Kui Gerd Kanter Daegu maailmameistrivõistlustel kettaga ringi astus, olid tema isa Jaan, abikaasa Liina ja kogu ülejäänud Kanterite pere Tiduvere külas juba teleri ees. Telerite ees oli ka kogu Vigala vald ja veel pool Eestit.
Isa Jaan vaatas esimest katset, hõõrus käsi ja uskus, et teine tuleb parem. Ta ei eksinud.
Kui Gerd (32) kaks nädalat enne Daegu MMi Tiduvere vahel vormile viimast lihvi andis, siis vangutanud isa pead – ta ei näinud Gerdis vajalikku jõudu.
Gerd oli Pekingi olümpiamängude kulla järel võitmatu mitu kuud järjest ja siis tuli ta järgmiselt suurvõistluselt Berliinist koju pronksiga. 2010. aastal Barcelonas toimunud Euroopa meistrivõistlustel jäi ta üldse medalita, aga napilt. See oli valus.
«Kõige tähtsam võistlus on 7. augustil 2012 Londonis – olümpiamängud. Kõik muu on ettevalmistav tee. Sinna ei pea sammuma üle võitude jada. Parem on pigem vastaseid veidi uinutada, sest konkurendid on minust nooremad. Ainult toore jõuga ei saa neid asju lahendada,» ütleb Gerd varatalvises Tallinnas.
Medal Daegust andis talle ja tema perele tagasi kaotatud enesekindluse. Erit rõõmustas Gerdi medali üle muidugi abikaasa Liina (32), mehe suurim fänn ja toetaja. Loomulikult oli ta ka lennujaamas vastas, kus vahetas Gerdiga kirglikke pilke ja ettevaatlikke suudlusi.
Liina sõnul on talle õnneks väga vähe vaja – kui Gerd on oma tulemustega rahul, siis on ka tema.
«On oluliselt mõnusam, kui Gerd tulemuse ära teeb,» sõnab Liina. Siis läheb ju vähem energiat mehe lohutamise peale. Parem on valada rõõmupisaraid.
{poolik}
Sisustas oma häärberit
Pärast Daegu saavutust võttis Gerd aja maha ja sisustas vastvalminud kodu. Sügisel käidi Liinaga Egiptuses ujumas ja aeglast elu nautimas.
«Araabia kevad ja revolutsioon mind ei huvita. Käisin Sharm el Sheikhis abikaasaga puhkamas,» lausub Gerd. Teine vajalik toiming oli uue kodu sisustamine. Sel suvel valmis tal maja Pirita mändide all.
«Suures osas hakkab looma. Viimased mööblitükid tuleb kokku panna. Ka jõusaal on veel sisustamata. Varustus on maakodus. Kavatsen uue maja jõusaali igal juhul korda seada – nii saab kergemad treeningud kodus ära teha,» räägib Gerd.
Ketast vaatab Gerd esialgu kaugelt. Küll aga osales ta heategevusjooksul, läbides 6,2 kilomeetrit 35 minuti ja 22 sekundiga.
«Pole paha 130kilose mehe kohta,» ütleb Hans Üürike, Gerdi meeskonna abijõud ja kunagine treeningkaaslane.
Samuti on Gerd kaasa löönud Sparta rühmatreeningutel, et anda kerele koormust ja saada uut emotsiooni.
«Poodiumil olen tagasi. Kas ka vorm on sellel tasemel, mis oleks soovinud – vara veel öelda. Praegu olen treeninud alles mõned nädalad,» sõnab Gerd.
Jaanuaris ootab teda spordilaager Växjös Lõuna-Rootsis, kus on suur sisehall. Vahel käib ka abikaasa Liina laagrites kaasas, kuid siiski harva. Suhelda saab Interneti teel, nii oma tunded ja ootused ära rääkida.
Lastetuba on ootamas
Gerd ja Liina abiellusid 7. oktoobril 2008 Uus-Meremaal. Nende tutvus algas Pärnu-Jaagupis koolipäevil. Gerd oli siis veel poisike. Abielludes noppis Liina ära aga olümpiavõitja.
Liina ja Gerdi lugu võttis kuumad pöörded üles pärast keskkooli lõpetamist. Ühel juunikuu päeval laenas Gerd oma isalt kuldse Opel Omega ja korjas Liina Pärnu-Jaagupist peale. Sõideti Pärnusse suve avamisele. Tol hetkel olid nad veel lihtsalt klassivend ja klassiõde. Klõps käis ära õhtusel vallikraavi kontserdil ja nüüd on nad juba neliteist aastat koos.
«Me sobime. Ma ei otsi seiklusi, ma ei tõmble tühjalt. Olen sihikindel ja stabiilne,» räägib Gerd.
Ka Liina teab, mida ta tahab, kuid tuleb loota, et naisõiguslased ja sotsiaalministeerium teda ära ei riku. Nimelt on Liina sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja. Sooline võrdõiguslikkus ja tippsport on teineteist täielikult välistavad asjaolud. Sooline võrdõiguslikkus räägib naise ja mehe võrdsetest võimalustest ja kohustustest, kuid tippsport räägib hoopis teist keelt. Seal tuleb tõestada, et oled kõigist parem. Keegi ei oota, et kõik heidaksid ketta võrdselt 62 meetri kaugusele. Nii ei ole mõtet oodata ka, et Liina astuks kettaheite ringi ja Gerd heidaks pikali sünnituslaual.
Abielludes unistas Gerd kahest lapsest. Kolm aastat hiljem on tal veel tühjad pihud, kuid majas lastetuba ootamas.
«Selles mõttes see ei käi päris nii,» ütleb Gerd lapsetegemise kohta. «Mu ööelu ei ole väga tihe. Valdavalt mahub sinna puhkus. Kuna hommikul varajast tõusmist ei ole, siis mulle meeldib natuke kauem üleval olla. Keskmiselt lähen pool üks magama. Vahel on see probleem, et tahaks Liinaga ühel ajal magama minna, aga olen ikka veel teleka taga. Kuid Liina peab vara tõusma.»
«Iga asi õigel ajal või natuke hiljem,» ütleb Liina laste saamise kohta.
Eesti ainus lootus
Alates 2000. aasta augustist on Gerd Kanter rahvusvaheline projekt, mis seob Eesti ja Islandi spordiringkondi. Tol suvel viskas ta ketast 56 meetrit. 100 meetri jooksus oli mehel ette näidata aeg 11.2 ja Pärnu meistri tiitel.
Gerd sai tuttavaks endise spordiajakirjaniku Raul Rebasega, kes vajas uusi väljakutseid nagu janune vett. Raul pani kokku meeskonna Team75plus. Gerdi treeneriks sai islandlane Vesteinn Hafsteinsson.
Kui tippu tõustes oli Gerdi treeningu suunitlus plahvatusliku jõu arendamine, siis nüüd on teemaks pigem hoidmine.
«Jõu osas uusi tippe vallutama ei hakka. See ei ole määrav, muidugi, teatud tase on vajalik. Kuid pikaks heiteks see määravaks ei saa. Mingil määral loodame kogemusele, mingil määral otsime uut lähenemist,» räägib Gerd.
Treeningutel tõstetud tonne ja valatud higi ei ole ta kokku löönud. «Harjutused on ette kirjutatud,» ütleb Gerd, kes surub rinnalt 195 kilo ja teeb täiskükke ka 250kilose kangiga.
«Motivatsioon on kõrge. Tuleb tähtis aasta. Kindlasti on tugevad sakslane Robert Harting ja poolakas Piotr Malachowski. Eks ohtlikud ole ka Ehsan Hadadi, iraanlasest MM-i pronks ja vanameister, Leedu siseministri nõunik Virgilijus Alekna. Ta sihib kindlasti poodiumi kohta,» räägib Gerd. «Nagu see aasta näitas, on ükskõik mis karva medalit päris keeruline võita. Ka parimad põruvad. Ka mehed, kes kõrvalt vaadates peaks mängeldes kulla võtma, võivad komistada.»
Pärast Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu loobumist peab Gerd üksi kandma väikese rahvuse suure lootuse koormat.
