Kolmteist kevadet tagasi käisid Ithaka Maria ja Tomi Rahula «Mere laste» autoritena meid esindamas Birminghamis. Ühtlasi oli see ka nende pulmareis. Tänavusel võistlusel on nad aga Kroonika hinnangul põhirivaalid…
Kroonika punktitabelis võitsid nad kumbki oma poolfinaali. Suure edumaaga teiste ees. Esimese poole lauludest sai Kroonikalt võidupunktid «I Wanna Meet Bob Dylan» grupilt Outloudz, kus Tomi Rahula sekundeerib klahvidel ja kaaslauljana Stig Rästale. Teise poole võitis samuti pika edumaaga Ithaka Maria «Hopa’pa-rei!» Mõlemad pika edumaaga oma konkurentide ees. Ühel koguni kuus ja teisel viis korda 12 punkti ehk siis maksimumhinnet.
Miks te siis tookord ise lavale «mere lasteks» ei läinud? Armas noorpere-pulmareisil-kuvand taganuks laulule Birminghamis kindlasti boonushääled…
T: Ise lavale... (Muheleb.) Ma pole laulja.
I: Nende kogemustega, mis mul tol ajal olid, ei tundnud, et võiksin grand areenile astuda. Mõnes mõttes muidugi kahju, sest «Mere lapsed» oleks võinud olla ka võimas duett ja küllap oleksin end üles töötanud.
{poolik}
Kumma mõte oli «Mere lastega» just Koit rahvusvahelisele lavale lähetada?
T: Eks me arutasime. Koiduga käisime ju koos muusikakeskkoolis. Arvasime, et ta võiks meile öelda jah. Koit oli just Code One’i projekti lõpetanud ning soolokarjääri alguses. Mõtlesime, et see oleks temale samuti heaks tõukeks...
Mida teadsite-arvasite Eurovisioonist enne, kui seal ise kohal käisite?
T: Et see on midagi suurt. Mäletan seda, kui Rootsi vendade trio Herreys võitis, ehk siis, kui kooli läksin 1984.
I: Võimas ja suurejooneline muusikaüritus…
Silvi Vrait seostus minul Euro-visiooniga. «Sa oled mees ja mina olen naine... tean mõnda, mida saaa ei teaaaa…!» (Laulab.) See on siiani mu lemmikfraas! Võimas ja ilus! Seda laulaks esimesena, kui palutaks mõnd eurolugu meenutada. Järgmisena tuleks Gina G «Just A Little Bit».
Millised seigad meenuvad teie dessandist Birminghami kõige eredamalt nüüd, 13 aastat hiljem? Vaatasin vanast Kroonikast, kus Reikop raporteeris: «Kummalisi, tobedaid ja naljakavõitu juhtumisi mahtus igasse Eesti eurotiimi Inglismaal veedetud päeva...»
I: See on tõsi. (Naerab.) Juhtus palju ja kogu aeg. Näiteks kord, kui Tomiga jälle tulime mingilt banketilt, kuhu paps ei jõudnud. Hotelli koridoris küsisin temalt, kus ta siis oli. Ja isa ütles lihtsalt, et tema pesi «ühikas» sokke! Mina turtsusin, et oleks ma seda teadnud, et ta Eurovisioonile pesu pesema tuleb, poleks teda nii kangesti kaasa moosinudki. Ta oli ju tohutult vastu, et peab endal üldse kodus Tallinnas teki pealt maha ajama!
Tipnes see reis muidugi sellega, et Eesti tiimiga unustasime isa rahatuna ning asjadeta Birminghami seiklema…
Birmingham…? Ühe BBC ajakirjaniku vaimuka kommentaari järgi olite te «esimesed maailmas, kes just Birminghami pulmareisile tulevad». Kuidas sobis see Briti suurim tööstuslinn teie ettekujutusega Inglismaast ja inglastest…?
I: Sellele küsimusele vastas Tomi tookord tabavalt, et Inglismaal on ilusad lambad… Aa kust me teadsime?! Ausalt öeldes oli sellest ka täiesti ükskõik – kontserdihallis kulges meie elu ja hotellitoaski oli tegevust küll.
Eurovisioonil on kõigist maadest eksemplare koos. Mis rahvuse esindajatega teie enim haakusite?
T: Norra solisti Lars Fredrikseniga. Peakski selle suhte taastama. (Naerab.)
I: Mingi Jamaika seltskond hõikas mu nime kogu aeg. (Naerab.) Oota, aga mida tegid seal jamaikalased...? Ei, ei mäleta...
Närvesöövaid, unustamatuid hetki Green Roomist…?
T: Ei olnud närvesööv. Sest ega me favoriidid olnud. Hea meel oli Soome antud 12 punkti üle!
I: Naljakas oli see, et kui seal mitu päeva saalis istusime… Esimeses proovis vaatasime teineteisele otsa: kuhu oleme sattunud, mis lood need sellised on…?! Siis neid lugusid päevast päeva, kordi ja kordi kuulates, hakkasid nood järjest enam meeldima. Lõpuks oli isegi Malta laulja hoolega planeeritud silmapilgutus okei.
Green Roomist meenub veel Right Said Fredi laulja kohutav outfit. Ei mäleta, miks tema seal hängas.
Nägite ka tolle aasta võitjat, «imelooma» Dana Internationali lähemalt, saite ehk diivaga ka ise jutule…?
T: Ei tahtnud jutustada ja polnud midagi küsida ka.
I: Isa mingis rüsinas põrkus temaga rinnutsi kokku, samal hetkel lendasid ajakirjanikud Danale peale ja hakati ka papsile küsimusi esitama, nagu ta oleks Dana saatja või midagi... (Itsitab.) Üsna ehmunult ta pärast jutustas meile sellest.
Millist «pulmareisi» romantikat endale euronädala sees lubasite?
T: Lubasime tasuta vastuvõttusid. Parke me ei otsinud, sest meelsamini pidutsesime Stefan Raabiga (telekoomik oli tol aastal kohal Saksa laulu autorina, mida esitas teine pöörane sakslane Guildo Horn – toim).
I: Jaa, ta tahtis veel mulle tööd pakkuda mingis muusikasaates Vivas. Täna on ta vist Saksa kohaliku eurolauluvõistluse boss... Aga kuna ma saksa keelt ei osanud, jäi see sinnapaika. (Raab on nüüd juhtinud aastaid produtsendina Saksa euro-
karusselli. – toim.)
Öö suursuguse nimega hotellis Britannia maksis 1800 krooni nägu – oli see teie senise elu kõige luksuslikum magamistuba?
T: See maksis nii palju?!? See oli VÄGA vilets hotell. Oleksin hetkel nõus selle öö eest seal maksma heal juhul 30 eurot. Kindlasti olin enne seda olnud ikka päris hotellides. Ka Ithaka Mariaga koos olime enne mõne reisi ette võtnud.
Mida Birgminghamist koju majapidamisse «suveniiriks» kaasa ostsite?
T: Riideid.
I: Ma ei mäleta mitte kui midagi. Kas me seal üldse poodlesime... Türgi rahvuslipuke oli sealt miskipärast kaasa tulnud.
Kuivõrd on teadmine – minagi olen seal käinud! – teinud Eurovisioonist teie peres iga-aastase «pühaõhtusöömaaja» teleka ees?
T: Väga tore ja hea teadmine.
I: Minus on pigem tohutu hea meel selle üle, et niisugune laul sai tehtud. Sellel oli ikka aastaid väga oluline roll eestlaste südames, ehk on siiani. Koit ju esitab me laulu tänase päevani oma livedel, inimesed laulavad kaasa ja see pidavat olema omaette elamus.
T: Sest osadele on saanud see lugu justkui hümniks! (Muheleb.)
I: Pole kahjuks ammu seda laulu kuulnud. Peakski mingile Koidu kontserdile minema…
Hilisematest aastakäikudest enim meeldinud artistid-sooritused?
(Tomi vaikib.)
I: Rybak. Ruslana. Möödunud aastast meeldib tohutult Rootsi laul, Anna Bergendahl «This Is My Life». Alguses ei saanud seda üldse pisaraid neelamata kuulata.
