Karl-Gustav Adamsoo meenutab räiget koolikiusamist: tuli lihtsalt kannatada ja loota, et ühel päeval saab see põrgu läbi
“Kübermaailm on avanud enneolematud võimalused — kahjuks ka kiusamiseks, tõrjumiseks, naljapiltide levitamiseks, tagarääkimiseks,” kirjutab Eesti Päevalehe veergudel “Eesti otsib superstaari” saatest tuntuks saanud ning Telia algatuse #suurimjulgus üks eestvedajaid Karl-Gustav Adamsoo. Tal tuleb enda sõnul siiani kananahk ihule, kui mõtleb kümne aasta tagusele kooliajale, mil iga vahetund võrdus ellujäämiskursusega.
"Kiusu oli palju, kaasaelajaid samuti. Sekkujaid ja kaitsjaid? Vaikus," meenutab Adamsoo ning arutleb, et küllap jäi vahele astujaid vajaka, kuna sooviti oma sotsiaalset positsiooni säilitada. "Kaitsja poleks ju enam olnud „oma” ja äge, vaid pidanuks nii nagu mina ja teised kiusatavad vaikselt koolimaja tagumisest trepist tundi hiilima ja WC-s istudes tunnikella ootama."
"Kui sa ikka erined teistest oma kehakuju, teistsuguste riiete või millegi muu poolest, siis sult võetakse kiusamisega viimane jõud," kirjutab keskkooli ajal ülekaalulisega võidelnud Adamsoo ning tõdeb, et toona oma kiusamismurest kellelegi rääkida ei tihanud, mistõttu jäigi lahendus tulemata. "Tuli lihtsalt kannatada ja loota, et ühel päeval saab see põrgu läbi," tõdeb ta.
