"Paar korda olen kaameralt ikka trahvi saanud. Aga kui midagi juhtub, siis on mul jubedad süümekad. Näiteks panen ma alati püsikiirusehoidja peale, et ma ei ületaks kiirust. GPS-i järgi sõidan 90 km/h või isegi natuke alla. „Pluss kümne” (Eestis on tavaline, et sõidetakse +10 km/h (toim.) haigust mul ei ole,” kirjeldab Joller ning nendib, et juhtimisõiguse olemasolust hoolimata eelistab ta liigelda muul viisil.

„Kui vähegi võimalik, siis ma autoga ei sõida! Tallinnas on korralikud teed ja ühistransportki on tasuta. Kui vähegi saan, liigun linna- või maaliinibussiga või rongiga või istun sõbra autosse. Perearstidele meeldib koos olla: näeme üksteist peamiselt koosolekutel, püüame oma sõidud ka ühitada, nii et jagame mitme peale autot,” ütleb ta. „Nõmmel liigun tihtipeale rattaga, siin on turvaline liigelda. Mujal, kus on rattateed, saab samuti hakkama. Olen ettevaatlik liikleja, kiiver on alati peas.”