Suve esimene menufilm Van Helsing kinodes laineid löömas ja sõrmes elu esimene abielusõrmus — näitlejatar KATE BECKINSALE’i elu enam paremaks minna ei saa.

Abieluseisus võib ju 30aastasele Kate’ile võõras olla, kuid ema on ta olnud juba tükk aega. Kate’il on viieaastane tütar Lily, kelle isa näitleja Michael Sheen ei ole paraku tema abikaasa.

Filmi Underworld võtetel möödunud aastal läksid asjad pisut keeruliseks. Kate ja Sheen mängisid selles filmis koos. Juhtus aga nii, et Kate armus kõrvuni filmi režissööri Len Wisemani. Tema viiski Kate’i mõni nädal tagasi altari ette.

Underworld on sinu jaoks tähendusrikas film, kohtasid ju võtetel oma värsket abikaasat Len Wisemani.

Jah, tulid suured muutused, mida ma ei osanud ette näha. Mul on tõesti tunne, nagu oleks ma läbi kaheksa tulerõnga hüpanud — ja nüüd ei saaks ma olla õnnelikum. Ma pole kunagi varem nii õnnelik olnud.

Oli see raske aeg?

Oli küll. Lahkuminek Michaelist pärast peaaegu kümmet aastat oli väga raske. Me hakkasime koos elama nii noorelt… aga ma armastan teda endiselt.

Kas ta oli juhtunu pärast kibestunud?

Ta ei ole üldsegi kibestunud ja meil on vedanud, sest me oleme endiselt sõbrad. Armastan teda väga, ma ei usu, et kellegagi võiks ilma armastuseta kümme aastat koos elada. Ei kujuta vähemalt seda ette. Mul on hea meel, et ta jääb alatiseks minu ellu.

Kuidas sa ise lahkuminekust üle said?

See on paras närvitapp, ükskõik kui väga sa ise seda ei taha, eriti kui mängus on lapsed. Õnneks oleme kõik kenad inimesed, nii et ma arvan, et Lily on sellest ilusti üle saanud. Kõik me saame hästi läbi. See on peaaegu nagu ime.

Kui tihti Lily oma isa näeb?

Paar korda nädalas. Me tegutseme tema vihjete järgi. Ta on selles vanuses, kus mis tahes ootamatus võib ta rivist välja lüüa. Olen temaga väga avatud ega raiu midagi kivisse (?).

Millest järeldasid, et Len on härra Õige?

Ma töötasin temaga filmi Underworld võtetel ja ta oli täiesti hämmastav! Temaga on lihtsalt fantastiline koos töötada, me olime kõiges ühel nõul ja meil on sarnane huumorimeel. Kumbki meist ei otsinud suhet, nii et see oli mõlemale paras üllatus. Me näeme elu ühtemoodi.

Ja ma ei suuda uskuda, kui kerge see on. Arvasin, et suhe on raske töö ja et iga päev peab võitlema selle eest, et kõik oleks hästi. Aga vanast peast olen aru saanud, et selline asi ei istu mulle üldse ja et asjad ei pea nii olema. Ma täielikult jumaldan teda, ta on kõigi aegade parim asi, mis minuga on juhtunud.

Kas Lily arvab sama?

Lily armastab teda, jumal tänatud! Mul on olnud kasuema, niisiis olin ma väga ettevaatlik, et selles «lõigus» asjadega mitte kiirustada. Kui ta öösel meie magamistuppa tuleb, läheb ta otsejoones Leni voodipoolele, sest Leni pole nii palju keset ööd üles aetud ja ta on vähem tõre kui mina. Mina käratan: «Mine oma voodisse!» Ja kui ma järgmine kord ärkan, käib mu kõrval mingi kesköine sügav filosoofiline diskussioon.

Kus Lily siis on, kui sa võtetel oled?

Ma kasvatan oma last ise. Ma ei soeta talle lapsehoidjaid, ta on koos minuga võtetel. Van Helsingi võtetel oli hea, seal oli kolm kolmeaastast last: peale Lily veel Hugh Jackmani poeg Oscar ja Frankensteini peletist mänginud Shuler Hensley poeg Slyler. Aga kui Lily vanemaks saab, peab ta kooli minema.

Miks sind tõmbavad vampiirifilmid?

Tegelikult ei meeldi vampiirifilmid mulle üldse. Pole kunagi meeldinud. «Intervjuu vampiiriga» küll täitsa meeldis, aga üldiselt ma mingi õudusfilmide fänn ei ole. Kui nad Underworldiga minu juurde tulid, siis ei tahtnud ma algul vaat et stsenaariumisse pilkugi heita. Vampiirid ja libahundid — ei huvita. Aga mulle meeldib uusi asju proovida ja kui ma teksti lugema hakkasin, sain kohe aru, et see on kuidagi teistsugune. Aga rohkem ma neid teha ei tohiks, sest muidu saab minust vampiirifilmide reklaamitüdruk.

Kas Van Helsingis oli sama raske mängida kui Underworldis?

Tegelikult ei olnud, kuigi ka seal pidin tegema head füüsist nõudvaid trikke. Mäletan, et kui ma ühte neist tegin, siis ma mõtlesin: «Selle filmi nimi on Van Helsing. Kus on Hugh Jackman? Miks mina pean vastu puud põrkama?» Underworldi läksin tõelise tibina, kellele ei meeldinud isegi bussi peale joosta ega kakelda. Siis aga pandi mind kolmeks kuuks ränka trenni tegema. Enne Van Helsingit ei käinud ma üldse trennis, vorm oli mul Underworldist olemas. Hästi naljakas oli see, kui mu vend kord võtetele tuli ega uskunud, et see olen mina. «See, kes seal jooksis, oli kaskadöör, mitte sina!» teatas ta mulle. Ta oli täiesti šokeeritud, sest me kasvasime koos ja ta teab, milline hädapätakas ma olen. Nii et see oli suur saavutus.

Minu kostüüm tundus igati õige, kuni me läksime jääkülma Prahasse. Hugh’l oli seljas kolm kalamehe-kampsunit ja mina olin õhkõrnas läbipaistvas pluusis. Tüdrukuna pead sa samu trikke tegema mis poisid, ainult et sul on kontsad all ja rinnad ripuvad poolenisti välja, ja seda jääkülmas õhus!

Sind peetakse tõeliseks iluduseks.

See käib töö juurde, kuigi see toob kaasa ka pingeid. Ma olen nagu iga teine. Mõnel päeval ei näe ma just kõige parem välja. Häda on selles, et alates 11. eluaastast mõistetakse naise üle kohut tema välimuse järgi. Kui aus olla, siis välimuse suhtes olen ma eluaeg ebakindel olnud. Ma tean, et olen piisavalt nutikas, ja see on hea. Ma räägin võõrkeeli ja olen tegelikult päris kena inimene. Aga see välimuse-asi on keeruline.

Kas oleksid valmis ilukirurgi poole pöörduma?

Noh, mul väidetavalt just suurendati rindu! Suhtun sellesse kui komplimenti. Enam rohkem mööda panna nad ei saa. Olin täielikus hüsteerias, kui ma sellest lugesin.

Teismeeas võitlesid anoreksiaga. On sul ikka veel enesehinnanguga probleeme?

Asi on palju-palju paremaks läinud. Ma ei pidanud end väga pikka aega ilusaks. Ma ei olnud lapsena ilus, tegelikult olin päris inetu pardipoeg ja mind narriti selle pärast üsna palju. Isegi praegu on kõige jubedamad asjad fotosessioonid ja esilinastused, kus sa lihtsalt seisad ilusas kleidis ja poseerid. See on siiani väga ebamugav, ma tahaksin tõusta ja põgeneda. Just sel põhjusel ei näe mind eriti pidudel. Olen endiselt natuke liiga eneseteadlik.

Aga Len on selles vallas minuga väga hästi ümber käinud ja tegelikult olen ma vanast peast ennast päris ilusaks pidama hakanud. Just nüüd, kui kõik hakkab vaiba poole ära vajuma.