Veerand sajandit tagasi saime me siin Nõukogudemaalgi kinno jõudnud Dustin Hoffmani Oscari-komöödiast «Tootsie» aimu, mida tähendab nii-öelda seebika kombinaat-tootmine. Kas sama pöörased on ka nüüd juba kuusteist hooaega ekraanil käinud omamaise «Õnne 13» telgitagused?
Kroonika toob ära valitud palad äsja Ajakirjade Kirjastuselt ilmunud Hille Karmi raamatust «Õnnerahva lood».
Aasta 1995 teisel hommikul helises «Õnne» režissööri Tõnis Kase telefon: «Astridit ei ole enam...» Stsenarist Astrid Reinla oli jõudnud veel kirja panna 24. ja 25. loo, aga...
«Raske seis,» meenutab lavastaja. «Leida nii äkitselt inimene, kes oleks suuteline jätkama Astridi alustatut. Olime väga tahtnud mängu tuua noori inimesi... Kes neid tunneb? Tol ajal olid jutuaineks Kati Murutari «Mina ise ju!» ja «Kati Jututar», üsna iselaadse elukäsitlusega eepika. Murutar oli kohe nõus, pakkus uusi tegevusvälju ja tegelasi....»
Paar aastat kestis lavastaja ja stsenaristi koostöö. Siis hakkas lugu puksima, nagu ütleb lavastaja Kask: «Meie kahe veregrupid ei kõlvanud kokku. Mina veendusin üha enam ja enam Murutari tekste ja tegevust näitlejate peale passitades, et Morna asukate eluviisid, kombed ja käitumine «vääriksid mõningast austust», kui väljendada Allan Petersoni sõnadega.»
Lavastaja teadis, et Murutar kaebas tema peale ja põhjas ta vanameelset mõtlemist. Peale jäi aga Astrid Reinla joont jälgiva pikema kogemusega Tõnise tahtekindlus. Tuli otsida uus stsenarist. «ETV juhtkond soovitas mul samal ajal leida ka produtsent, kes võtaks «õnnekad» oma hõlma alla,» räägib lavastaja. «Rääkisin eduka
M-Klubi tootja Raivo Suvistega. Keset seda puntratantsumöllu sain Teet Kallaselt nõusoleku hakata «Õnne» kirjapanijaks. Sulesepana on Kallas Reinlaga hingesugulane ja peab lugu Oskar Lutsu muhedast rahvalikkusest. Lõpuks sai paika kolmainsus - autor, lavastaja, produtsent. Õnn tuli «Õnne» õuele.»
Siis hakkasid aastad kulutama lavastajat. Aastal 2003 oli produtsendil õnne leida Tõnis Kase töö jätkajaks Ain Prosa...
Surm seriaalis...
Helgi Sallo: «Kui Kati Murutar Almale va kasvaja külge kirjutas, oli mul tõsine hirm, et äkki läheb Alma teise ilma ja mind kirjutatakse seriaalist välja. Ega mul Kati vastu midagi olnud, aga ka mu enda elus oli raske aeg... Oli see uskumatu hingesugulus või mis, aga me olime «Õnnes» Kaljoga paar.» Kui Kaljo Kiisa abikaasa Siina Helgile kord linnas vastu tulnud, punastanud Helgi nagu tõeline abielurikkuja...
Kaljo Kiisa lahkumine oli kogu võttegrupile ootamatu. Suur näitleja oli olnud haige, juba jätnud seriaali, kuid tulnud siis uuesti. Kõik nägid, et see polnud enam endine Kaljo, kuid keeldusid uskumast, et haigus oli veel traagilisema algus.
#end#
«Surm on ehmatus alati!» ütleb Helgi. Ta oli veendunud, et ilma Johanneseta tuleb «Õnne 13» lõpetada. Siis aga hakkasid vaatajad huvi tundma, mis saab edasi. Järjekordselt kinnistus tõsiasi, et «Õnne 13» oli saanud kaaslaseks paljudele. Taas pidi Alma võtma vastu saatuselöögi ja jääma tugevaks. «Ja-jaa, sina pead olema see Morna linna raudne leedi!» kinnitab Laine, kui nad Almaga surnuaia väravas kokku saavad.
«Johannese lahkumine leidis seriaalis õige lahenduse,» usub Helgi. «Midagi peab jääma vaid aimatavaks, seda enam, et tegemist oli näitleja, mitte rolli surmaga. Seriaalis ei käinud me Kaljo ega Johannese haual, aga mu süda jäi rahule.»
Lootusetu optimist
Allan on kaugel ideaalist, Allan on paratamatus. Anne Veesaar: «Eesti on Allaneid täis. «Õnne 13» vaatav naine tunneb, et tal on kodus seesama Allan, kes istub laupäeva õhtul tema kõrval, vaatab telekat, libistab õlut ja tuleb aeg-ajalt välja «vapustavate ideedega». Mare jääb aga tegutsejaks. Mare ei oska istuda, käed rüpes. Tema tahab toimetada.»
Anne pereelu on olnud üles-alla «mägine» nagu Marelgi. Abielu näitleja Talvo Pabutiga ja lahutus, abielu helirežissöör Jaak Ellinguga ja lahutus, siis taas uus armastus...
Ühes erineb Anne elu Mare omast täiesti ja see on suhe pojaga. Mare poeg Jaanus on ema murelaps, oma pärispoja Oti üle võib Anne uhkust tunda. Anne poeg Ott Pabut lõpetas kuldmedaliga gümnaasiumi, õpib TTÜs, tegeleb vehklemisega.
Anne ütleb, et ta on tõesti õnnesärgis sündinud, mõeldes tagasi 4. novembril 2006. aastal juhtunud liiklusõnnetusele, kus näitlejate bussis hukkus Dajan Ahmet ning said raskesti viga Marika Korolev ja Rednar Annus. Enne teeleasumist olevat Anne pidanud istuma Dajani kohale, kuid... «Mul on nüüd kaks sünnipäeva, 4. juuli ja 4. november.»
Petmine on maitseasi
Marika Korolev arvab, et Eestis on palju Evelini-sarnaseid hea väljanägemise ja atraktiivse käitumisega noori naisi, kes soovivad end positsioneerida eduka ja jõuka mehe kaudu.
«Ta petab mind teiste naistega. Aga las petab, see on nõnda-öelda maitseasi,» ütleb Evelin oma abikaasa kohta.
Marika tunnistab, et tema on monogaamia pooldaja. «Õnnelikud võivad olla need inimesed, kes on teineteisele ainukesed
õiged. Aga kuna häid mehi ja naisi on vähe, siis on võimalikud uskumatud variandid ja järeleandmised. Elu pole mustvalge. Ükski lavastatud stseen ei jõua tegelikule elule järele, olgu stsenaristid parimatest parimad.»
Marika tütar mängib «Õnne 13's» Evelini tütart. «Annabel alustas seriaalilapsena juba minu kõhus,» ütleb Marika. Marika nelja-aastane poeg Raul Ra on «Õnne 13- ga» omamoodi seotud. Poisi teine nimi on pärit Egiptuse-reisilt, kus Marika «Õnne» seltskonnaga käis. «Ra on päikesehaldjas ja loominguga seotud. Mis need lapsed muud on kui looming.»
Saatuslik naine
«Tõnis Kase ja Teet Kallase soov oli saada Mornasse intrigant,» meenutab seriaali Are - Ülle Lichtfeldt. «Samal ajal kui Tõnis Kask «Õnnesse» kutsus, tegi Toomas Kirss ettepaneku mängida seriaalis «Kired». Käisin sealgi proovivõtetel ja seisin valiku ees. Ma ei ütle, et «Kired» oli halvem või parem, aga «Kirgi» enam ei ole, «Õnne 13» on alles. Ju ma tegin siis õige valiku.»
Ülle istus Teet Kallase ja Tõnis Kasega Rakveres Wesenberghi hotellis ja rääkis pikalt oma elust. Ülle arvab, et Kallas kirjutaski Are tema räägitud lugude põhjal.
Võib-olla seetõttu tunneb Ülle, et Are on justkui tema teisik. Sellest hoolimata, et Ülle ja Are elu pole sarnane. Üllel on varasemast abielust 16aastane tütar Barbara ja praegusest abielust Indrek Saarega nelja-aastane Aleksandra ehk Sass, Are on saanud Martini üksikemaks.
«Are käib mu kõrval,» tunnistab Ülle. «Võiksin ju külma kõhuga nentida, et seal on Are Prillop ja mina olen Ülle Lichtfeldt, aga kui Arele hakatakse kahtlasi omadusi külge pookima, nagu lehtsaba ja litsakas, siis kukun mina teda kaitsma! Are polnud ju süüdi oma narkarist vägivaldse mehe juurest äratulekus. Are tahtis olla tema ise.»
Are hullutab Mornas mehi, kuid esialgu vaid platooniliselt. «Mitu hooaega ei olnud Arel ju kedagi. Ma ütlesin Teedule, et ega see naine puust kah ole. Ainult küttis kirgi, aga kedagi päris ligidale ei lasknud.»
Lõpuks on Are otsustanud lapse ilmale tuua. «Kes on lapse isa?» küsiti Üllelt uudishimulikult igas Eestimaa paigas, kuhu ta saladuse kestmise ajal juhtus. Teet Kallas istus taas Üllega koos ja arutas, kuidas õiget isa tekitada.
Ülle: «No mõelda vaid, selline naisetüüp, nagu Are on, ei hakka ju ometi ohkama: oi, juhtus! Tema, neljakümneaastane naine, kes on otsustanud teadlikult emaks saada, kaalus põhjalikult, keda ta oma lapse isaks valib. Kes muu üle jäi kui advokaat Sumberg - noor, tugev, naiste armastus ja raha leiavad seesuguse mehe üles. Aga mees, kes tahab Are juurde jääda, peab oskama teda taltsutada. Muidu astub Are temast lihtsalt üle.»
Läheb sigadusi mängides põlema
«Olen jah see Õnne tänava nõme bitch!» kinnitab linnapea tütart Ursulat mängiv Evelin Pang. «Mida rohkem Teet Kallas Ursulale sigadusi kirjutab, seda rohkem ma teda mängides põlema lähen!»
Näitlejal on tunne, nagu mängiks Ursula vahel lausa «ise»: «Loen kodus stsenaariumi ja mõtlen: no teen nii-nii-nii ja nii, aga siis lähen võttele ja teen hoopis midagi muud! Ursula muutub palju konfliktsemaks ja tigedamaks. Kodus ette valmistades olen tema suhtes leebem. Kui minust sõltub, siis ei saa Ursulast iialgi kodukana ega nõmedat normaalset naist!» lubab Evelin. «Keerulist ja pahelist Ursulat on palju põnevam mängida!»
Evelin oli teismeeas, kui jõudsid ekraanile «Õnne 13» esimesed seeriad. Nagu paljud teised teismelised, vaatas temagi neid, kui vanemad «Õnne 13» ajal teleka lahti tegid. «Lavakooli ajal polnud telerivaatamiseks suurt aega. Kord kui sattusin «Õnnet» vaatama, mõtlesin endamisi: appi, vanainimeste värk!»
Kunagi enne «Õnnet» on Evelin öelnud, et seriaali ta kindlasti niipea ei lähe, sest noor näitleja peab end kõigepealt tõestama teatris, mitte teles.
«Ära iial ütle iial,» naerab Evelin nüüd. Kus mujal oleks ta saanud mängida koos niisuguse vana kaardiväega, saada populaarseks ning tõusta nõutud teatri- ja filminäitlejaks.
Evelini arvates ei saaks Ursula konstaabel Priiduga jätkates õnnelikuks: «Ursula küll unistab normaalsest elust, mehest ja lastest, aga ta ei saa sellega hakkama. Ursula unistab abstraktsest õnnest, aga ei tunne seda ära, kardab haiget saada. Ursula ei julge elada.»
Evelin ise on abikaasa Priit Võigemasti kõrval hoopis muu. Ursulaga polevat tal peale välimuse vähimatki ühist. Evelin võtab kodus Kalamajas sülle tütrekese Loviise ja ütleb puhtast südamest: «Ma olen väga õnnelik. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi nii õnnelik olnud. Imeline laps, varsti teinegi, abikaasa, kodu ja töö, mida ma armastan. Kummaline tundub vaadata neid, kes tõmblevad ainult karjääri nimel.»
Süda õige koha peal?
Evelini järel kutsus lavastaja Ain Prosa seriaali teisegi Linnateatri noorema põlve esinäitlejanna Hele Kõre. Ilmudes tunnistab Merilin Almale otse ja selgelt: «Ma tahaks tööd, ja kohe, ja kus poleks vaja eriharidust ja saaks suurt palka.»
Hele arvab, et Merilin on õnnetu inimene, sest pole leidnud õiget armastust. Hele ütleb, et pärast lavakooli lõpetamist oli tal suur soov laval ilus välja näha. «Nüüd on see aeg möödas, ma ei taha olla lihtsalt ilus tüdruk, ei laval ega elus. Tahaksin, et oleks keda mängida, et rollil oleks sisu.»
Sellepärast ootab ta huviga, et Merilinile kirjutataks juurde sügavust. «Olen tähtsaid kinnisvaratibisid elus näinud küll ja küll, aga kas Merilin on ikka samasugune,» kõhkleb ta. «Äkki on temas midagi muud peidus?» Näiteks see, mida ütles Hele iseloomustamiseks tema kursusejuhendaja Elmo Nüganen: «Sellel tüdrukul on süda õige koha peal.»
Hele pakub, et sammukese õnne poole on Merilin juba astunud: ta pole enam rikka armukese ülalpeetav. Enese õnne kohta ütleb Hele lühidalt: «Kallis inimene minu kõrval. Kodu. Töö. Ja siis kolm punkti.»
Ta vaatab sõbranna Evelini poole, kes just on sülle võtnud oma tütrekese. Sama saab varsti teha ka Hele.
