Skorpioni tähtkujus sündinud Jüri Käo töötas end õliste kätega autoremondilukksepast üles multimiljonäriks, kes läinud aastal võis endale lubada 17,44 miljonit
Käoga (44) seotud ettevõtted Tallinna Kaubamaja, Liviko ja teised on koondunud kontserni OÜ NG Investeeringud, mille nõukogu esimees ta on.
Tegemist on ühe Eesti suurima ettevõtmisega, mille müügitulu on 9 miljardit krooni ja laenukoormus 2 miljardi krooni kanti. 2009. aastal said Jüri ning tema äripartnerid Enn Kunila ja Andres Järving firmast igaüks 17,44 miljonit krooni dividende, mis demonstreerib meeskonna ühtsust ja tagas neile 9.-11. koha dividendide edetabelis. Seda on rohkem, kui suurettevõtjate Urmas Sõõrumaa (15 miljonit krooni) või Margus Reinsalu (10 miljonit krooni) kaukasse kukkus.
#end#
Kallid hobid
Jõukatel meestel hobisid ja kulusid jätkub: maja, kaater, maamaja, pisifirmad, lapsed, naised, kunstikogu. Eks see kõik vajab hoolt, aega ja armastust.
Käol on ligi 20meetrine kaater Princess 54, mida ta hoiab Palma sadamas Mallor-cal, otse ööklubi vastas. Soodsam, privaatsem ja mis kõige tähtsam - sa oled seal mõõdukalt inkognito. Sa oled tundmatu, sa võid rahulikult libistada veini enda klassist meestega, kogumata vaenlasi. Eesti on väike. Kunilale meeldib väga Hiiumaa, aga kuidas ta seal oma uhke kaatriga randub... Piinlik kuidagi.
Kui soovisin külastada üht kunstioksjonit, siis korraldajad palusid mitte tulla. Kõrvalised isikud rikuvad äri. Segavad, ei lase mõelda ja raha ei kipu härrade taskust välja libisema. Külm pea on äri-mehele vajalik nagu kalale uimed.
«Igal ärimehel on sellised inimlikud omadused nagu hirm ja ahnus, kuid äriotsuste ajal peab need kõrvale tõrjuma. Kui närv on püsti, siis ei tasu otsust teha. Tuleb päev või paar vahele jätta ja hiljem teema juurde tagasi tulla ning rahunenult asju uuesti analüüsida,» räägib Jüri. «Ettevõtlus on mõnes mõttes hasartmäng, kuid see ei ole mingi raha tagaajamine. Tahad, et asjad õnnestuksid. Suurtesse tehingutesse suhtume juba ammu täiesti emotsioonivabalt. Kui lähed emotsioonidega kaasa, siis teed valesid otsuseid. Sa pead asju võtma rahulikult. Sa ei tohi kellegi peale vihastada. Nii kui oled ärritunud, hakkad tegema valesid järeldusi ja otsuseid. Kui järeldada mingeid valesid asju, hakkad emotsioonide ajel otsuseid tegema ja oledki kraavis.»
Viimane asi, millest Käo võib mõtiskleda, on - mille eest sai tema gruppi kuuluva ettevõtte juht kahtlustuse turu jagamise kokkuleppes. Kas rünnatakse teda või ikkagi vaid Liviko juhatuse esimeest Janek Kalvit? Males on ju nii, et lõppeesmärk on kuningas pikali saada, mitte hobuse äravõtmine. Kuid elu ja male on kaks erinevat mängu.
Puhkab merel
Elu on pikem mäng kui male ja seetõttu on puhanud aju ikka väljapuhanud aju.
«Iga inimene leiab mõne hobi, mis aitab tal ennast välja lülitada. Mõni käib merel, mõni mängib
golfi,» lausub Jüri. «Minul sõi meri golfi mängimise ära. Mõlemad tegevused võtavad palju suvist aega ja tuleb paratamatult valida. Golfis on ainult üks mure - et löök välja tuleks. Nii ka merel. Kui laevale lähed, on sul kohe teised mõtted ja hooled - kas proviant on ikka peal, kas kõik on korras? Kui keegi helistab ja räägib mingeid maiseid asju keset ulgumerd, siis see tundub nagu kõne teiselt planeedilt.»
Käo huvi mere vastu pärineb 90ndate algusest, kui tal oli Haapsalus pisike päramootoriga lahtine paat, millega hakkas kalal käima. Sealt tuli esimene navigeerimiskogemus.
Pealegi jõudis Eestisse Skandinaavia traditsioon võtta suve leebemalt ja vältida sel ajal suurte otsuste tegemist.
«Kui äri sai alustatud, siis oli imestamist, et miks ei saa skandinaavlaste või eurooplastega juulis ega augustis asju aetud - mida kuradit nad logelevad? Tänaseks on see traditsioon ka Eestis üle võetud. Suvel ei maksa punnitada. Pigem tuleb minna kaatriga merele,» räägib Jüri.
Jüri kodusadam on vaikselt nihkunud lõuna poole. Loomulikult seisis tema kaater alguses Pirital, siis sai see kolitud Kieli lähedale Saksamaale ning nüüd on ta Prin-cess 54 juba paar aastat Hispaanias, sest seal on soojem, mugavam ja hooaeg pikem. Balti meres on see meresõit üks lõpmatu külmetamine ja selle võrra vähem glamuurne kui Vahemere rannikul, kus luksusjahtide pikkused ulatuvad saja meetrini.
Edu hinda küsi surnutelt
Teismelisena töötas Jüri Normas autoremondilukksepana. Ta pandi Telliskivi tänava tsehhi vanu automootoreid lahti keerama. Nii istus tulevane miljonär taburetil, lapp põlvedel, käed küünarnukkideni õlised, ja muudkui keeras mutreid. Siis kui teised suitsu tegid, jätkas noor Jüri tööd.
«Ta isa nõudis, et poiss peab alustama kõige madalamalt tasemelt,» on meenutanud vabriku eksjuht Udo Käär.
Vaevalt vanemad kolleegid aimasid, et kümne aasta pärast tuleb uus aeg ja see õliste kätega nooruk ostab tehase endale.
Kui Käär sügisel 1992 pensionile läks, päris rahvaettevõtte Norma peadirektori tooli just Jüri, kes valiti sinna Norma arendusdirektori kohalt. Ta oli 26aastane, vastaskandidaat Avo Sadrakust peaaegu kaks korda noorem. Mõlemad mehed käisid tehases ringi ja pidasid töölistele sütitavaid kõnesid, sest Norma oli rahvaettevõte ja sellistes asutustes leiti peadirektor valimiste teel.
Jõukaks saamise võimalus saabus Käo õuele sügisel 1994, kui valitsus otsustas kõik rahvaettevõtted likvideerida. Normasse saabus rahandusministeeriumi komisjon, mis tegi selgeks, et riigile kuulub 34 protsenti tehase varast. Ülejäänu pidi rahvaettevõte ise laiali jagama. Kuidas täpselt, seda ei öeldud.
Direktorid moodustasid Norma Liikmete ASi. Uue firma aktsiaid oli võimalik osta igal töötajal nimiväärtuse, kümne krooniga. Töötajad suhtusid ettevõtmisesse umbusklikult. Rahaga polnud laiutada, kuigi Käo lasi töötajate vahel laiali jagada kümne miljoni krooni suuruse riskifondi.
Kiiresti selgus, et ligi 66 protsenti Norma Liikmete AS-ist kuulub peaaegu võrdsetes osades neljale mehele: Andres Järvingule, Enn Kunilale, Jüri Käole ja Indrek Vanaseljale.
Kuid see oli alles võimalus. Tehas oli suur, turg pudenes kildudeks ja põhiraha tuli ühest tootest - turvarihmade valmistamisest Togliatti autotehasele Venemaal, mis tootis Ladasid. Selle kliendi hoidmine ja töö eest raha saamine oli rohkem kui keeruline. Käole ikka maksti. Vahel autodes, vahel rahas. Vaevalt et selle eest, et Jüri isa Vladimir Käo oli 70ndatel ministrina olnud seotud sellesama Norma turvarihma väljatöötamisega. Vladimir oli tolleks hetkeks juba arvatavasti taevastel jahimaadel ja ka impeerium, mida ta oli teeninud, kokku kukkunud.
Käo nõudis oma direktoritelt, et venelastega tuleb suhted korras hoida. Kui Venemaa komandeeringud tundusid väsitavad, siis tuli erru minna. Sel põhjusel lahkusid Normast väidetavalt nii Toomas Tamsar kui ka Peep Aaviksoo.
Suur töökoormus aga tekitas pöördumatu tervisekahjustuse Indrek Vanaseljale. Edu hinda küsi surnutelt.
Vene kriis tõi muutused
Käo ja ta partnerid mõistsid hästi, et kõik nende munad on ühes korvis ning et nad sõltuvad üha rohkem Togliatti autotootjate heast tahtest. Vene kriisi päevil, 90ndate lõpus tegid nad eduka benjihüppe ja müüsid Norma maha Rootsi suurfirmale Autoliv AB. Nad võtsid raha ning vaatasid, mis turul müüa on. Saadaval olid Tallinna Kaubamaja, Liviko ja veel hulk väiksemaid ettevõtteid. Vene turu risk asendati Eesti turu riskiga.
Algas hoogne ostukeskuste rajamine. Mõni neist jõuti enne masu maha müüa. Kaubaks läksid nii Rocca al Mare kui ka Sikupilli. Kuid tõenäoliselt ei pea kõik äriplaanid vett ja laenukoormus kasvab. Käo ja ta meeskond on oma suutlikkust aastaid demonstreerinud, ise teeninud ning aidanud pankadel teenida ja nii püsivad nad heas nimekirjas. 2008. aastal kasvasid NG laenukohustused ligi miljardi krooni võrra, ulatudes 2 miljardi kroonini. See tähendab, et pangad ei küsinud tagasi, vaid andsid juurde.
