sellele, et teeme kumbki oma asja, pole olnud aega suhtes mingit põrgut korraldada. Annikale on see maja hästi oluline. Sellise asja omanik olla ongi adrenaliin, rõõm. Kõik sai nullist ehitatud - see oli tondiloss!
 
Kas sul pole unistustes kirgastunud, et ostaks jahi ja põrutaks kaugetele vetele?
Liisa pistab vahele: «Tal pole aegagi!»
Aega ei ole, see on üks asi. Selle jaoks peab olema inimene, kes suudab seda nautida. Mina eriti ei naudi. Ma naudin töövõite. Ja kokkuvõttes, kõik need asjad, mis ma teen, on ka perele kasuks. Et siis siin on pärija...
Lauri näitab Liisale, kes vaatab üllatunult isale otsa. «Tegelikult on mul teised huvid,» teatab tüdruk.
Meie pere laps!
«Aga tegelikult sina ju ei sunni mulle matemaatikat peale.»
Sul on kõik viied, mida ma sulle sunnin!
«Nagu võiks oodata matemaatika õpetajalt. Sa olid ju...» meenutab Liisa.
Jah, mina olin matemaatika õpetaja 60. keskkoolis. Aga Liisa loeb mul tuuride tarvis reklaame sisse. Need jooksevad kaubamajades ja igal pool üle Eesti.
«See on hobi, issi!»
Ta näitleb. Räägi, kus sa mängisid...
Liisa lööb pilgu kõrvale. Lauri lõpetab jutu ise ära.
Liisa on Viimsi näitetrupis. Ta mängis Laidoneri vennatütart. Ta on küll pubekaeas ja rahutu, aga ise on ta loomult tagasihoidlik enda saavutuste osas. Mitte nagu mina, kes ma räägin kõik asjad välja.
 
Miks sa pakud inimestele seda heameelt, et kõik välja räägid?
Mul on see halb komme, jah, ja inimesed saavad minust valesti aru - ma mitte ei uhkusta oma asjadega, vaid nii palju on huvitavaid asju, mida teistega jagada ja millest rääkida. Näiteks pakub mulle väga huvi muusika. Olin muusik seitse aastat, mängisin ansamblis Wallavanem. Olin ka mänedžer. Nüüd tuli meie bänd uuesti kokku, ma korraldasin festivali «Vanade bändide kokkutulek», mis läks väga hästi. Nüüd oleme Wallavanemaga tuuril. Tivoli Tuuril esinesime viimati Rakveres.
 
Ekstreemsport pakub sulle pinget?
Pool aastat elamisvagunis elada on ka üsna ekstreemne. Mul võib seal juhtuda igat sorti olukordi. Öösel võitlusi pättidega - kui oled Narva keskväljakul, siis ikka.
 
Ütlesid, et oled juurde võtnud...
Ma talvel teen sporti, nüüd olen juurde võtnud. Olen eesti muusikute väravavaht hokis. Seal on Pearu Paulus, Rutiku, Vanem Tom, Kalle Tetsmann.
Liisa avaldab: «Me käime isaga ujumas. Kalev Spas kogu aeg.»
Jaa, nüüd lähen rulluiskudega sõitma, luban.
 
Presidendiproua eeskujul?
Ei. Aga presidendiprouat on mul au tunda päris ammusest ajast, kui veel Õllesummerit korraldasin. Sel aastal käis ta ka mu tsirkust vaatamas.
Ta on üks igavesti tore proua.
(Lauri pöördub tütre poole) Tule ära sealt Orkutist nüüd!
 
Miks sul Portugalis äri vett läks vedama?
Kunagi oli mul oma lõbustuspark, Põhja - Euroopa suurim mobiilne. Kaks aastat rändasin sellega Eestis ringi. Viisin lõbustuspargi Portugali ja ehitasin üles ühes veepargis. Siis selgus, et veepark ei saanud litsentsi, kogu Portugali ettevõte läks pankrotti. Tõin lõbustuspargi sealt ära ja müüsin maha - 22 veoautot koos karussellide ja haagistega. Juba sinna viimine võttis metsikult raha ja selle tagasitoomine oli teist samapalju. Viisin Poola. Mul on nendega kohtuasi seal käimas ja lõppemas ka.
Kui sellega asjad ühele poole saavad, siis ehk saab mingi raha, millega siis asja edasi arendada. Kahjutasu lihtsalt. Mul jäi ju terve hooaeg raha saamata. Mul oli nendega leping viieks aastaks - et lõbustuspark on ühe koha peal viis aastat. See maa kesklinnas müüakse maha, sealt nad saavad raha. Pankrotihaldur on oma otsused teinud, nii-öelda minu nõude noteerinud. Summadest ma ei räägi.
 
Tsirkuse avastasid meheeas?
Ma olen enese teada Euroopas ainuke tsirkusedirektor, kellel puuduvad igasugused tsirkuse juured. Mu ema-isa on õpetajad, isa on orgaanilise keemia professor. Kõik on peres mingid teadlased, õpetajad ja raamatupidajad.
 
Sina oled must lammas?
Jah. Ma olengi ainukene must lammas peres.
 
Sulle heidetakse karjäärivalikuid ette?
Alguses ikka väga, sest isa tahtis, et minust tuleks teadlane, sest ta uskus, et humanitaarse tööga leiba ei teeni. Tegin Georg Otsa kooli sisseastumis-eksamid, aga isa ütles: «Võtad dokumendid välja!» Ei lubanud, enne käskis keskkooli ära lõpetada. Tegelikult õieti tegi. Mul oli väga hea kool, Tallinna Reaalkool.
 
Läksid isaga tülli?
Me mingi aeg olime ikka, jah, natuke. Pole midagi parata, olime küll. Noh, ajasin oma rida kogu aeg. Kui lõpuks suutsin ennast tõestada, elu läks käima ja hakkas raha tulema, ta leppis.
Veel kord sellest rahavärgist - kõmumeedia räägib, et Viikna on raha pärast kõigeks valmis. Ma ei tea...
Millal ma viimati endale üldse midagi ostsin?! Kõik mu raha on läinud siia majja. Mulle meeldib raha paigutada, et teha ilusaid asju. Raha on mu jaoks ainult vahend, mitte mingisugune luksus. Töömurdja märki pole mulle veel antud, aga ma elan küll ainult töö nimel.