Avameelses intervjuus kirjeldas Liis Anu Välbale inetuid vahejuhtumeid, kus võõrad tal lausa bussipeatuses söömise ära keelasid ning pidev narrimine nii tänaval kui koolis oli elu lahutamatuks osaks. “See tähelepanu, mis ühiskonnast tuli, tegi kõige rohkem haiget. Igal pool, kus käisin, passiti mind. Kui käisime sõbrannadega näiteks Õllesummeril Tanel Padarit kuulamas ja lava ees tantsimas, siis inimesed naersid mu üle. Raske on tunda rõõmu sellest, kui su lemmiklaulu mängitakse, kui tegelikult tahad nutta ja koju minna," ohkas ta. “Isegi mu isa ütles, et mul on midagi viga. Ja ma jäingi korrutama endale, et mul on midagi viga, see üks väike lause mõjutab mind siiani, sest isa on ju esimene armastus ja meesfiguur."

Loomulikult katsetas Liis meeleheitlikult kõikvõimalikke dieete ning tegi kohutavates kogustes trenni. “Arvasin, et kui teen hästi palju trenni, siis lõpuks hakkab kaal alla minema, aga see ei muutnud paraku midagi. Kõige rohkem läks maha võib-olla 10 kilo. Olin jube paistes, aga ei kandnud halli hiirekese riideid, sest tahtsin olla nagu teised — mulle meeldisid neoonvärvid, kuna ka sõbrannad kandsid neid. Tahtsin sulanduda ja hakkasin pidutsema. Lihtsalt kulgesin ja ootasin hetke, mil võtan alla, et saaks hakata tegema seda, mida tahan — minna ülikooli, leida peika, olla see, kes ma tahan olla. Olin veendunud, et saleduses peitub õnn. Minu jaoks oli kõige olulisem, et saaksin peenikeseks, kõik mu soovid olid sellega seotud,” meenutas ta. "Ma pole enam kindel, kas see oli õige otsus, aga läksin lõpuks maovähendusoperatsioonile — aga ikkagi jäi tunne, et ma pole ise hakkama saanud ja kui võtan alla, siis ei saa öelda, et ise tegin,” juurdles ta.

Raamatukaante vahel tunnistab Liis avameelselt, et omal ajal tarvitas ta meeletutes kogustes meelemürke lihtsalt selleks, et suudaks avalikus kohas viibida. “Olin nii kuri iseendaga, et hakkasin endale haiget tegema. Langesin nii musta auku, et loobusin sõpradega suhtlemisest, igal õhtul ainult nutsin. Sain aru, et ainus, kes mulle haiget teeb, olen ma ise. Tundsin ühel hetkel, et ei jaksa enam iseendaga koos olla,” meenutas ta oma elu tumedaimat perioodi, mida ilmestasid iganädalased paanikahood.

Raamatu kirjutaski Liis enda sõnul asjadest, mis viisid selle tohutu kurbuseni, millega ta mingil hetkel enam toime tulla ei osanud ning soovis nii endale kui teistele selgeks teha, et ülekaal ei ole tema enda süü (Liisil diagnoositi neerupealsete hormonaalne ületalitus ja rasvtõbi toim.). "Tipphetkel" kaalus 179-sentimeetrine Liis 129 kilo.