«Barbara von Tiesenhuseni ja Marlene Dietrichiga kohtun iga päev. Isadora Duncanit väldin,» ütleb kirjanik KATI MURUTAR oma kolme raamatukangelase kohta.
Skandaalse kirjatsura Kati Murutari verivärske romaani «Igavestel alleedel» kangelasteks on mõisapreili Barbara von Tiesenhusen, tantsijanna Isadora Duncan ja mitmekülgne näitlejanna Marlene Dietrich. Kehastudes oma raamatu tegelasteks, räägib Murutar, mis teda nendega seob.
Tants Euroopa Liidu lipus
Katis on omajagu näitlejat. Ta on ikka seesama Kati, kellega koos oleme intervjuusid ja pildiseeriaid teinud. Seda enam on aga näitemänguline see «teine» Kati, kelleks ta seekord fotosessiooni käigus muutub.
Kati meenutab, kuidas ta arutles abikaasa Aloga, millises lipus Isadora Duncan praegu tantsiks? Jõuti järeldusele, et küllab Euroopa Liidu lipus.
«Isadora tantsis «Marseljeesi» järgi Prantsuse lipu sees, argentiina tangot Argentiina lipus. Sellepärast läbi liputantsu tal ennast ilmutada lasengi!»
Stuudio heledas valgusvihus palja keha ümber vaid läbipaistev lipp, meenutab Kati pisut unist mängukaru, kes on just voodist tõusnud.
«Alo ütles, et seekord ma tissi näidata ei või,» ütleb Kati lapselikult, justkui oleks isa talle öelnud, et võõraste onude käest enam kommi vastu võtta ei tohi. Mõistagi on Kati Euroopa Liidu poolt ja ta pole kitsi seda seisukohta põhjendama.
«Kui me oma pärisosalise kultuuri- ja majandusruumiga elegantselt ühinemata jätame, saavad meie vähesed ja viimased järeltulijad nii ihuliselt, hingeliselt kui ka vaimselt teada, kui tulevikutunnetuseta eestlased välja surid,» on Kati resoluutne.
Isadora versus Kati
Lipp kirjaniku seljas meenutab sinist, tähtedega pidžaamat. Kuid nii lipp kui modell muutuvad, kui Kati saab pähe pika, tumepruuni paruka. Nüüd saab Katist itsitav noor tüdruk. Miks mitte ka Isadora?
«Mis siis, et mina pole üldsegi nii korpu-mastaapne, vaid pigem äbar-kaasaegne,» poetab ta peeglisse vaadates. «Kitsapuusalise ja laiaõlgsena saab ka enda sisse lasta seda naist, kes mõned aastakümned tagasi tantsis paljajalu sama tantsu, mida meie siin nüüd esitama peaksime,» õigustab ta end.
Kati mainib, et kui luges kõikvõimalikke raamatuid Isadorast, oli tantsijanna paljusõnaline pateetika, isekus ja igas mõttes halastamatus talle vastik.
«Et vastikusest üle saada, tassisin koju kogu muusika, mis Isadorat inspireeris. Wagner, Brahms, Chopin. Kuulasin… ja kohtusin Isadoraga. Sain aru, mida tähendab muusikat, rütme ja liikumist läbi keha lasta,» jutustab Kati.
Kati tunnistab, et ei sooviks Isadora Duncanilt endale ühtegi iseloomujoont. Eriti heidab ta tantsijannale ette tolle liiderlikkust.
«Inimesed jooksevad tavaliselt sarved maha, mitte ei kasvata neid valgusaastate pikkuseks enda taha,» põlastab Kati. Lipp langeb.
Barbara versus Kati
Barbara von Tiesenhuseniga tegi Kati lähemalt tutvust, kui hobusekasvatajast sõber Heli Varik palus tal ratsa kaasa sõita Rannu ja Rõngu inimestega ning neile Barbarast jutustada.
Kati luges, mida Aino Kallas ja Maimu Berg olid von Tiesenhusenist kirjutanud ning sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Raamatusse kirjutas ta selle loo Rannu rahvamaja palvel.
«Kuna beebi Aleksander lasi mul rahulikult olla vaid siis, kui autoga sõitsime, läksin raamatu kirjutamise vaheajal taas kord sõitma.»
Kati ütleb, et sõitis tasakesi mööda alleid ringi, kui Barbara ühel hetkel tumeda täkuga tema kõrvale tuli.
«Sõitsin nii aeglaselt, veel aeglasemalt… Väga hobusepäraselt, et tunda, mida ta räägib. Siis pidasin auto kinni ja nutsin. Aleksander ärkas, vaatas, kuidas ema nutab… ja sai aru,» meenutab Kati oma kohtumist mõisapreili von Tiesenhauseniga.
Nüüd on Kati kord majesteetlikus restoranis Egoist Barbaraks muutuda. Selleks puhuks ootab teda valge mõisapreili pluus ja sinine seelik, mis kirjanikule iseäranis meeldib. Pärast tagasihoidlikku meiki saab Kati pähe paruka nagu krooni.
Armastuse pärast kas või surma
«Barbara rääkis mulle,» fantaseerib Kati, «kuidas ta Rõngu rannast üle Võrtsjärve Tondisaarele ujus. Mina ei usalda oma ujumisoskust nii palju.»
Barbara von Tiesenhuseni uputasid vennad tema ebavõrdse abielu pärast rasedana järve. «Barbara-vanuselt teadsin, kuidas armastatakse nii, et selle nimel surrakse. Vaid mõned aastad hiljem õppisin armastama nii, et selle nimel sünnitatakse. Mis ei tähenda, et Barbara oleks tahtnud armastuse pärast niimoodi, rasedana surra!»
Paus. Mõisapreiliks muutunud Kati joob kristallist klaasist vett.
«Barbarana võin ka neljakäpukil mööda treppi üles ronida,» ütleb ta fotograafile. Seekord jääb siiski roniminine ära. Tõeline meeleolu tabab Katit alles suures söögisaalis, kui ta ehtsa mõisapreili kombel pika kaetud laua läheduses poseerib, justkui ootaks õhtusöögilisi. See roll Katile sobib.
Marlene versus Kati
Kui meigikunstnik hakkab Katit Marlene Dietrichiks kujundama, muutub Kati kõige enam. Ta on justkui silmamoondaja, kes ütleb endast täielikult lahti. Temas on Marlene’i rangus, külmus ja kättesaamatus, mis filmidest ja fotodelt vastu vaatab. Marlene Dietrichist on Kati lugenud läbi üheksa raamatut.
«Ja siis äkki. Kükitasin, vist kaheksa aastat tagasi, oma üleüle-eelmises kodus kamina ees ja suitsetasin… Ja Marlene seisis mu selja taga. Meie vestlus ei toimunud üheski teadaolevas keeles. See lihtsalt t o i m u s!» sõnab Kati veendunult.
Kati mainib, et Marlene’is on teda kõige rohkem. «Marlene ei olnud külm ega liiderlik. See kõik oli imagotöö ja teesklus. Ta oli kõige armastavam, mõtestunum ja pühendunum naine, keda ma tean — ja väga intelligentne. Kujutate ette 90 eluaastat, mille jooksul on elatud mitukümmend elu? Ma olen kindel, et ta käib ennast Maal uuesti ilmutamas niikaua, kuni see püsib.»
Hiljem, kui pildid on tehtud ja Kati jälle tema ise, tunnistab ta, et tundis iga meikari pintslitõmbega, kuidas temast Marlene sai.
«Meis pole näojoonte poolest ainsatki ühist joont: ei silmad, nina, suu ega näokuju. Aga ma tundsin, kuidas see juhtub. Kui hetkeks enne pildistama hakkamist peeglisse vaatasin, pidin perseli lendama. Pole võimalik! Marlene’i-sugune piirideülene maag suutis tõesti ennast läbi meigikunstniku käe ilmutada. Mulle oma klaasise näo ette kinkida — mis pole üldse temalik, muide! Minusse tuli Marlene…»
Kati sõnul tulid need kõik kolm raamatut kirjutades temasse, ainult et sel hetkel silmaga nähtavalt ja talle endalegi hirmutavalt.
Millist Marlene’i omadust Kati kõige enam endale sooviks? «Enesejagamise oskust kõrgilma ja köögi vahel,» vastab ta kõhklemata. «Kui ma lastele, sulastele ja koertele mitmeid kordi päevas süüa keedan ja küpsetan, tuleb ta mu selja taha ja õpetab. Aga üks vürts on puudu…»
